Tähtis kevad. Jaan Aps
Читать онлайн книгу.
aga temaga tülliminek paneks päevale küll korraliku punkti – seda ei tohi juhtuda! Enne kui Curly midagi lisada jõudis, manas Imre näole naeratuse, heitis talle võimalikult sõbraliku pilgu ja nihutas oma selja vastu tema külge: „Sa ju tead, et olen häbelik põhjamaa mees. Me masseerime Eestis teineteist ainult teki all ja pimedas. Sedasorti intiimsus teiste ees on minu jaoks tohutu hüpe mugavustsoonist välja ja ma ei suuda taolisi hüppeid väga tihti teha.”
Seljaga Curly poole istudes ei pidanud ta vähemalt tolle aukus silmadega tüübi tähelepanu tajuma. Nüüd suunas Imre pilgu vanaaegses stiilis õllereklaamidele, mis rippusid baarileti kohal ning olid odava ja räpase sisustuse sümpaatseimaks elemendiks. Neist kõige värvikama peal oli kujutatud sinine eesel, suur õllevaat käppade vahel. „Lausa ideaalne sihtmärk, mida pealesunnitud massaaži ajal oma meditatsiooni objektiks võtta,” mõtles Imre sarkastiliselt.
Nüüd ei näinud Imre enam Curly nägu, ent kuulis lõbusat itsitamist. Põhjamaa-mehe naljad mõjusid alati – partneril tundus taas tuju hea olevat. Curly iseloom oli kohati keeruline, aga tema meeleolud mõnikord väga kergesti suunatavad.
„Ha-haa, arvasin, et olen su juba välja koolitanud. Okei, järgmine tsiviliseeritud maailma õppetund – õhtul välja minnes teineteisega tegelemine on normaalne. Pealegi,” Curly sõrmed puudutasid Imre kaela ja hakkasid seda vaikselt mudima, „masseerimises pole midagi labast, ka avalikus kohas mitte. Minu jaoks on see alati olnud pigem vaimne kui kehaline kogemus. Kusjuures kehalis-seksuaalsele poolele annab see niikuinii palju juurde. Oskusliku massaaži kogemine on justkui oma kehaga tajuda midagi, mida tavaliselt ainult vaimse elamusena ette kujutatakse. Hea massaaž on tulemuselt täiesti võrreldav, noh, näiteks naudinguga, mille saab mõne kõrgstiilis kirjutatud teksti lugemisest.”
Curly rääkis alati tarka juttu või vähemalt proovis alati tarka juttu rääkida. Võib-olla oli tegemist mingi tobeda kompleksiga, sest nagu ta ükskord oli Imrele jutustanud – ehkki nad polnud teineteise minevikust eriti palju juttu teinud – ei olnud ta Ameerikas ühtegi TOP 10 või isegi TOP 25 kolledžisse sisse saanud ja üritas sestpeale igas olukorras tõestada, et sädelevalt intelligentne olek ja Harvardis või Yale’is õppimine ei ole tingimata omavahel seoses. „Sädelevalt intelligentne olek” oli Curly termin, mida ta aeg-ajalt kultuursetest asjadest juttu tehes kasutas.
Siiski võis Curly kohati pingutatult targa jutu – põhines see siis hariduspsühholoogilistel kompleksidel või mitte – talle südamerahuga andeks anda. Teda oli ju üldiselt huvitav kuulata, kui ta oma sädelevalt-intelligentne-olekuga ülearu punnitama ei hakanud – see väsitas. Nagu näiteks just praegusel hetkel oli juhtunud. Tegelikult oleks Imrel võib-olla olnud kõige parem omaette olla ja rahulikult mõtiskleda. Pagan, mida ta pidi küll kõigi nende probleemidega peale hakkama? Ka sinise eesli pilk reklaamplakatil oli vaadiõlle lürpimisest liialt hägune, et mingitki lohutust pakkuda.
Cyrly mudis tema kaela ja õlgu, sõrmede pigistus muutus tugevamaks, kohati isegi natuke valu tehes. Eriti vasakul õlal – just seda oli ründaja hoop ennist tabanud.
„Võta vasakut õlga vaiksemalt,” palus Imre, „see kuradi kaabakas lõi just sinna.”
„Okei,” Curly liikuv haare muutus lõdvemaks, nüüd toda valusat kohta rohkem silitades kui masseerides. Tegelikult oli tema puudutus tõepoolest hea ja rahustav. Oli muuga, kuidas oli, ent Curly oskus Imre keha tajuda ja sellele mitmel erineval viisil rahuldust pakkuda – mõnikord kõige üllatavamal moel, nagu näiteks praegu masseerides – oli tõepoolest parem kui kellelgi teisel enne teda.
„Kuule, võib siiski natuke kõvemini,” ütles Imre ja heitis korraks pilgu kõrvale. Ta ei oleks pidanud seda tegema – otsekohe tekkis silmside jõllitajaga. Tollel oli õlleklaas nüüdseks peaaegu tühi, selle kõrvale lauale oli ilmunud mingi närusesse kilekotti mässitud ese. Mehe mustjashallikas nägu oli habemetüükaga kaetud, suunurgad süngelt allapoole kõverdunud, pilk oli endiselt temale ja Curlyle kinnistunud. Küllap pakkusid nad kahekesi mõnevõrra huvitavamat vaatepilti kui akna all istuv purjus turistipaar. Nood olid teineteise näperdamise lõpetanud ja keskendunud hoopis lauale laiali laotatud suurele linnakaardile, millel kumbki kätega järge proovis ajada. Ilmselt üritasid nad midagi üles leida, ent olid juba sedavõrd purjus, et ülesanne oli neile liiga raske, olgugi et nad mõlemad olid sellele keskendanud kogu oma jõu. Haletsusväärsed, just seda nad olid… niimoodi oma puhkust veeta… Imre pööras pilgu ära – et tajuda taas aukus silmadega mehe ainitist vaadet, mees polnud neid põrnitsedes vahepeal ilmselt ripsmeidki liigutanud, oli ainult parema käega hakanud oma räpast kilekotipakikest sõrmitsema.
„Pagan,” ütles Imre tasa, pilku taas sinisele eeslile pöörates, „see värdjas meie vastast vahib meid kogu aeg.”
Curly ilmselt irvitas jälle. Imre ei näinud seda, kuid tundis kaelal sõrmede tugevamat survet ja partneri optimistlikku häält: „Noh, las temal olla ka oma lõbu. Usu mind, me näeme koos päris head välja. Oleksime kõige kenam paar linna peal, kui sa nii morn ei oleks! Masseerimisest üldse on mingit kasu või?”
„Curly,” ütles Imre, „ma ei ole ilmaasjata pahas tujus. Muuseas, su massaaž on imeline. Aga asjad on minu jaoks tõsiselt sitasti.”
„Mis sul täna siis ikkagi juhtus? Jõudsid rääkida, et sul oli mingi kähmlus raudteejaamas… mis siis toimus, see ei ole ju nii hull koht? Bussijaam on minu meelest poole masendavam. Seal tekib mul alati tunne, et tuleks endale koju üks väike armas kuulipilduja osta. Mõne hea disaineri poolt kujundatud. Seda juhuks, kui mõni bussijaama asukatest peaks tahtma kunagi külla tulla,” seletas Curly kergel toonil.
„Sa ei saa aru,” selgitas Imre mornilt „see ei olnud lihtsalt mingi kähmlus. Need olid minu konkurendid, neid oli mitu ja ühel neist oli nuga.”
„Konkurendid?” Curly oli vist liialt Imre mudimisega ametis – nüüdseks olid tema sõrmed liikunud kaelalt turjale ja see nõudis nähtavasti rohkem keskendumist – ega tulnud vestluse käiguga nii ruttu kaasa.
„Kuidas sa aru ei saa? Sa ju tead, mis kokkulepe mul on Ludekiga – selle hotelliperemehega!”
„Muidugi, see on sul üks omapäraselt mugav variant!” vastas Curly endiselt entusiastlikul toonil.
Mugav! Mis mugav, kurat võtaks! Mugavana polnud see tööots Imrele kunagi tundunud. Lihtsalt olukord oli tookord niimoodi kujunenud. Tolleks ööks – see juhtus umbes pool aastat tagasi – oli ta selles noortehotellis viibinud kõigest kolm nädalat, olles haledal kombel kaotanud kontakti isikuga, kelle tõttu ta üldse Prahasse oli tulnud. Oli ootamatult jahe septembrikuu õhtu ning samasse hotelli tuli öömajale Slovakkia bänd, kes tuuritas Praha kõrtsides. Trummar tundus hotelli peremehega hea tuttav olevat. Seetõttu oli ka peremees Ludek ise liikvel ja kulistas koos bändimeestega terve õhtu õlut.
Masenduses Imre saabus linna pealt kesköö paiku. Ta oli õhtul läbi käinud terve rea pubisid ja söögikohti, proovides meeleheitlikult mingitki tööotsa leida, ent ilma konkreetsete tulemuste või isegi ebakonkreetsete lubadusteta. Seejärel oli Imre natuke ringi jalutanud, kuid üsna pea tundnud, et ei suuda enam mõtetega omaette olla ja Karli väljaku läheduses asuvasse kinno läinud.
Pilet oli pagana kallis, igatahes polnud see raha väärt ekraanil ringi mütanud kummitusi, kes meenutasid vettinud laipu, ilusate näitlejate paariminutilist seksimist kamina ees poole filmi peal ja lõpukaklust udusel tiigiserval, kus peategelane, pühitsetud veega piserdatud mõõk abiks, kõik tondid tükkideks lõhkus ja ohus olnud tüdrukule pika lõpusuudluse andis. Taolist raharaiskamist poleks Imre tohtinud endale tollases pankrotieelses olukorras igatahes lubada. Ja polnud midagi kurvemat kui üksinda ning mustade mõtete küüsis väljuda pimedast kinosaalist hämaralt valgustatud tänavale, kui ümberringi olid enamuses teineteisel käest kinni hoidvad paarikesed, kes filmi üle agaralt muljeid vahetasid. Või hoopis õhtuks edasisi plaane tegid. Või ükspuha mida. Tšehhi keelest ta aru ei saanud. Ja antud juhul poleks tahtnudki.
Veelgi suuremas masenduses kui enne, jalutas ta natuke ringi, veidi elu üle järgi mõeldes ja ilmselt alateadlikult lootes, et äkki miski muutub või midagi juhtub. Ent inimesi oli liikvel vähe – ilm oli külm – ja midagi