Tagurpidi valed. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
ankeedi mehest, kes oma andmed, nõudmised ja eelistused ilusasti ritta oli ladunud. Foto koha peal haigutas tühjus ja Sandra ei reageerinud „kallile”. Kui mees ei vaevu isegi talle meilile kirja saatma, mugavlegu oma rahus edasi.
Sandra vaatas uuesti oma näppe. Küüned olid nii pikaks kasvanud, et roni või puu otsa. Arvutiklaviatuuril oli nendega ebamugav toksida, sest näpud tuli ebaloomulikult viltu asetada. Ta otsis maniküürikarpi, aga loomulikult tulemuseta. Võttis siis köögikapi sahtlist käärid, millega vahel grillkana juppideks lõikas, ja ragistas küünetipud kraanikaussi. Veel hullemaks läksid. Pika otsimise peale leidis ta oma õiged riistad üles ja tegi käed korda. Selle aja peale näitas kast uut kirja.
Tervitus!
Kõik läbi loetud ning lisainfoks siinne aadress jäetud, kuhu saab nii teavitada kui küsida. Ma küsida vist ei oskagi, sest sa sedavõrd atraktiivse ankeediga, et mina pean tõenäoliselt järjekorra lõpus ootama jäämagi, kui koha sisse võtaksin. Sinul aga küll huvi korral võimalus teavitada, kellest huvitatud ja kellest mitte. Seda ei peagi ütlema, et unistused ja lootused suuremad ning ka sinul ilmselt sobiva leidmisega probleeme.
Tahan loota, et sa minu pildi mitteolemasolust ei hakka näägutama, sest ise ju oled samasugune. Eks algul olekski jutt ja hääl olulisemad säärejooksust. Ma midagi ei küsi ning pigem pakun võimalust jutustada veidi. Seda ka oletan, et huvilisi piisavalt, seepärast ei saagi loota, et kohe täna vastaksid. Mul närvi piisavalt ja jaksu oodata.
Mingi vastuse ootel ikka!
Sigmund datest
Sandra oli meeldivalt üllatunud kirja normaalse stiili üle. Imestas küll, et teda atraktiivseks nimetati, aga eks ta oli tõesti lisainfosse välimuse kohta paar kildu poetanud. Ta asus juba vastama, aga võttis enne vaevaks mehe ankeet välja otsida ja andmetele pilk peale visata. Oh issand, mehikesel oli pikkust 169 cm ja kehakaalu 90 kg. No mida on tal sellisega peale hakata? Ja kuigi Sandral polnud mingit plaani reaalselt kohtuda, ei kujutanud ta sellise välimusega mehega isegi netisuhtlust ette. Ta vajas igati enesekindlat netimeest. Sandral oli kahju Sigmundist ja iseendastki.
Sandra käis külmkapist granaatõunamahla joomas. Ta imestas, et maitsemeeled olid hakanud teravama ja hapuma järele igatsust tundma. See ei ehmatanud teda – ilmselt oligi ta banaanidega liiale läinud ja vajas vaheldust.
Olemine tublisti värskem, võttis ta taas arvuti ees istet, et kahele saabunud kirjale pilk peale visata. Ta lootis tõemeeli, et lõpuks laekub lugemiseks ka midagi edasiviivamat. Nii see kahjuks polnud.
Hei, kuidas Teile meeldivad „minusugused”, vahel naisteks kehastuvad mehed? Muidu liigun ma ikka ringi mehena ja olen seda vast rohkemgi, kui muud mehed seda minu ümber kipuvad olema, aga vahel on ju hea piire katsuda. Lisaks meeldib mulle ka alluda naisterahvale, kellele meeldiks vahel sõrmenipsuga meest paika panna. Või võtta mind voodis kui naist, kes on kenasti allutatud, koristab, teeb õhtusööki või mida iganes Emandal ka mõttes ei oleks. Kui mu isik kuidagi on lummav või enamgi veel, erutav, siis äkki suhtleme edasi?
Steven, Teie ori
Sandra käis kapi kallal ja jõi mahlapaki tilgatumaks. Suu kuivas ja ka mahl ei leevendanud janutunnet.
Hello, and greetings from Finland.
I noticed your ad and became very interested. I am visiting in Estonia on business trips every now and then and it would be nice to have company of some nice lady.
I’m nice 40-years old man from Helsinki.
Would you be interested to have some fun sometimes?
Best Regards,
Sakke
Sandral vajus nina norgu. Ta küll ei viitsinud mingi soomlasega inglise keeles suhtlema hakata.
2
Ühes Ida-Virumaa väikelinnas istus vanaaegse kirjutuslaua taga toolil keskealine pikemat kasvu mees. Tal polnud kusagile kiiret, sest ta oli juba mitu kuud tagasi reserveerinud endale auväärse koha töötute armee ridades. Hea, et polnud vaja käia Päästearmee supiköögis end soojendamas. Tal oli oma maja, mida ta juurdeehitustega oli täiendanud, et saavutada täiusliku kodu mõõtmed. Mitte just nii, nagu hollandlane, kes pärast palgapäeva alati midagi jälle juurde ehitas – ei, tema oli ratsionaalse mõtlemisega mees. Ilmade soojenedes oli tal plaanis õueaia nurka välikamin laduda. Seniks aga käis ta tuttavate ja nende tuttavate kodudes juhuabitöid tegemas. Teda selliste tööde – tavaliselt lihtsamat sorti remondi- ja ehitustööde – tegemine ei häirinud, ehkki ta oli veel mõni aeg tagasi olnud lähedalasuvas tehases juhtival kohal ning kamandanud hulka alluvaid. Ajad olid täielikult muutunud ja direktoriportfelli sai nüüd kasutada teisel otstarbel. Sinna mahtusid sisse nii trell, võtmekomplekt kui ka muud tarvilikud tööriistad.
Ega mees nii väga kippunudki ametlikku tööd otsima. Käis regulaarselt end töötukassas märkimas ja sai finantsiliselt hakkama. Kui oli viletsam ja vaiksem kuu ning linnasakste kodudes polnud midagi putitada, siis ta lihtsalt kulutas vähem ja auto puhkas garaažis. Ühiskondlik transport viis üsna talutava sagedusega sihtkohta ja tõi ka tagasi. Mehe mõtted olid juba pikemat aega tiirelnud Norra riigi tööturu ümber. Tuttavate kaudu oli talle tulnud mitu pakkumist minna naftakuningriiki ehitustöödele – seal oleks temataoline universaalne ja kuldsete kätega mees olnud väga hinnatud. Arvutused näitasid, et tema kokkuhoidlike eluviiside juures kindlustaks viis aastat tööd välismaal talle samapalju aastaid muretut elu kodumaal. Aga ta ei saanud lasta end sinna komandeerida, sest tal olid kohustused, mida ei saanud kellegi teise õlule veeretada.
„Karla, kas sa oled toas? Karl, uuu, kas sa oled seal?”
Hüüdjaks oli mehe kõrges vanuses ema ja see oli peamine põhjus, miks kodu mahajätmine kas või ajutiselt ei tulnud kõne allagi.
„Jah, ema, tulen kohe üles.”
Karl tõusis toolilt heites veel üleõlapilgu arvutiekraanile – tal oli seal käsil väga tähtis tegevus, aga polnud parata, ta pidi seda pärastpoole jätkama. Ema palus turult söögikraami tuua. Tema arvates oli turul vajalik käia just hommikupoolikuti, muidu saab turg otsa. Nii et Karli jaoks ei tulnud ema soov ootamatult. Nimekiri peos, pani Karl linnaminekuks sobilikud riided selga. Kuigi ta ju elaski linnas, tähendas paarikilomeetrine jalutuskäik äärelinnast kesklinna ikkagi linnaskäiku ja seega ka linnariideid. Ta heitis pilgu peeglisse – oh, kurask, lõug on karvane! Karl pani jope nagisse tagasi ja tegi südalinnanäo pähe. Tulemus sai hea.
Karl oli pärast ülikooli lõpetamist lasknud end sõprade mittemõistmise – et mitte öelda suisa halvakspanu – saatel suunata tööle kodulinna. Teinud seal karjääri ja loonud pere. Tänaseks olid nii naine kui tudengiealised lapsed erinevatel põhjustel pealinna kolinud. Karl ei eitanud, et ka teda kiskus sinna, aga see oli ilmselgelt võimatu majapidamise ja eaka ema tõttu. Karl oli asjaoludega leppinud ning pealegi tundis ta end oma kodus ja selles linnas hästi.
Oleks tundnud veel paremini, kui südames poleks haigutanud tühjus. Kohati oli tunne, et süda suisa tolmas. Ega naistest puudust olnud, aga seda õiget polnud Karlile ette sattunud. Ju ta oli oma lati alateadlikult liialt kõrgele seadnud või siis liikus liiga vähe seltskondlikel üritustel ja möllukohtades. Ega Karli tõmmanudki seesugused peokohad, kus kõik naised oli võimalik ilusaks juua. Parema meelega istus ta kodus, luges midagi, vaatas telekat või kui väga igav hakkas, tõi keldrist panipaigast lagedale raami, kinnitas sellele lõuendi, haaras kätte pintsli ja molberti ning igavus kadus hoobilt.
Turult tagasi jõudnud ning ostud külmkappi ja sahvrisse ära paigutanud, istus Karl taas arvuti ette. Söögivalmistamise oli enda kohustuseks võtnud tema tubli ema – vaatamata vanusele veel ikka toimekas ja käbe. Ka Karl tundis end köögis nagu kala vees ja kohati ta lausa nõudis, et tema kord oleks toimkonnas olla. Hetkel aga valdas Karli kergendus, et sai vaaritamisest eemal olla, sest tal oli käsil tähtis asi. Kahe näpu vahel ninajuurt pigistades, nagu annaks see silmanägemisele teravust juurde, avas ta saidi nimega Date.
Ta oli sellel leheküljel kolanud mitmeid kordi, aga kirjutamiseni polnud veel jõudnud – kas ei hakanud kedagi sobivat silma või ei olnud vaim lihtsalt valmis. Täna hommikul