Abielurikkumine. Paulo Coelho
Читать онлайн книгу.
ikka niisama suurt huvi tunda. Väidetavalt pakub seks abielus naudingut ainult esimese viie aasta jooksul ja pärast seda tuleb juba kasutada pisut „fantaasiat”. Sulgeda silmad ja kujutleda, et sinu peal on hoopis sinu naaber, kes teeb selliseid asju, mida sinu mees iialgi ei söandaks. Kujutleda, et tema ja su oma mees võtavad sind kahekesi korraga, kujutleda kõikvõimalikke perverssusi ja keelatud mänge.
Täna lapsi kooli viies silmitsesin oma naabrit. Ma ei ole teda kunagi enda peal ette kujutanud – eelistan mõelda ühe noore reporteri peale, kes on mu töökaaslane ja kes näib viibivat pideva kannatuse ja üksilduse seisundis. Ma ei ole teda iial kellegagi flirtimas näinud ja just selles tema võlu seisnebki. Kõik toimetuse naised on juba hakanud aeg-ajalt vihjama, et „tahaksid vaese poisi eest hoolitseda”. Ma arvan, et ta on sellest teadlik, et talle piisab, kui ta saab olla ihaldusobjekt ja ei midagi enamat. Võib-olla tunneb ta sedasama, mis mina: kohutavat hirmu astuda üksainus samm ja kaotada kõik – töö, pere, senine ja eelseisev elu.
Igatahes… Silmitsesin täna hommikul oma naabrit ja mul tekkis meeletu tahtmine nutta. Ta pesi oma autot ja ma mõtlesin: näed siis, jälle üks samasugune inimene nagu mina ja mu mees. Ühel päeval teeme meiegi täpselt nii. Poisid kasvavad suureks ja asuvad elama mõnda teise linna või koguni teise riiki, meie läheme pensionile ja peseme oma autosid – ehkki võiksime lasta seda teha kellelgi teisel. Aga teatavast vanusest peale on vaja teha mõttetuid asju, et aega surnuks lüüa, näidata teistele, et meie keha töötab veel korralikult, et me taipame veel raha tähendust ja täidame alandlikult oma kohust.
Puhas auto ei tähenda maailma seisukohast mitte midagi. Aga täna hommikul oli see minu naabri jaoks ainuke oluline asi. Ta soovis mulle ilusat päeva, naeratas ja tegutses siis edasi, nagu oleks puhastanud Rodini skulptuuri.
Jätan auto alati parklasse – „Sõitke kesklinna ühistranspordiga! Aitab keskkonna reostamisest!” –, istun bussi peale ja näen töö juurde sõites ikka ühte ja sedasama. Mulle tundub, et Genf ei ole minu lapsepõlvest saadik üldse muutunud: vanad ja väärikad majad seisavad jonnakalt hoonete vahel, mille on ilmselt lasknud püstitada keegi hull linnapea, kes avastas 1950. aastatel „uue arhitektuuri”.
Reisides tunnen sellest alati puudust. Sellest kohutavalt halvast maitsest, kõrgetest klaas- ja terastornidest, kiirteedest, puujuurtest, mis lõhuvad kõnniteede betooni ja mille otsa me alatasa komistame, parkidest ja neist salapärastest puittaradest, mille taga kasvab kõikvõimalikke taimi, sest „selline see loodus on…”. Ühesõnaga linnast, mis on teistmoodi kui kõik teised, mis muutuvad aina moodsamaks ja kaotavad oma võlu.
Siin ütleme ikka veel vastutulevatele võõrastele tere ja soovime head aega, kui väljume poest, kust oleme ostnud pudeli mineraalvett – isegi kui me ei kavatse sinna iial tagasi minna. Me ajame bussis võõrastega juttu, ehkki kogu ülejäänud maailm arvab, et šveitslased on suletud ja tagasihoidlikud.
Kas saab olla veel ekslikumat arvamust! Aga väga hea, et nõnda arvatakse, sest nii säilib meie elustiil veel viis-kuus sajandit, enne kui barbarid üle Alpide kohale jõuavad, ühes kõigi oma elektrooniliste vidinatega, korteritega, kus magamistoad on pisikesed ja võõrastetoad suured, et külalistele muljet avaldada; ühes oma mukitud naistega, meestega, kes räägivad nii valjusti, et see häirib naabreid, ja teismelistega, kes väljendavad riietega oma mässumeelt, aga värisevad hirmust selle ees, mida küll ema-isa mõtlevad.
Las kõik arvavad, et me ei oskagi muud kui lehmi karjatada, juustu, šokolaadi ja kelli toota. Usutagu pealegi, et Genf kubiseb pankadest. Meil pole vähimatki tahtmist seda ettekujutust muuta. Me oleme ilma ründavate barbariteta õnnelikud. Me kõik oleme hambuni relvastatud – kuna sõjaväeteenistus on kohustuslik, on igal šveitslasel kodus püss –, aga väga harva kuuleb, et keegi oleks teist inimest tulistanud.
Meile meeldib, et sajandite vältel pole miski muutunud. Me olime uhked, et oskasime jääda neutraalseks, kui Euroopa saatis oma poegi mõttetutesse sõdadesse. Meil on hea meel, et me ei pea kellelegi põhjendama, miks ei näe Genf oma XIX sajandi lõpust pärit kohvikute ja linnas ringi kõndivate vanaprouadega kuigi atraktiivne välja.
„Oleme õnnelikud” oleks vist vale öelda. Õnnelikud on kõik teised peale minu, kes ma sõidan tööle, mõeldes, mis minuga lahti on.
On uus päev ja jälle püütakse toimetuses leida huvitavaid uudiseid, mis oleksid midagi enamat kui tavapärased autoõnnetused, (relvastamata) kallaletungid ja tulekahjud (kuhu sõidavad kümnete tuletõrjeautodega kohale äärmiselt kompetentsed päästetöötajad, kes ujutavad mõne vana korteri üle, sest ahju ununenud praest tõusnud suits ajas kõigile hirmu nahka).
Siis jälle tagasi kodus, söögitegemise rõõmud, kaetud laud ja pere selle ümber koos, tänamas Jumalat meie igapäevase leiva eest. Jälle üks õhtu, mil igaüks pärast sööki omaette toimetab – isa aitab lastel homseks õppida, ema vaatab, et köök oleks puhas, maja korras, jätab raha koristajale, kes hommikul varakult kohale tuleb.
Nende kuude jooksul on olnud ka selliseid hetki, kui ma ennast väga hästi tunnen. Ma usun, et elul on mõte, et see ongi inimese osa siin maa peal. Lapsed tajuvad, et ema on rahulik, mees on lahkem ja tähelepanelikum ning kogu maja näib valgustavat mingi sisemine valgus. Me oleme õnne etalon kogu tänava, linna, maakonna – neid nimetame siin kantoniteks –, kogu riigi silmis.
Siis aga lähen duši alla ja puhken ilma mingi põhjuseta nutma. Ma nutangi vannitoas, sest siis ei kuule keegi mu nuuksumist ega saa esitada küsimust, mida ma vihkan: „Kas kõik on hästi?”
Jah, ikka, miks ei peaks olema? Kas olete märganud, et minu elus oleks midagi valesti?
Mitte midagi.
Või kui, siis öö, mis ajab mulle hirmu nahka.
Päev, mis ei anna mulle põhjust vaimustuda.
Õnnelikud mälupildid ja asjad, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud.
Rahuldamata jäänud seiklushimu.
Hirm selle pärast, et ma ei tea, mis saab minu lastest.
Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega. Ma olen seda ju alati teadnud, kas pole?
Ma tahan muutuda. Ma pean muutuma. Täna olin töö juures närvilisem kui tavaliselt, ja ainult sellepärast, et ühel praktikandil läks mulle materjali otsimisega natuke rohkem aega. Ma ei ole selline, aga vähehaaval olen hakanud kaotama sidet iseendaga.
Tobe on süüdistada seda kirjanikku ja tema intervjuud. See oli mitu kuud tagasi. Tema avas lihtsalt vulkaani suudme, mis võib iga hetk tuld purskama hakata, külvates surma ja hävingut kõikjal enda ümber. Kui see poleks olnud tema, oleks see olnud mõni film, raamat, inimene, kellega oleksin vahetanud paar-kolm sõna. Küllap on inimesi, kes lasevad pingetel aastaid märkamatult enda sees kuhjuda, kuni ühel ilusal päeval lähevad nad mingi tühisuse peale arust ära.
Ja siis nad ütlevad: „Aitab. Ma ei taha enam.”
Mõni tapab enese ära. Mõni lahutab. On selliseid, kes sõidavad mõnda vaesesse Aafrika riiki maailma päästma.
Aga mina juba tunnen ennast. Ma tean, et minu ainus reaktsioon on oma tunnete allasurumine, kuni vähk mind seestpoolt närima hakkab. Ma nimelt usun tõesti, et suure osa haigusi põhjustavad allasurutud tunded.
Ärkan öösel kell kaks ja vahin lakke, ehkki tean, et pean hommikul vara tõusma – ma vihkan seda mõtetki. Selle asemel, et mõelda midagi konstruktiivset, näiteks: „mis minuga toimub?”, ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid kontrollida. On päevi – tänu Jumalale õnneks vähe –, kui ma kaalun tõsiselt, kas peaksin psühhiaatriahaiglast abi otsima. Kusjuures mind ei takista seda tegemast mitte töö ega abikaasa, vaid lapsed. Nemad küll ei mõista, mida ma tunnen.
Olukord on aina pingelisem. Mõtlen abielule – enda omale –, kus armukadedusest iial juttugi ei tehta. Kuid meil, naistel, on kuues meel. Võib-olla on mu mees kohanud kedagi teist ja mina tajun seda alateadlikult. Ehkki mul pole vähimatki põhjust teda kahtlustada.
Kas