Ärge leinake oma surnuid. Deborah Crombie
Читать онлайн книгу.
tundi hiljem pöörasid nad Abinger Hammeris maanteelt ära ja jõudsid pärast mõne miili pikkust kitsa külavahetee kurvide ja käänakute läbimist unisesse Holmbury St. Mary külla. Williams jättis auto teeservale seisma ja uuris kaardilambi valgel paberile kriipseldatud juhiseid. „Kui tee keerab vasakule, peatume kohe kõrtsi kõrval,” pomises ta käiku uuesti sisse lükates.
„Siin,” ütles Kincaid mantlivarrukaga aknalt udu pühkides. „Siin see peab olema.”
Gemma pööras pead, et aknast välja kiigata, ja ütles: „Vaata. Sellist silti ei ole ma varem küll näinud.” Kincaid kuulis tema hääles heameelt.
Kincaid kummardus üle tema täpipealt õigel ajal, et silmata hetkeks kõrtsi õõtsuvat rippsilti, millel võis näha naeratava kuu taustal kaht armunut. Siis tundis ta oma põsel Gemma hingeõhku ja tajus nõrka virsikuaroomi, mis näis alati tema ümber hõljuvat. Ta naaldus kähku seljatoele ja suunas tähelepanu ettepoole.
Pärast kõrtsi muutus tee kitsamaks ja politseiautode vilkurite sähvimine valgustas lavapilti võika sinkja kumaga. Williams peatas auto viimasest politseimasinast mitu jardi tagapool ja peaaegu heki vastas, et jätta Kincaidi oletuse kohaselt niiviisi ruumi koroneri furgoonile. Nad pugesid autost välja, sirutasid kangeks jäänud jalgu ja tõmbasid novembrijaheduse kätte sattudes mantlihõlmad koomale. Maapinna kohal lasus udu, õhk oli liikumatu ja kui nad välja hingasid, kasvasid nende näo ette hingeaurukoonlad.
Nende ette materialiseerus Irvik Kassi kombel olematusest konstaabel, kelle vormimütsi paela valged ruudud tekitasid mulje puseriti hammastega naeratusest. Kincaid tutvustas neid ja kõõritas siis maja tumedaid piirjooni eristada püüdes sisse väravast, mille kaudu konstaabel oli tulnud.
„Söör, peainspektor Deveney ootab teid köögis,” ütles konstaabel. Ta avas hääletult liikuva värava ja juhatas nad õuele. „Teerada läheb siit maja taha. Sündmuskoha uurijad panevad varsti üles mõned lambid.”
„Kas sissemurdmise kohta ei ole mingeid märke?”
„Ei ole, söör, ega ole me ka näinud mingisuguseid jälgi. Me oleme väga hoolikalt käinud ainult mööda kive.”
Kincaid noogutas heakskiitvalt. Kui tema silmad aiamüüri taga valitseva pimedusega harjusid, nägi ta, et maja on suur ja tugev Tudorite stiilis ehitis. Punased tellised, mõtles ta silmi kissitades, ning nende kohal must-valge sõrestiksein. Kahtlemata ei olnud see ehtne vana maja, vaid tõenäolisemalt pärit Victoria ajastust ja esindas jõukama rahva esimest rännet eeslinnadesse. Läbi eesukse mosaiikklaasi paistis nõrka valgust, mida saatsid kajana nõrgad välgatused ülakorruse akendest.
Ta laskus ettevaatlikult põlvili ja puudutas rohtu. Neid majast lahutav muruplats tundus olevat sile ja tihe nagu must samet. Näis sedamoodi, et Alastair Gilbert oli elanud väga hästi.
See kiviplaatidega kaetud rada, millele konstaabel viitas, viis neid piki paremat majaseina tahapoole ja jõudis siis pärast kaare joonistamist avatud uksest tulvava valguse kätte. Teisel pool ust nägi Kincaid enda meelest talveaia kontuure.
Valguse ette ilmus kellegi siluett ja trepist astus nende poole alla üks mees. „Komissar?” Ta sirutas käe välja ning surus kõvasti Kincaidi oma. „Mina olen Nick Deveney.” Kincaidist ligikaudu tolli võrra lühem ja temaga umbes ühevanune Deveney saatis neile vilksamisi sõbraliku naeratuse. „Te jõudsite kohale täpipealt parajal ajal selleks, et puhuda sõnake juttu patoloogiga.” Ta tõmbus kõrvale, lastes Kincaidil, Gemmal ja ikka veel vaikival Williamsil enda ees majja siseneda.
Kincaid läbis esiku, pannes seal tähele mõnda paari korralikult ritta seatud kummikuid põrandal ja nagis rippuvaid vihmamantleid. Seejärel astus ta päris kööki ja tardus paigale, teised tropis tema selja taga.
Köök oli olnud valge. Valge keraamiliste plaatidega kaetud põrand ja valged keraamiliste plaatidega kaetud seinad, mida palistasid heledad puitkapid. Üks irdosa tema ajust tundis kappides ära midagi sellist, mida ta oli näinud omaenda köögi ümberkujundamist kavandades – need omaette seisvad mööblitükid olid valmistatud ühes väikeses Inglise firmas ja olid üsna kallid. Ülejäänud osa tema meeltest aga keskendus Alastair Gilberti surnukehale, mis oli näoli maas vastasseina ääres ühe ukse lähedal.
Oma eluajal oli Gilbert olnud pisikest kasvu ja hoolitsetud mees, kes oli kuulus oma laitmatult õmmeldud rõivaste, täpselt lõigatud juuste ja läikivate kingade poolest. Praegu ei olnud temas midagi korralikku. Vere metallilõhn oleks otsekui ennast Kincaidi nina sügavustesse elama asutanud. Gilberti tumedad juuksed olid verest klompis. Veri oli pritsmete, plekkide ja erepunaste niredena katnud neitsilikult valge põranda.
Kincaidi selja tagant kostis nõrk, otsekui niuksatust meenutav häälitsus. Ta pöördus parajal ajal selleks, et näha, kuidas kaame näoga Williams uksest välja tormab, seejärel aga võis kuulda vaikset öökimist. Kincaid kergitas Gemma poole vaadates kulmu ning too noogutas ja järgnes Williamsile.
Laiba juures põlvitas kirurgirõivastes naine, kelle profiili varjasid õlgadeni ulatuvad sirged mustad juuksed. Ta ei olnud nende sisenemise peale üles vaadanud ega tööd katkestanud, kuid nüüd tõusis ta kandadele ja silmitses Kincaidi. Kincaid astus lähemale ja laskus samuti vereraja kõrvale kükakile
„Kate Ling,” ütles naine oma kinnastatud käsi kergitades. „Te ei pane ju pahaks, kui ma teid kättpidi ei tereta?”
Kincaid arvas, et märkas tema ovaalsel näol naljavirvet. „Üldse ei pane pahaks.”
Gemma tuli tagasi ja kükitas tema kõrvale. „Võtab ennast kokku,” sõnas ta tasakesi. „Ma saatsin ta koos valvekonstaabliga tassikest teed jooma.”
„Palju mul teile rääkida just ei ole,” ütles doktor Ling kindaid käest võtma hakates. „Nagu te näete, ei taha veri hüübida.” Ta osutas tühja kindasõrmega laibale. „Arvatavasti ta võttis mingisugust antikoagulanti. Kehatemperatuuri põhjal ma ütleksin, et surnud on ta olnud neli-viis tundi, vahest tund-paar emmale-kummale poole.” Tema laug langes põgusaks silmapilgutuseks. „Aga vaadake seda,” lisas ta oma sihvaka nimetissõrmega näidates. „Minu arvates on relv jätnud paar sirbikujulist jälge, kuid täpsemini saan ma seda teada siis, kui olen ta puhtaks rookinud.”
Surnut lähemalt silmitsedes tundus Kincaidile, et ta näeb verest pulstunud juustes küll koljuluu killukesi, aga mitte mingeid sirpe. „Ma usun teid, doktor. Kas on ka enesekaitsele viitavaid haavu?”
„Senimaani ei ole ma ühtki leidnud. Kas teil on midagi selle vastu, et ma ta nüüd ära viin? Mida rutem ta mu lauale jõuab, seda rohkem me teada saame.”
„Doktor, see on teie otsustada.” Kincaid tõusis püsti.
„Fotograafile ja sündmuskoha uurijatele meeldiks, kui ka elusad hinged minema viidaks,” lausus Deveney. „Siis nad saavad oma tööga edasi minna.”
„Olgu pealegi.” Kincaid pöördus tema poole. „Kas te räägiksite mulle, mida teil on senimaani õnnestunud teada saada? Seejärel kohtuksin ma perekonnaga.”
„Claire Gilbert ja tema tütar tulid koju kella poole kaheksa paiku. Nad olid Guildfordis ostureisil käinud ja mitu tundi ära olnud. Proua Gilbert parkis auto garaaži nagu tavaliselt, kuid läbi aia tulnud, nägid nad, et tagumine uks on lahti. Kööki astudes leidsid nad sealt eest politseidirektori.”
Deveney osutas peaga laibale.
„Kui proua Gilbert oli kindlaks teinud, et pulssi ei ole, helistas ta meile.”
„Lihtne ja lühike lugu,” ütles Kincaid ning Deveney muigas. „Milline on siis teooria? Kas seda tegi naine?”
„Mitte miski ei viita sellele, nagu oleksid nad tülitsenud – midagi ei ole katki, naisel ei ole võitlusjälgi. Ja tütar ütles, et nad käisid sisseoste tegemas. Ning liiatigi…” Deveney pidas vahet. „Noh, oodake ära, kuni temaga kohtute. Ma lasksin tal maja üle vaadata ja ta väidab, et ei leidnud mõnda ehteasja. Siitkandist on viimasel ajal tulnud teateid vargustest. Võetud on pisiasju.”
„Kas nendes vargustes kahtlustatakse kedagi?”
Deveney