Tõmbetraat. Lee Child
Читать онлайн книгу.
ta siiski ei maksnud neile. Ta sokutas nende arve kontorisse ja neile maksis tema ettevõte. See väljaminek oli peidetud kuhugi tollesse salajasse andmikku ja kujutas endast osa hoonete hooldamisele kulunud väljaminekute seitsmekohalisest kogusummast. Seitsmekohaline summa kulude poolel kiskus tema äri vee alla nii, nagu raske last uputab kreenis kaubalaeva. Nagu õlekõrs murrab kaameli selgroo.
Tema nimi oli Chester Stone. Tema isa nimi ja tema vanaisa nimi oli olnud Chester Stone. Tema vanaisa asutas selle äri siis, kui andmikutabelit nimetati pearaamatuks ning see oligi raamat, millesse kirjutati käsitsi sulepeaga. Vanaisa pearaamat näitas suurt kasumit. Vanaisa oli kellassepp, kes tabas varakult ära, kui kütkestavaks hakkab osutuma kino. Ta kasutas oma asjatundlikkust hammasrataste ja keeruliste väikemehhanismide alal selleks, et panna kokku filmiprojektor. Ta võttis kampa ka partneri, kellel oli võimalik hankida Saksamaal lihvitavaid suuri läätsi. Nad saavutasid üheskoos turul juhtpositsiooni ja ajasid kokku terve varanduse. Filmide näitamine lõi õitsema ühest rannikust teiseni. Sajad kinod. Sajad projektorid. Seejärel tuhanded. Seejärel kümned tuhanded. Seejärel heli. Seejärel CinemaScope. Suured-suured numbrid pearaamatu sissetulekute poolel.
Seejärel televisioon. Kinosid pandi kinni ja need, mis veel lahti jäid, klammerdusid oma vanade seadmete külge seni, kuni need ära lagunesid. Juhtimise võttis üle tema isa Chester Stone II. Tegevuse mitmekesistamine. Pilgu suunamine harrastusfilmi kütkestavusele. Kaheksamillimeetrise filmi projektorid. Vedrumehhanismiga käsikaamerad. Kodachrome’i erksavärviline ajastu. Zapruder. Uus tootmiskäitis. Suured kasumid, mis tiksusid IBMi varajase suurarvuti aeglaselt liikuvalt laialt lindilt.
Seejärel kino tagasitulek. Isa oli suremas, tüüripinni hoidis Chester Stone III, kõikjale kerkisid multiplekskinod. Neli, kuus, kaksteist või kuusteist projektorit seal, kus varem oli olnud kõigest üks. Seejärel stereo. Viie kanaliga ruumiline heli, Dolby, Dolby Digital. Rikkus ja edu. Abielu. Kolimine sellesse häärberisse. Autod.
Seejärel video. Kaheksamillimeetrine harrastusfilm oli rohkem surnud, kui üks surnud elukas võib kunagi surnud olla. Seejärel konkurents. Kõrilõikajalikud pakkumised uutelt ettevõtetelt Saksamaal, Jaapanis, Koreas ja Taivanis, mis tal multiplekskinode äri käest võtsid. Seejärel meeleheitlikud otsingud millegi sellise leidmiseks, mida on võimalik valmistada väikestest plekitükkidest ja täppistöödeldud hammasratastest. Ükskõik mille. Jube mõistmine, et mehaanilised riistapuud on eilne päev. Mikrokiipide, muutmälu ja mängukonsoolide plahvatus. Tohutuid kasumeid kuhjati kokku sedalaadi asjadega, mille valmistamisest tal aimugi polnud. Tema lauaarvuti hääletusse tarkvarasse aga kuhjusid suured kahjumid.
Naine liigutas ennast Chesteri kõrval. Ta lõi lauge pilgutades silmad valla ning pööras pead vasakule ja paremale – kõigepealt selleks, et kellaaega kindlaks teha, ja siis abikaasa poole vaadates. Ta nägi mehe lakke kinnistunud pilku.
„Kas sa ei maga?” küsis ta vaikselt.
Chester ei vastanud. Naine keeras silmad ära. Tema nimi oli Marilyn. Marilyn Stone. Ta oli Chesteriga pikka aega abielus olnud. Piisavalt kaua, et teada. Ta teadis seda kõike. Tema käsutuses ei olnud tegelikke üksikasju ega ehtsaid tõendeid ja ta ei olnud millessegi kaasatud, kuid ta teadis sellegipoolest. Kuidas ta oleks saanudki mitte teada? Tal olid ju olemas nii silmad kui ka aju. Sellest, kui ta nägi oma abikaasa tooteid mõnes kaupluses uhkelt välja panduna, oli juba palju aega möödas. Sellest, mil mõni multiplekskino omanik uue suure tellimuse tähistamiseks koos nendega õhtustas, oli samuti juba palju aega mööda läinud. Ja sellestki oli juba palju aega möödas, mil Chester öö läbi magada sai. Nii et ta teadis.
Aga ta ei hoolinud sellest. „Nii rikkuses kui ka vaesuses,” oli ta abielludes tõotanud, ja ta mõtles seda tõsiselt. Rikkad ajad olid olnud head, aga ka vaesed võivad head olla. Mitte et nad jääksid kunagi vaeseks nii, nagu on vaesed mõned inimesed. Seda kuradima maja maha müües ja kogu tollest haledast segapudrust loobudes elaksid nad ikka veel märksa mõnusamalt, kui ta oli eales lootnud. Nad on ju veel noored. Noh, mitte just noored, aga ka mitte vanad. Terved. Neil on huvisid. Neil on nemad ise. Chesterit tasus omada. Ta oli küll hallipäine, kuid senimaani vormis ja sitke ja tarmukas. Marilyn armastas meest. Mees armastas teda. Ja ta teadis, et temagi väärib veel omamist. Nelikümmend millegagi, aga peast kahekümne üheksane. Ikka veel sale, ikka veel blond, ikka veel erutav. Seiklushimuline. Ikka veel väärt omamist selle väljendi igas vanaaegses tähenduses. Kõik läheb hästi. Marilyn Stone tõmbas sügavalt hinge ja keeras külili. Surus ennast madratsi vastu. Ta jäi kell pool kuus hommikul uuesti magama, mees aga lebas vaikselt tema kõrval ja põrnitses lage.
Luminestsentsvalguses kollaseks muutunud päevitusega Reacher seisis väljuvate lendude terminalis, hingas sealset konservõhku, kuulas tosinkonda hispaaniakeelset jutuajamist ja vaatas teabetahvlit. Nagu ta oligi arvanud, oli reiside loetelus esikohal New York. Päeva esimene lend oli poole tunni pärast väljuv Delta Airlinesi oma Atlanta kaudu LaGuardiasse. Teine oli lõuna poole suunduv Mexicana, kolmas tunni aja pärast United ja samuti LaGuardiasse. Ta siirdus Unitedi laua juurde. Küsis üheotsapileti hinda. Noogutas ja kõndis minema.
Ta läks tualettruumi ja jäi peegli ette seisma. Võtnud taskust rahapaki, eraldas ta sellest äsja talle öeldud summa kõige väiksemates rahatähtedes, mis tal olid. Seejärel nööpis ta särgi kurguni kinni ja silus peoga juukseid. Astus tualetist välja ja sammus Delta leti ette.
Pilet maksis sama palju kui Unitedis. Ta teadis, et see on nii. Miskipärast oli alati nii. Ta luges raha ühestes, kümnestes ja viiestes välja, neiu laua taga võttis selle kõik vastu, silus rahatähed üle ja jaotas need väärtuse järgi kuhjadesse.
„Härra, kuidas on teie nimi?” küsis ta.
„Truman,” ütles Reacher. „Nagu sellel presidendil.”
Neiu nägu ei öelnud midagi. Ta oli ilmselt sündinud Nixoni ametiaja viimastel päevadel. Võib-olla ka Carteri esimesel aastal. Reacherit see ei huvitanud. Tema ise oli sündinud Kennedy presidendiaja alguses teisel pool merd. Ta ei kavatsenud midagi öelda. Truman oli ka tema enda jaoks antiikajalugu. Neiu toksis arvutisse tema nime ja seejärel printis pileti. Ta pani pileti punasinise maakera kujutisega kaante vahele, kuid tõmbas selle siis jalamaid jälle välja.
„Ma võin teid ju kohe lennule registreerida,” ütles ta.
Reacher noogutas. Sularaha eest lennukipileti ostmisega on iseäranis Miami rahvusvahelises lennujaamas see häda, et vahele segab sõda uimastikaubandusega. Kui ta oleks laua ette loivanud ja sajaste pataka välja tõmmanud, oleks neiu olnud kohustatud vajutama jalaga laua alla põrandasse paigaldatud salanupukesele. Seejärel oleks ta seni oma klaviatuuriga sekeldanud, kuni politsei oleks vasakult ja paremalt platsi saabunud. Politseinikud oleksid näinud suurt kasvu sitket, päevitunud naha ja paksu rahapakiga selli ning paugupealt järeldanud, et tegemist on uimastikulleriga. Nende strateegia on muidugi jahtida uimasteid, aga nad jahivad ka raha. Nad ei lase seda panka panna ega ka muretult kulutada. Nad eeldavad, et tavalised kodanikud kasutavad suurte ostude tegemiseks pangakaarte. Eriti reisimiseks. Eriti lennujaama piletiletis kakskümmend minutit enne väljalendu. Ja see eeldus oleks tekitanud viivitusi, sekeldusi ja paberimäärimist. Neid kolme asja oli Reacher aga alati innukalt vältinud. Nõnda ta siis töötaski välja teatava ettevaatliku toimimisviisi. Ta andis endale säherduse vennikese välimuse, kes ei saaks krediitkaarti isegi juhul, kui tahaks saada – näiteks mängis ta ebaõnne meelevalda sattunud maksejõuetut maamatsi. Kinninööbitud särk ja väikeste rahatähtede näppimine ajasid selle asja korda. Need muutsid ta pealtnäha ujedaks ja kohmetuks. Tõid piletimüüjad tema poolele. Nad kõik said liiga vähe palka ja heitlesid omaenda tühjaks kulutatud krediitkaardiga. Nõnda nad siis tõstsid pilgu, nägid meest, kes oli sedasama teed käies kõigest õige pisut kaugemale jõudnud, ja nende vaistlik reageering ei olnud mitte umbusk, vaid kaastunne.
„Värav B kuus, härra,” ütles näitsik. „Ma andsin teile aknaaluse koha.”
„Aitäh,” ütles Reacher.
Ta kõndis värava juurde ja tajus veerand tundi hiljem hoovõturajal kiirendust üsnagi samasuguse tundega kui Crystali Porsches, kui mitte arvestada asjaolu, et tal oli siin jalgade jaoks vähem ruumi ja tema kõrvaliste oli tühi.
Kella kuue ajal andis Chester Stone alla.