Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg. Katri Lipson
Читать онлайн книгу.
otsaette.
Režissööri kohta on öeldud, et kõige põhjuseks on tema ema. Nüüd viskavad kõik selle üle nalja, et ema nii ja ema naa. Kui režissöör ägestub või ei oska edasi minna, sosistatakse tema selja taga, et „ema tahab nii”, „pole parata, ema otsustab”.
Mulle on öeldud: ole rekvisiitidega ettevaatlik. Ära mingil juhul midagi katki tee. Ära mõtlegi paluda, et midagi välja vahetataks, isegi kui peaksid kirbud saama. Ja ikkagi on kõik valesti. Määrimaal köetavat keset suve ahju. Ja muusikapala, mida mängitakse Tomáše sünnipäeval 1942. aastal, hakati tegelikult mängima alles 1945. aastal.
Režissööri ema on vanadusest nõder, istub aiatoolis ja kirjutab vastulauseid. Ema reputatsioon on endiselt ohus. Reputatsiooni hoidmine ulatub tagasiminevalt Austria-Ungarist tänapäeva ja tänapäevast tulevikku, mis jätkub halastamatult ka pärast ema surma. Kui ajalehes kirjutatakse viiekümnest husaarist, ilmub lugejakirjade rubriigis tema vastulause: „Minul ei olnud husaaridega mingit pistmist.” Kui sõda lõpeb: „Ma ei ole Münchenis kunagi käinud.” Inimesed neelavad tema vastuslauseid. Mõnikord ilmub vastulause, mis peaks katma kõik võimalikud kuulujutud ja kahtlustused: „Ütlen lahti kõigest, olenemata ajast ja kohast.” Aga siis algab kõik jälle otsast pihta, üksikasjade pillerkaar: „Isegi mitte selle husaariga, kellel olid punased vuntsid.”
Kas sellise ema poega saab süüdistada, et ta hoiab kõik enese teada? Ja kas näitlejaid saab süüdistada, et nad ähvardavad kultuuriministri kohale kutsuda, kui nad oma tegelaskujude kohta rohkem teada ei saa?
Vihma oodates proovisime režissööri täis joota. Meil ei õnnestunud temalt midagi välja pigistada, ta jutustas ainult oma õpiaastatest. Eelkõige ühest õhtust, sest ta pole kunagi õppinud filmi kohta nii palju, nagu Berliinis, enne sõda, üheainsa õhtu jooksul. Ta pummeldas ühes boheemlaste linnaosa tantsulokaalis ja eksis tualettruumi otsides selle punastes koridorides ära. Tualettruumi ta kohe ei leidnudki. Peagi märkas ta, et see on osa hoolikalt läbi mõeldud plaanist – allpool naba pakitsev surve ja praokil uste vahelt sirutuvad lopsakaks värvitud abivalmis huuled: „Was suchen Sie, lieber Herr?” Lõpuks leidis ta otsitu, väikese käimlaruumi, kus mahtus vaevu ringi keerama. Kui ta oli põie tühjendanud ja tõmmanud laest rippuvat nööri, hakkas seina tagant kostma ägedat vaidlemist. Koridori naastes surus ta kõrva vastu kõrvalust, aga paari sekundi pärast tõmmati see pärani. „Sie wollen sehen? Zwanzig Mark, bitte.”
Režissöör ei tea tänapäevani, mis selles stseenis oli näideldud või varem kokku lepitud ja mis niinimetatud tegelik elu. Võimalik, et lokaali külastajate hulgas oli inimesi, kelle lõbustamine nõudis ambivalentsust intelligentsi ja instinktide, fakti ja fiktiivsuse vahel. Räämas tagatoaks kujundatud laval jäädvustati üsna üksikasjalikult filmilindile naise ja mehe vahelist stseeni. Atmosfäär oli täpselt nii kulunud ja tuim, nagu oleks see kõik juba sada korda aset leidnud. Aga siis tabas naisnäitlejat raevuhoog: tema leping nägi ette, et suguakti ajal asendatakse ta dublandiga. Kaameramees ei lasknud end naise lärmamisest segada, vaid jätkas filmimist, küünarlihased pingul. Naise avaldus tuli meesnäitlejale uudisena. Ta oli üllatunud ning nägi selles loomulikult isiklikku solvangut. Kas sellepärast, et oli naisega varasemast tuttav, või sellepärast, et nad olid üksteisele võhivõõrad? Oma solvumise varjamiseks hakkas mees naisega vaidlema selle üle, miks ehtne penetratsioon on lavastuses nii oluline element. Naisel ei jäänud üle muud, kui aina imestada, naise pea oli väljakutsuvalt viltu, kallet võis märgata ainult see, kelle meeled olid vastavalt häälestatud. Und warum? Mees vahtis naist, suu ammuli, sellise näoga, nagu ei suudaks sõnad kirjeldada seda kunstilist tõde, millega ta oli uskumatult üksi jäänud. Kunstiline tõde nõudis nüüd, et ta räägiks metafoorides, nii nagu igapäevasest elust kõrgem tõde alati nõuab, ja see oli valinud tema oma kaitsjaks (hirmuäratav, joovastav, ootamatu au). Meesnäitleja astus sirmi taha, naise ja kaamera nägemisulatusest välja, aga režissöör nägi teda endiselt: mees avas sirmitaguses hämaruses pudeli mineraalvett, jõi seda aadamaõuna hüpeldes, nõjatus vastu seina ja silus juukseid, pigistas otsekui nuttu tagasi hoides sõrmedega ninajuurt, ja teisel pool sirmi kõikus naine oma pikkadel säärtel nagu võrksukkadesse riietatud kaelkirjak, kuni mees sirmi tagant jälle välja tema juurde tormas, oli lõpuks äratundmisele jõudnud ja hakkas hõõguvi põsi seletama, et see on samamoodi, nagu mustkunstnik saeks naist pooleks, publik peab nägema naist tervenisti ja samuti saagi, mis keha poolitab, kõik ühes kaadris. Kui naine on juba tükkideks, pole trikk midagi väärt.
Naine pööritas silmi, keeras mehele selja – mehe õlad vajusid samal ajal longu – ja hakkas omakorda kaameramehe kallal võtma: kas mehe leping pole siis penetratsioonistseeni osas naise omaga identne? Keda on petetud ja miks? Kellele maksti rohkem? Ja mille eest lõpuks üldse maksti, kas näitlemise eest või selle, et midagi tehtaks päriselt? Meesnäitleja andis alla ja nõudis samuti dublanti. Lõpuks liikusid nad penetratsiooni piiril seda kunagi ületamata ja näitlesid just tänu sellele päris hästi. Dublandid võtsid kümneks minutiks kohad sisse piljardilaua ääres ja mees pumpas naist nii kaugelt ja nii suure amplituudiga kui vähegi suutis, et kaameral midagi nägemata ei jääks. Petetud abielumees seisis kindluse mõttes mõlema paari kõrval. Kas see, kummast aktist monteeritakse lõpliku versiooni jaoks abikaasa näoilme, otsustatakse alles hiljem? On siiski raske uskuda, et abikaasat mängiv näitleja oleks näinud dublante tegevat midagi uut või erutavat, ja kui aus olla, tundus ta pigem kuulavat kui vaatavat, sest sirmi tagant hakkas kostma midagi, mis tundus teda väga isiklikult puudutavat: seal ei andnud end kunstilisest tõest veenda lasknud naine endast ainult tükikesi, vaid andus üleni mehele, kes polnud asjata nutnud.
Režissöör vaikis. Istusime verandal. Pikkade koibade, aga lühikeste tiibadega putukad lendasid vastu lambivarju. Kes oli need välja mõelnud? Režissöör ei kannatanud mingisugust analüüsi. Kõik pidid lihtsalt pimedusse vahtima. Pimedus vahtis mitmekordselt vastu. Tausend und tausendmal.
Täiesti irratsionaalne stseen. Mind viidi külas sügavale maa sisse kaevatud keldrisse, mille põrand oli betoonist valatud. Maast laeni koli täis, pooleldi ümber kukkunud, üksteisele nõjatuvad riiulid, rasked kastid läbisegi, purunenud nõud, seinast seinani ulatuvad terastalad. Režissöör ütles, et Esther peab läbi kolihunnikute tagaseinani roomama, vahepeal on nii kitsas, et ta jääb kinni, ruumi põrandal on külmad, haisvad loigud. Silmitsen dekoratsioone ega tea, kuidas asjasse suhtuda. Lihtsalt rooma elu eest, ütleb ta. Kus Esther on, millal ja miks? Kas see on mälestus või halb unenägu? Usalda mind, nõuab ta. Aga tema mind ei usalda, mitte raasugi! Ta kinnitab, et usaldab mind ja ennekõike väidab end teadvat, kui väga ta võib mind usaldada.
Kaamera oli kohal, aga see oli ainult puru silmaajamiseks. Teda huvitas ainult heli. Õhtul proua Nĕmcová majas kuulen režissööri toast oma häält. Vaikset ähkimist ja hingeldamist, lühikesi oigeid nagu tõmbaks okast lihast välja. Miski on raske, piinlik, vihane, pealekäiv. Linti mängitakse uuesti ja uuesti. Siis kostab üle minu hääle režissööri hääl ja ma tean, kus tema käsi on.
Martin Jelínek. Vaimu ja keha ühtsuse jumalavallatu ilu. Martin mängib filmis elu eest põgenevat meest. See polegi tõest nii kaugel. Ja ta peab hästi mängima, sellest sõltub Tomáše elu. See on sama tõeline, tähtis ja tõhus nagu verejooksu peatamine välihospidali telgis. Tomáš liigub edasi koos halli lookleva järjekorraga, seisab surma sabas, Martin võtab Tomášel õlast ja tõmbab ta kõrvale. See on tema anne, surm ei märka seda, ja Tomášest järjekorda jäänud tühimik kasvab kinni ning hall liikumine jätkub ühtlase vooluna.
Patrulli hundikoera lõuad tilguvad ilast, aga Martin on tõusnud tema haistmismeelest kõrgemale.
Pausi ajal proovib ta lipsata proua Nĕmcová maja taga kasvavasse kuusemetsa, arvates, et on üksi.
Ütlen: „Martin.”
Ta võpatab.
„Martin … (Ta katsub uut võpatust tagasi hoida.) … Kas ma segan sind? Sa tahad natuke rahus olla?”
„Sa ei sega sugugi.”
„Sa ütled seda viisakusest, aga tead, Martin, just see viisakus on tõde. Sa pead mind uskuma.”
„Mida?”
„Ma