Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke
Читать онлайн книгу.
– mees ja laps ja kolid siia tagasi!“
Cärolyn naeratas kohmetult ja kehitas õlgu.
„Poiss või tüdruk?“ uuris Annika edasi.
„Tüdruk.“ Juba esimesel ultraheliuuringul oli arst väikest „kohviuba“ märganud. Kuude jooksul polnud „konksukest“ juurde kasvanud.
„Oh, väikesed tüdrukud on nii armsad!“ õhkas Annika.
„Väikestest tüdrukutest rääkides – kuidas Liis elab?“ küsis Cärolyn. Tema imestuseks ei vadistanudki Annika rõõmsalt edasi, vaid muutus hoopis tõsiseks.
„Kui me Liisist räägime, siis väikesed tüdrukud küll teema ei ole.“
Taas plärises uksekell. Enne kui keegi ukse poole astuda jõudis, astus kööki süsimustade juustega tüdruk. Liis! Cärolyn tundis ta vaevu ära. Liis oli oma emast pikem ja päris kena, aga kuidagi ebakindel ja võlts.
„Tohin ma siis täna välja minna või?“ küsis ta Annikalt, kui tervitused olid vahetatud.
„Sa ei saanud siis oodata, kuni ma kodus tagasi olen?“
„Ma ju ei teadnud, millal sa tuled. Astusid poole jutuajamise pealt uksest välja! Pealegi on mul vaja teistele öelda, kas ma tulen või ei. Teised ju ootavad.“
„Teised, teised,“ osatas Annika. „Ei, sa ei lähe täna kuhugi. Sul on ju veel pooled asjad õppimata.“
„Ma hiljem…“ alustas Liis, aga Annika katkestas teda:
„Ei, see jutt on lõppenud!“
Liis keeras end ringi ja läks tigedalt minema. Ukse lõi tagantkätt prantsatusega kinni.
„Vabandust,“ naeratas Annika hetke pärast kohmetult.
„Pole midagi, arusaadav,“ oli Cärolyn viisakas.
„Tead, Cärolyn, mul on nii raske! Sina olid ikka nii tubli tüdruk, kui sa temavanune olid. Õppisid, koristasid, pesid pesu, kuigi sinu elu oli palju keerulisem!“
Oli jah keerulisem, mõtles Cärolyn. Selle keerulisuse pärast ma siit mingi hetk minema läksingi.
„Aga Liis,“ jätkas Annika. „Ta nagu ei saaks üldse aru, mis maailmas ta elab ja kuidas käituma peab! Nädal tagasi värvis ta oma pea süsimustaks. Nautigu lapsepõlve, mitte ärgu värvigu oma juukseid! Õudne! Nagu mingi emo! Ma ei tea, kuhu selle häbiga minna…“ Annika vakatas ja naeratas. „Olgu, mis ma teid siin segan! Vaadake ringi ja – ja kui sa siia tagasi kolid, ehk aitad mul Liisile mõistuse pähe panna?“
Siis jätsid nad hüvasti. See võttis päris pikalt aega.
„Ütle oma number, ma teen sulle vastamata kõne ja siis on meil mõlemal teineteise numbrid olemas,“ ütles Annika oma telefoni taskust välja võttes. „Ja sa võid mulle ükskõik millal ja ükskõik mille pärast helistada. Nagu vanasti, mäletad, me saime hästi läbi? – Ja nüüd saan ma sulle nõu anda, kui vaja – ma olen ju ikkagi kaks last sünnitanud!“
Kui Annika lõpuks lahkus, seisid Nella ja Cärolyn natuke aega vaikides, enne kui rääkima söandasid hakata. Annika jutuvada tundus majas edasi kajavat.
„On alles mutt, mis?“ ütles Nella.
„Vanasti tundus ta mulle palju normaalsem. Nüüd aga – juuste värvimise pärast lapsega tüli kiskuda? Nagu imelik ei ole nii tühja asja pärast norida või? – Ja need käsimüügitooted…“
„Nende müümises on ta küll kehv. Ma oleksin tema käest ehk isegi midagi ostnud, aga teda nagu ei huvitanudki! Sellise müügipoliitikaga jääb ta küll vaeseks.“
Cärolyn ja Nella kolisid majakesse kahe päeva pärast. Muidugi võis Mihklit taas mõni mõttevälgatus tabada, näiteks, et peaks Cärolyniga ära leppima ja paluma tal tagasi kolida. Aga Cärolyn ei jäänud sellele võimalusele lootma. Poleks enam tahtnudki. Siiani polnud Mihkel talle ei helistanud ega sõnumeid saatnud. Ühtki kirja samuti mitte. Ka Laura ega keegi teine tema ja Mihkli ühistest tuttavatest polnud temaga ühendust võtnud. Järelikult olid nad kõik teadnud! Aga talle polnud öelnud. Kui labane. Väkk.
Nella oli olnud kindel, et Greg helistab talle juba järgmisel päeval pärast tema Eestisse saabumist, nagu varem paaril korral juhtunud oli. Ent ka ülejärgmisel päeval polnud mehest kippu ega kõppu. Ise ei tahtnud Nella talle helistada ega sõnumeid saata. Nii ta siis kulmineeris oma tigeduse Gregi vastu ja hirmu edasise hakkamasaamise pärast Cärolyni aitamisse. Niisuguse hooga, et Cärolyn hakkas kahtlema Nella jutus: mine tea, ehk tegelikult siiski viskas Greg Nella kodust välja?
Nella organiseeris kolimisauto ja lasi korterist välja vedada kõik, mida liigutada andis.
„Mööbel on ju Mihkli oma! Mihkel ise ostis!“ vaidles Cärolyn.
„Sinuga koos ju ostis? Selleks, et teil mõlemal mööbel oleks?“ meenutas Nella. „Ja tal on ju raha, et endale uus mööbel osta?“
„Seda küll,“ tuli Cärolynil nõustuda, kuigi selline tegu oli nagu vargus. Varastamine ei olnud Cärolyni arust kaugeltki ilus.
Aga samuti polnud ilus olnud Mihkli käitumine.
„Ja tegelikult läheb see mööbel tema enda lapse kodu jaoks, nii et minu arust on kõik korras,“ põhjendas Nella.
Cärolyn andis endale aru, et raseduse viimastel kuudel ei pruugi ta väga adekvaatne olla ning seepärast Nellat usaldaski. Tal oli hea meel, et keegi teda kaitseb ja tema eest hoolitseb. Millegipärast oli see äkitselt nii armas ja vajalik. Ja ka mõte päris oma kodust oli nüüd õigem kui kunagi varem. „Pesapunumise instinkt,“ nagu Cäolyn oli ühest raseduskalendrist viimaste kuude kohta lugenud, lõi välja.
Siin nad siis olid – kaks noort naist, mõlemad päevapealt mehest lahku läinud, mõlemad kolimisest vaimustuses, mis sest, et erinevatel põhjustel. Kunagi oli Cärolyn siit Nella juurde kolinud. Nüüd kolis koos Nellaga siia tagasi.
Nella läks organiseerimisega isegi nii kaugele, et lasi kolimisarve Mihkli firmale esitada. See oli lihtne, sest firma oli registreeritud nende koduaadressil ja Nella oma hoolitsetud välimuse ja veenva jutuga ei tekitanud kelleski kahtlust, et asjade tegelik omanik nende liikumisest midagi ei tea.
Mida suuremaks läks Cärolyni koduihalus, seda labasem tundus talle Mihkli käitumine. Haletsus, põlgus ja pettumus valdasid Cärolyni. Süütunne asjade omastamise pärast kadus. Lausa hullumeelselt naljakas oli mõelda, missuguse näo teeb Mihkel siis, kui kolimisarve saab!
Moodne mööbel sobis üllatavalt hästi Cärolyni lihtsasse koju. Suure osa vanadest asjadest lasi Nella kolimisfirmal taaskasutuskeskusesse viia. Cärolynil ei olnud kahju. Need olid nagunii odavad ja kulunud asjad, mingit emotsionaalset väärtust neil ei olnud. – Minu lapsel peab olema kõik uus ja ilus, mõtles Cärolyn ja silitas pakendeid, kus sees lastetoa mööbel ja vanker. Nad olid Mihkliga koos neid ostmas käinud, arutades, kuhu toanurka miski püsti panna. Nüüd aga…
„Kui siin natuke seinu värvida ja üht-teist kõpitseda, võiks ju päris rahule jääda,“ arvas Nella tubades ringi vaadates.
Remondini nad siiski ei jõudnud. Kuigi Nella oli aidanud Cärolyni teadmisega, et mõneks ajaks kolib ta ka ise tema juurde, muutusid tema plaanid juba kolimisõhtul. Kell oli juba üksteist läbi ja nad valmistusid magama minema. Nella võttis parajasti vannitoas meiki maha, kui Greg talle helistas. Kõne kestis vaevalt minuti.
„Greg sõitis ise Eestisse, ootab mind praegu Radissonis!“ kilkas Nella Cärolynile vannitoast välja keksides. „Sorry, aga ma pean nüüd minema!“
„Niiviisi, ühe värvitud silmaga, lähedki?“
Nad naersid. Naer oli vabastav. Üks mure oli ju möödas: Greg otsis ise Nellaga lepitust! Mis sest, et ta lõhkus ja põletas riideid. Mis sest, et ta irises aeg-ajalt inimeste kallal päris valusal moel. Kuna ta aga suurema osa ajast oli vaimukas, helde ja lõbus, andsid kõik talle andeks. Ka Nella. Eriti Nella.
Kui Nella oli lahkunud, viskas Cärolyn end voodile