Ütle mulle kolme asja. Julie Buxbaum

Читать онлайн книгу.

Ütle mulle kolme asja - Julie Buxbaum


Скачать книгу
ponnistustest hoolimata ei näi Batman neist huvitatud. Ta teeb nii vähe kui võimalik – poolkallistus, silma vaatamata korvi andmine – ja ta näib pärast igaühte kahanevat, pingutus maksab talle silmanähtavalt palju. (Tuleb välja, et siin koolis toimub palju kallistamist ja topeltmusisid, üks kummalegi põsele, justkui oleksime pariislased ja kakskümmend kaks ning mitte ameeriklased ja kuusteist ja endiselt igal olulisel viisil kohmakad.) Ei saa aru, miks nad muudkui tema juurde tagasi lähevad, iga kord selles lustimullis, nagu oleks keskkoolis käimine nii kohutavalt lõbus! Tõsiselt, kas seda on vaja korrata? Valdavale enamikule meist ei ole keskkool lõbus; keskkool on lõbu vastand.

      Huvitav, mis tunne on rääkida ülivõrretes nagu need tüdrukud: Ethan, sa oled lihtsalt nii naljakas! Tegelt ka. Nagu kõige naljakam!

      „Sul on värsket õhku vaja. Tule jaluta meiega, Eth,” lausub üks blondiin ja sasib ta juukseid, nagu oleks ta väike sõnakuulmatu laps. Kuueteistaastaste flirtimine näeb Los Angeleses ja Chicagos ühesugune välja, kuigi ütleksin, et siin on tüdrukud veelgi valjemad, nagu arvaksid nad, et helitugevus ja meeste tähelepanu on omavahel otseses seoses.

      „Eih, täna mitte,” sõnab Batman viisakalt, ent külmalt. Tal on tumedad juuksed ja sinised silmad. Armas, kui peaks meeldima too mind üldse ei koti suhtumine. Ma mõistan, miks see tüdruk ta juukseid sasis. Need on paksud ja ahvatlevad.

      Aga ta tundub kuri. Või kurb. Või mõlemat. Nagu loeks tema ka päevi, kuniks siit minema saab, ning senikaua ei viitsi ta teeselda.

      Kui see midagi väärt on: 639 päeva, nädalavahetused kaasa arvatud. Isegi mina suudan teeselda. Suurema osa ajast.

      Mul ei ole olnud võimalust päriselt ilma vahele jäämata vaadata, aga ma olen üsna kindel, et Batmanil on lõua otsas lohk ja on suur tõenäosus, et ta kannab silmalainerit, mis, ehh. Või ehk on tal lihtsalt silmade ümber tumedad sõõrid, mis muudavad need esiletungivaks, sest ta näeb krooniliselt väsinud välja, justkui oleks uni luksus, mida ta ei saa endale lubada.

      „Pole midagi,” ütleb tüdruk ja teeskleb, et poisi keeldumine ei teinud talle haiget, kuigi ilmselgelt tegi. Vastuseks istub ta kõrvaltoolile ühe teise tüdruku sülle – veel üks blondiin, kes näeb nii väga tema moodi välja, et kahtlustan, et nad võivad olla kaksikud – ning võltskudrutab temaga. Ma tean, kuidas see etendus käib.

      Ma jalutan mööda, tahtes kangesti jõuda pingile kohe ukse kõrval. Üksildane koht lõuna söömiseks, võib-olla, aga samal ajal ka ärevusevaba tsoon. Siin ei saa midagi valesti minna.

      „Mida sa passid?” haugatab esimene blondiin minu suunas.

      Ja siin nad on, esimesed sõnad, mille mõni õpilane on mulle vabatahtlikult öelnud alates sellest päevast, kui ma kaks nädalat tagasi Wood Valleysse tulin: mida sa passid?

      Tere tulemast džunglisse! mõtlen ma. Tere. Tulemast. Džunglisse.

      3. peatükk

      Siin ei olegi nii jube, ütlen endale, nüüd, kui istun pingil, seljaga Batmani ja nende vastikute tüdrukute poole, söökla ja kogu ülejäänud mu klass turvaliselt nende taga. Ühesõnaga, inimesed on siin õelad. Mis seal ikka. Inimesed on igal pool õelad.

      Tuletan endale meelde, milline õnnis ilm siin on. Päike paistab, sest nagu näha, paistab LAs alati päike. Olen märganud, et kõigil õpilastel on disaineripäikeseprillid, ja tavaliselt teeksin ma mõne ninaka märkuse, kuidas inimesed tahavad lahedad välja näha, aga tuleb välja, et nad tõesti vajavad neid. Mina kissitan kogu päeva, üks käsi silmade kohal nagu kulpi lööval skaudil.

      Minu kõige suurem mure on see, et igatsen oma parimat sõpra Scarlettit. Tema on mu väljaviskaja, meeter viiskümmend pikk, pooljuut, poolkorealane, ja tal oleks olnud sellele tüdrukule täiuslik vastulöök, midagi teravat ja hammastega. Selle asemel on mul ainult mina: mina ja mu pikaldane reaktsioonikiirus ja mu tulitavad võrkkestad. Olen proovinud end veenda, et suudan järgmised kaks aastat omapäi ära teha. Et kui vajan ergutust, saadan lihtsalt Scarlettile sõnumi ja siis tundub, et ta on lähedal, mitte riigi teises otsas. Ta on kärme reageerija. Tahaksin end lihtsalt selle koha toimimise asjus vähem rumalana tunda. Tegelikult on KE-l õigus: mul on kuhjaga praktilisi küsimusi. Mulle kuluks täiega ära Wood Valley äpp, mis õpetaks mulle, kuidas kasutada lõunasöögikaarti, mis kurat on Wood Valley heategevuspäev ja miks tuleb sel päeval kinnise ninaga kingi kanda. Ja mis võib-olla kõige tähtsam: kellega ei tohi kogemata silmsidet luua. Mida sa passid?

      Flirtivad blondiinid jalutavad nüüd mu pingi poole – nende katse Batmani jalutama kutsuda ei kandnud vist vilja – ja itsitavad, kui minust mööduvad.

      Kas nad naeravad minu üle?

      „Päriselt vä?” sosistab blondim tüdruk narrivalt oma vaid veidi vähem blondile sõbrale ja vaatab tagasi minu poole. Nad on mõlemad ilusad, sellisel õnnelikul ja traditsioonilisel viisil. Säravad värskelt sätitud kollased juuksed, sinised silmad, klaar nahk, kõhnad. Kummaliselt suured rinnad. Lühikesed seelikud, mis, ma olen üsna kindel, on kooli reeglitega vastuolus, ja neli meigikihti, mis ilmselt kanti peale YouTube’i õpetusi järgides. Ma ütlen ausalt: mul poleks midagi selle vastu, olla õnnelik just täpselt sellisel moel, olla too harv teismeline, kes pole pidanud kunagi vistrikuga tõtt vaatama. Minu näol on ka parimatel päevadel midagi, mida mu vanaema on alati mitte kõige leebemalt nimetanud iseloomuks. Minu potentsiaali märkamiseks tuleb kaks, võib-olla kolm korda vaadata. Seda muidugi juhul, kui mul seda üldse on. „Kas sa nägid seda patsikummi?”

      Pagan võtaks. Mul oli õigus. Nad räägivadki minust. Ma mitte ainult ei veeda järgmist kahte aastat ainsagi sõbrata, vaid hakkan ka lõpuks mõistma kõiki need koolikiusamise erisaateid. Keegi Eikeegi võib olla nali, aga tal on õigus: see koht on sõjatsoon. Mul läheb tarvis oma isiklikku „It Gets Better” videot.

      Mu nägu huugab. Katsun sõrmega pead, jah, see on nõrkuse märk, kuid samuti refleks. Minu patsikummiga pole midagi valesti. Ma lugesin Rookiest, et sellised on jälle moes. Scarlett kannab ka vahel ühte ja tema võitis eelmisel aastal parima riietuja tiitli. Võitlen silma tikkuvate pisaratega. Ei, nad ei näe mind nutmas. Unustage ära. Nad ei aja mind nutma.

      Kerigu kuradile.

      „Kuss, ta kuuleb sind,” ütleb teine ja siis vaatab minu poole, ühtaegu vabandust paluv ning lustlik. Sõbranna õeluselevus on ka talle pähe hakanud. Siis jalutavad nad edasi – tegelikult lausa lendlevad, nagu arvaksid, et neil on publik, kes jälgib ja vilistab. Vaatan selja taha, lihtsalt et kindel olla, aga ei, ma olen siin ainuke. Nad õõtsutavad oma täiuslikke tagumikke vaid minu heaks.

      Võtan telefoni välja. Kirjutan Scarlettile. Minul on lõuna, aga temal saab just kool läbi. Ma vihkan, et oleme lahus nii ruumis kui ka ajas.

      Mina: Ma ei sobi siia. Kõik on suuruses 32. Või 30.

      Scarlett: Oo ei, ära ütle, et me peame hakkama seda SA POLE PAKS asja tegema. Kogu meie sõprus on rajatud sellele, et me pole need tüdrukud, kes peavad seda teineteisele tegema.

      Me pole kunagi olnud need, kes on nagu „Ma vihkan oma vasaku käe väikest sõrme! See on nii… kõver”. Scarlettil on õigus. Mul on parematki teha, kui võrrelda end kättesaamatute ideaalidega, mille on kehtestanud ajakirjade kunstilised juhid, kes saavad ühe sõrmepuudutusega reied poole peenemaks teha. Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole märganud, et olen siin pigem suuremapoolne. Kuidas see võimalik on? Kas nad panevad vee sisse lahtisteid?

      Mina: Ja blondid. Kõik on. Lihtsalt. Nii. California. Blondid.

      Scarlett: ÄRA LASE NEIL END SELLISEKS KEERATA. Sa lubasid, et ei muutu LAks.

      Mina: Ära muretse. Selleks, et LAks muutuda, peaksin ma inimestega rääkima.

      Scarlett: Pagan. Tegelt? Nii halb?

      Mina: Hullem.

      Tegin endast oma pooleldi söödud maapähklivõi-moosisaiaga üksi pingil kiire selfie. Aga ma naeratasin,


Скачать книгу