Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke
Читать онлайн книгу.
nii.”
Nad vaikisid hetke ja tõstsid siis, nagu kokkulepitult, samal hetkel oma veiniklaasid. Mõlema käed peatusid. Lauri kogus end esimesena, naeratas ja lonksas veini. Annika pani enda klaasi lauale ja vaatas kella.
„Kiirustad?” küsis Lauri.
„Väga ei kiirustagi,” ütles Annika. Millegipärast ei tahtnud ta Laurile otsa vaadata.
Martini ühe sinise villase soki sees oli auk.
„Kahjuks peame me need nüüd ära viskama,” ütles Annika. „Mul ei ole sellist värvi lõnga, millega parandada.” Tavaliselt kudus nende perele sokke Annika ema. Lihtsalt sellepärast, et vanaemad ikka ju koovad sokke. Aga tema kootud sokid olid tavaliselt naturaalvärvi lõngast.
„Ei! Ei viska ära!” hakkas Martin karjuma.
Annika ohkas. Ta teadis tegelikult väga hästi, et need olid Martini lemmiksokid. Mingist kataloogist tema enda poolt välja valitud.
„Äkki sul ikka on sellist lõnga,” pakkus Liis. Tal oli kahju oma kurba väikevenda vaadata.
Annika tegi mõlemale lapsele pai ja läks tuppa käsitöökorvist otsima. Lapsed järgnesid talle.
Käsitöökorvi omamine ei tähendanud seda, et Annika eriline käsitöömeister oleks olnud. Aga aeg-ajalt tuli ette, et tuli mõnda asja parandada. Näiteks Annika ema kootud sokke. Nende parandamiseks mõeldud naturaaltoonides kerad aga korvis olidki.
„Äkki ma parandan selle heleda lõngaga, ongi lõbusam,” pakkus Annika kompromissi.
„See paistaks ju kohe silma, kui üks sokikand on teistmoodi,” hiilgas Liis oma loogikaga Annika meelest täiesti vale koha peal.
„Aga kui ma teeksin täpselt samasuguse paranduse ka teisele sokile, siis oleks nad lihtsalt teistmoodi, sellised valgete mummudega sokid.” Annika arvates oli see hetkel parim idee.
„Ei! Siis need ei ole ju enam sinised sokid,” ei olnud Martin nõus.
Annika ohkas.
„No siis ei ole mitte midagi teha.”
„Ma ei taha neid ära visata!” karjus Martin. Tundus, et läheb suuremaks tüliks. Martinil jonni jagus. Teinekord liigagi.
„Sa võid need ju mälestuseks alles hoida,” püüdis Liis venda lohutada. Aga Martin tahtis, et tema sinised sokid oleksid terved.
Annikal sähvatas.
„Võibolla on vanaemal, helistame talle ja küsime, mis sa arvad?”
„Ja kui ei ole, siis ostame poest,” läks Liis jälle sammu võrra Annika plaanidest kaugemale. Annika tahtis küll olla hea ema, aga ühe sokikanna pärast tervet lõngatokki ostma hakata tundus mõttetu. Mitte raha, vaid raiskamise põhimõtte pärast.
Annika ema ei noppinud telefonitoru. Nojah, mingi seebivaatamise aeg, pühast tekstist ei saa ju ometi sõnagi raisku lasta – sel ajal telefoniga ei räägita.
Siis meenus Annikale Karin.
Annika tundis end vaenuliku sissetungijana, kui märkas, et ka Karinil on parajasti „seebiaeg”. Oleks võinud ju teada, et ühevanustel inimestel on samad harjumused, kirus ta ennast.
„Kuule, kas sul on juhuslikult sellist sinist lõnga,” tõmbas Annika taskust sinise soki välja. Karin viskas hetkeks pilgu soki poole, siis liikusid silmad nagu iseenesest telekale ja jäidki sinna.
„Ma pean vaatama…” ütles ta.
Annikal oli tõeliselt piinlik.
„Ma võin pärastpoole ka tulla.”
Karin mõtles hetke.
„Ah, tühja sest seebist, hommikul on nagunii kordus,” arvas ta siis ja naeratas. „Mis sokk ja mis lõng?”
„Näe, Martini lemmiksokis on auk ja ma mõtlesin, et sinuvanusel naisel peaks ikka kodus väike lõngavaru olema,” seletas Annika kiiresti.
Karin vaatas Annikat tõsiselt. Mida? Temavanusel naisel? Kas ta tõesti näeb välja nagu mingi memm? Mis seal vahet, kas ta tegelikult armastab käsitööd või mitte. Seda enam, et tegelikult ju armastas. Tavaliselt nad ju veetsidki õhtuid Andresega nii, et tema tikkis või heegeldas, Andres luges midagi või vaatas telekat. Telekas, muide, mängis peaaegu kogu aeg.
„Mul on väga kahju, aga mul pole kodus ühtki lõngakera,” ütles Karin ja neelatas. Oma käsitöökarbi oli ta jätnud Andrese majja. Alles nüüd tuli see talle meelde.
„Ah nii…” venitas Annika. „Palun vabandust…”
Karin naeratas.
„Pole midagi.”
„Ma ei tea… mulle kuidagi tundus, et sa oled selline, noh… käsitööinimene,” vabandas Annika.
Karin naeratas viisakalt ja pani ukse Annika järel kinni. Annika läks tagasi vaatamata oma kodu poole, ta ei näinud, kuidas Karin telekavaatamise asemel peegli ees seisis ja oma nägu uuris. „Sinuvanusel naisel”.
Martin unustas õnneks sokidraama võrdlemisi kiiresti. Lepiti kokku, et õige lõnga leidmiseni jäävad sokid Annika käsitöökorvi. Seejärel hakkas Annika õhtusööki tegema. Rain ei jõudnud selle valmimise ajaks kohale. Isegi tund aega hiljem ei jõudnud. Annika ei helistanud talle ka. Otsustas hoopis lastega tegeleda ja vedas kapi otsast alla vana hea „Tsirkuse”-täringumängu. See oli küll servadest kulunud ja mõne tegelase nägu luitunud, ent see ei seganud. Vanaaegne mäng võis ju vana ollagi.
„Arvuti taha me ju kolmekesi ei mahuks,” seletas ta lastele ja muigas mõttes põhipõhjuse üle: arvutimängudes teeksid lapsed talle pika puuga ära.
Üle hulga aja oli tal tore lastega koos mängida. Teada saada, et Martin on juurde õppinud uusi ning mitte üldse roppe väljendeid ja et Liisis peitub vajadusel tõeline rahusobitaja. Naerda laste kildude üle ja… avastada, et nii rõõmsalt poleks nad iial koos mänginud, kui Rain kodus oleks olnud.
Äkki pole neile Raini üldse vajagi?
Annika peletas selle mõtte endast eemale. Rain oli ju tema mees. Lastele pole mingit lahutuse-jama tarvis. Niigi on nad hapra närvisüsteemiga nagu tänapäeva lapsed kunagi.
Rain tuli koju alles kell üheksa.
„Miks lapsed veel ei maga?” küsis ta.
„Kohe lähevad,” vabandas Annika ja saatis lapsed pesema. Õnneks oli nende mäng just otsa saanud. Täringumängu pooleli jätmisest oleks tekkinud probleem nii tänapäeva kui nõukogudeaegsetel lastel.
„Noh, mis Liisi kodujoonistusest sai?” küsis Rain.
„Mis kodu…” alustas Annika ja vakatas. „Ma ei tea, ma ei küsinud. Süüa tahad?”
„Süüa, süüa… Ära kaldu teemast kõrvale. Ma ei saa aru, mis ema sa oled, üldse ei küsigi, kuidas lastel lasteaias läks. – Liis! Liis, tule siia!”
Liis tuli hüpeldes kööki.
„Räägi, mis kasvataja selle kohta ütles, et joonistus tegemata oli?”
Liis jättis keksimise poole hüppe pealt. Seisis, ei öelnud sõnagi.
„Noh, mis ta ütles?” küsis ka Annika.
„Mitte midagi,” tuli mõne sekundi pärast vastus.
„Kuidas „mitte midagi”? Midagi ikka ütles?” uuris Rain.
Liis vaatas maha.
„Räägi siis,” läks Annika Liisile murelikult lähemale. Liis uuris oma sõrmi ega vastanud midagi.
„Kas kasvataja pahandas sinuga?” ärgitas Annika. „Räägi, mis juhtus.”
„Ei pahandanud.”
„Nagunii pahandas, muidu oleksid sa kohe öelnud, et midagi ei juhtunud,” oli Rain tark.
„Ei pahandanud!”