Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke
Читать онлайн книгу.
madalamale kükitama, et Karin oma käed talle kaela ümber saaks seada või piisab sellest, et Karini käed on ta pluusikrae nurkades ning tema nuuksuv nägu vastu rinda.
„Noo, noo,” oskas ta lõpuks öelda. Karin tõmbus vaikselt Ilmarist eemale ja nägi, et oli oma pisaratega Ilmari rinnaesise märjaks teinud.
„Oh, näe, millega ma hakkama sain,” võttis Karin pluusivarrukast taskurätiku, millesse oli ta vaid korra oma pisaraid pühkinud, ja hakkas sellega Ilmari pintsakut tupsutama.
„Ei ole midagi,” arvas Ilmar, ise nutvat Karinit ja tema ligast taskurätikut nähes vaevu okseööksatust tagasi hoides. „Äkki tohin ma sisse ka astuda?”
„Jah, muidugi, muidugi,” pobises Karin ja astus sammukese tahapoole, et Ilmar uksest sisse mahuks. Hoidis ühe käega ust lahti.
Ilmar astus esikusse. Selles majas oli kogu aeg tema meelest olnud vaikuse ja stagneerumise lõhn, mis oli teda juba kuueteistkümneaastaselt kodust välja ajanud. Nüüd oli siia buketti lisandunud kurbuse ja lootusetuse lõhn ja maja tundus Ilmarile veel vastikum.
„Ma just mõtlesin, et ega enne homset vist keegi ei tule,” leidis Karin jututeema, kui Ilmar oli kingad jalast võtnud ning elutoas pisut ringi vaadanud.
„Ma ei saa ju lasta sul kõike tööd ka üksinda ära teha,” vastas Ilmar ja istus tugitooli, ülikonnapükse enne istumist põlvedest pisut ülespoole sikutades.
Karin naeratas.
„Teed tahad?” küsis ta. „Või kohvi? Sa oled kindlasti väsinud, pikk tee selja taga ja.”
„Mis pikk tee nüüd,” kohmas Ilmar ja tõmbas käega läbi juuste. „Aga tassi kohvi võtaksin küll. Kanget.”
Karin läks kööki, kõnnakus rõõm, et oli endale kohvitegemise näol tegevust leidnud. Ta ei tundnud end Ilmari seltskonnas kuigi hästi. Teiste Andrese lastega oli ta kiiresti klapi leidnud – Andrese tütre Jaanikaga isegi parema kui oma Marikaga (Maria on tema nimi! Kuidas üks ema ikka ei õpi?), aga Ilmariga suheldes oli neil alati nagu mingi sein vahel olnud. Karin lasi veel joosta, pahistas siis jääkülma vett keedukannu (ainult külmast veest saab tõeliselt head kohvi ja teed!) ning vajutas keedukannu nupu „on”-asendisse. Seejärel mõõtis ta kohvikannu kõvasti kohvipulbrit, peaaegu kaks korda rohkem kui endale ja Andresele kohvi tehes, ning mõtles, et ei tea, kas Ilmar ka viimastel päevadel nutnud on. Küsida? Karin ei tihanud. Vesi hakkas vaikselt kahisema.
Ilmar lasi end lösakile tugitooli, võttis kotis läptopi ja lülitas selle sisse. Kobarakord kajas vaikses majas kui gong.
„Wifit siin pole?” küsis Ilmar vaikselt, rohkem selleks, et midagi öelda. Et „gongi” kaja mahendada. Ta teadis ju täpselt, et siin ei ole mingit wifit. Ilmar klõpsas malemängu ikoonile. Jaanika ja Margus võiksid juba tulla, mõtles ta. Ta ei tahtnud olla Kariniga kahekesi. Eriti veel nüüd.
Karin tõi kohvi.
„Natuke peaks laskma tõmmata,” arvas Karin alustassi, tassi, lusikat, kohvikannu ja koorepakki kandikult laua peale tõstes.
„Sa ise ei joogi?” küsis Ilmar. Kohvikoore pakilt oli alles äsja nurk maha lõigatud, märkas ta. Kääridega. Peaaegu täpselt mööda punktiiri.
„Ei, ma olen täna juba nii kohvi kui teed jõudnud juua. Palju ei taha, süda…”
Ilmar noogutas.
„Sa oled siis ammu üleval või?” küsis ta rohkem sellepärast, et midagi küsida. Karini veeälevil silmad tekitasid temas tülgastavat paanikat ja Ilmar lootis, et enne õe-venna tulekut Karin isast ei räägi.
„Ammu? – Jah, võib ka öelda, et olen ammu üleval,” lausus Karin ja vaikis hetke. „Ah, mis ma siin valetan – ma pole kaks ööd magada saanud. Nii kui…”
„Tasa, tasa,” ütles Ilmar pisut kiirustades. Karin naeratas talle kurvalt ja kuidagi… tänulikult, ning Ilmar tundis end veelgi närusemalt. Et mitte päris tegevusetult istuda, nihutas ta end pisut ja vajutas kohvikannu filtri alla.
„Võibolla oleks pidanud veel natuke…” alustas Karin.
„Ah, küll ta tõmbab nii ka, ma võtan lihtsalt ühe sortsu,” rääkis Ilmar endale kohvi valades ja end mõttes siunates, et sellist mõttetut teksti suust välja ajab.
Karin vaatas, kuidas Ilmar endale kohvi valas ning koort ja suhkrut (tervelt kolm teelusikatäit väikse tassi peale!) sisse segas. Imelik kohmetus roomas mööda ta jalgu ülespoole.
Karin tõusis.
„Ega sa ei pahanda… Ma peaksin… paar asja…” Karin osutas näpuga ülemisele korrusele.
„Ei, loomulikult mitte,” ütles Ilmar. „Ära lase end minust segada.”
Karin astus kergel, isegi kiirel sammul uksest välja. Ilmar ohkas. Kohmetus peitis end tasakesi elutoa vaiba karvade vahele.
Teiste laste tulek ei teinud olukorda üldse rõõmsamaks. Jaanika oli muidugi nutnud ja tema oli ka ainuke, kes ise Karinit kallistama tormas. Aga kui esimene hoog üle läks, tõmbus ka tema oma kurba kapslisse ning Karin tundis end taas üksi, mahajäetu ja mõttetuna nagu enne Ilmari tulekut. Keegi lastest ei tahtnud Andrest vaatama minna („Mis temast enam vaadata,” oli Ilmar öelnud ning Jaanika oli pobisenud midagi surnute kartmisest) ja nii veetsid nad vaikse päeva majas, igaüks ise toas või nurgataguses.
Õhtusöögiks tegi Karin kartuliputru, kahte eri sorti salatit ning viinereid. Viimaseid grillis ta ahjus, köögis levis mõnus lihapruunistamise lõhn, mis tõi vee suhu isegi Karinile endale, kes polnud juba aastaid liha söönud.
„Ma juba jõudsin unustada, et siin majas ei saa ju normaalselt süüa,” märkis Ilmar, kui Karin oli viinerivaagna lauale toonud ja taas kööki läinud. „Viinerid!”
„Tasa,” noomis teda Jaanika. „See, et ta üldse mingeid lihatooteid ostis, on kõva samm edasi. Isa ajal poleks sa neidki saanud.”
„Ja salatid see-eest on ju suurepärased,” ütles Margus.
„Ise sa pole neid ju veel proovinudki,” nähvas Ilmar.
„Ma tunnen lõhnast,” ütles Margus, kummardus ühele salatikausile lähemale ja nuusutas seda.
„Ketšupit on ka,” ütles Karin auravat kartulipudrukaussi lauale pannes. „Kui keegi tahab muidugi. Kas toon?”
„Eee… võiks küll, jah,” ütles Ilmar, pisut ehmunud Karini vaiksest laua juurde ilmumisest. Kas Karin kuulis, kui ta ennist söögi kohta halvasti ütles?
„Mina võtaksin sinepit,” ütles Jaanika.
Karin noogutas talle naeratades.
„Ma võin tegelikult ise ka tuua, päriselt,” tõusis Jaanika püsti. „Istu maha ja hakka ka sööma, mis sa kõnnid muudkui edasi-tagasi!”
„Oh, pole vaja,” tõrjus Karin. „Istu aga, küll ma saan ise. Kes palju käib, sel olevat ilusad jalad.”
„Nii et mina ei tohigi endale ilusaid jalgu saada?” teeskles Jaanika pahameelt. Karin naeris, rohkem sellepärast, et naermine vabastas, mitte sellepärast, et Jaanika kild oleks naljakas olnud. Jah, kunagi oli see tõesti naljakas olnud, siis, kui nad olid seda esimest korda öelnud. Seekordne võis olla umbes kahekümne viies. Vahepeal oli see kild saanud peaaegu et kohustuslikuks fraasiks, mida Karin ja Jaanika vahetasid, kui Jaanika külas käis. Nüüd aga oli see nagu väike päästerõngas, rutiin kui turvatunde sümbol.
„Tõesti hea salat,” rääkis Margus.
„Oled ka isa eeskujul taimetoitlaseks hakanud?” pilkas Ilmar.
„Ei. Aga mine tea, ehk ükskord hakkan. Kasvõi isa mälestuseks või nii.”
„Kuulge, aga me peaksime siiski homse päeva plaanid paika panema,” segas end vahele Jaanika. „Et mis saab.”
„Mis siin ikka paika panna, kell üks päeval on ärasaatmine, ma lähen kella kaheteistkümneks sinna ette ära,” rääkis Karin.