Anekdoodipiibel. Kõvasti üle 3000 anekdoodi. Erkki Kõlu
Читать онлайн книгу.
klounid!” kilkab Juku.
Ema kiirustab avama, ukse taga seisab aga kaks närudes asotsiaali:
„Perenaine, sul mingit tööd ei ole anda?”
Juku emal läheb süda haledaks ja ta saadab mehed tagahoovi küttepuid peeneks lõhkuma. Kloune aga pole ikka ja Juku tihub juba nutta. Äkki märkab ema, kuidas üks asotsiaal hoovis lausa uskumatuid tsirkusenumbreid esitab: teeb piruette, viskub pikali ja kargab jälle püsti, ronib õunapuu otsa … Ja veel nagu laulaks kõige selle juures! Ema koputab aknale, kutsub teise asotsiaali lähemale ja küsib:
„Kas teie sõber ei tahaks 50 euro eest samamoodi mu poja ees esineda?”
Teine asotsiaal pöörab ümber ja karjub mööda hoovi karglevale kaaslasele:
„Pets, löö veel üks sõrm otsast, saame tervelt 50 eurot!”
Vestlevad kaks kodutut:
„Meie presidendiproua olevat öelnud, et meil on lõpuks ometi õnn elada toidunautimise ajal. Ei tea, kas ta mõnitab meid või mis?”
„Ära nii ütle, Jaan, ta ajab päris õiget juttu. Näiteks mina naudin oma toitu alati, kui juhtun seda kuskilt kätte saama.”
Elegantselt riietatud noor daam kohtab tänaval räpast naisasotsiaali.
„Proua, andke palun euro toidu jaoks!” palub viimane.
Daam pakub asotsiaalile euro asemel kümneeurost ja küsib:
„Öelge mulle ausalt, kui ma teile kümme eurot annan, kas joote selle maha?”
„Mis te nüüd! Ma jätsin juba mitu aastat tagasi joomise maha.”
„Aga võibolla lähete hoopis šoppama?”
„Ei, ei, mis šoppamine? Ma tahan süüa!”
„Ehk lähete siiski juuksurisse või ilusalongi?”
„Te olete hulluks läinud, ma pole 20 aastat juuksuris käinud!”
„Annan teile 100 eurot, kui olete nõus minu ja mu mehega restorani tulema.”
„Teie mees lööb teid naha! Ma olen ju räpane ja haisen kümne meetri peale!”
„Pole midagi! Las ta saab teada, kuidas näeb välja naine, kes ei joo, ei käi šoppamas ega ilusalongis.”
Ärajoonud olemisega asotsiaal koperdab taarapunkti luugi juurde ja küsib:
„Kas te Šoti viski pudeleid võtate vastu?”
Pärast pisikest pausi tuleb vastus:
„Ei, söör …”
Kaks asotsiaali ostavad pudeli peediveini ja arutavad, kus seda juua.
„Läheks laste mänguväljakule,” teeb üks ettepaneku. „Seal on kultuurne, pingid ja puha!”
„No kuule, seal on ju lapsed!” vaidleb teine vastu.
„Kas sa arvad, et nad hakkavad meie üle naerma ja sõimama!”
„Ei, nad hakkavad nutma ja veini lunima!”
Asotsiaal istub pargipingil ja joob odekolonni.
„Kuidas teil häbi ei ole sellist jälkust juua?!” kõnetab teda keegi mööduja.
Asotsiaal silmitseb mõnda aega pudelit ja vastab siis:
„Mis jälkusest te räägite? Siia on kirjutatud „Veetlus”!”
Asotsiaal ärkab hirmsa pohmelliga, peaparandust pole, suitsud on ka otsas. Mees tahab end meeleheitest üles puua. Et tänaval on kuidagi ebamugav, siis läheb ta avalikku tualetti, lukustab end kabiini ja otsustab ennast enne ülespoomist kergendada. Ta istub potile, silmad aga käivad ringi – otsivad sobivat konksu. Äkki märkab ta ühes nurgas prisket koni. Tõstab üles, paneb põlema. Vaatab veelgi suurema hoolega ringi. Ja ennäe – teises nurgas on pooltühi õllepudel. Asotsiaal joob õlle ära, kergendab ennast, istub potil ja mõtleb:
„Mis mul küll ometi hakkas? Elu on ju kuradima ilus!”
Kaks asotsiaali, mees ja naine, otsivad kolmandat joomakaaslast. Naine peatab ühe mööduja:
„Kolmandaks hakkad?”
Mööduja silmitseb teda ja vastab:
„Ma ei hakka isegi esimeseks!”
Kolm asotsiaali joovad kangi all odekolonni. Järsku vajub üks neist ära ja kukub näoli porri. Teine asotsiaal pöördub kolmanda poole:
„Sina küsid, miks ma armastan Petsi? Nüüd näed – ainult Pets oskab õigel ajal lõpetada!”
Kaks asotsiaali saavad kätte pudeli metanooli ja hakkavad seda metsa all jooma. Kui pudelil põhi paistab, lausub üks:
„Kuule, Pets, lähme kähku teise järele, juba hakkab pimedaks kiskuma!”
Ühel päeval läheb joodik Eberhard Üllar Jörbergi juurde, viib kõik pudelid taarapunkti ja saab sel päeval lahedalt süüa-juua. Järgmisel päeval seab Eberhard sammud Onu Bella poole, viib kõik pudelid ära ja on taas omadega mäel. Kolmandal päeval mõtleb asotsiaal:
„Mis oleks, kui läheks täna õige Paul McCartney juurde …” lööb siis aga endale vastu laupa ja pomiseb: „Kurat, tema juurde ei saa ju minna, neid pudeleid ei võeta meil vastu!”
President Ilvese ametiauto aetakse ära. Ilves jalutab nukralt Kadrioru pargis, talle tuleb vastu asotsiaal:
„Kuule, Tom, kui pooliku teed, siis ütlen, kes su auto ära ajas.”
Ilves tormab poodi ja ostab pooliku asemel terve liitri. Asotsiaal kulistab viina. Ilves küsib:
„Noh, ütle nüüd, kes mu auto ära ajas?”
„See on ju selge, kes, Tom – lurjused!” vastab asotsiaal.
„Kirjutage protokollile alla!” nõuab politseinik pärast asotsiaali ülekuulamist.
„Võimatu, ma olen analfabeet,” vastab asotsiaal.
„Mind ei huvita, mis usku te olete!” käratab politseinik.
Mees istub restoranis akna all ja sööb seitsmekäigulist lõunat. Akna taha kogunevad asotsiaalid ja jälgivad tema söömist, endal ila lõuga mööda alla voolamas. Mees kutsub kelneri:
„Kuulge, mul on nii hale süda, ma ei saa seda niimoodi pealt vaadata. Olge hea, ajage nad minema!”
Asotsiaal läheb turismibüroosse ja teatab, et tahaks kuhugi reisida.
„500 euro eest pakume praegu väga soodsat reisi Inglismaale,” pakub turismibüroo töötaja.
„Nii palju mul pole.”
„300 euro eest võite saada Itaalia reisi.”
„Nii palju mul ka ei