„Kuhu me nüüd liigume?“ küsis Balthasar.

      „Juhin teie tähelepanu sellele, et mul on lähemate päevade jooksul vaja läbi viia sari katseid,“ tähendas Alexius. „Seega oleks eelistatav suur ruum tõmbetuule võimalustega, korralik ahi läheduses ja piiramatu varu küttepuid.“

      „Siis pole meil vaja ju kuskile minna,“ arvas Melchior. „See kõik on su ümber. Ja seal on ka küttepuud,“ lisas ta käega silmapiiri poole osutades.

      Eemalt paistis tõepoolest metsaserv, mis lubas pärast pikka ratsutamist üle lagendiku meeldivat jahedust. Nad olid teele asunud üsna vara hommikul, et kellelgi ebameeldivusi ei tekiks, ja otsustanud ühe jutiga nii Linnast kui Kindlusest võimalikult kaugele ratsutada. Hobused oli Melchior oma kaaslastele ostnud ühe talumehe käest, kes neile pealekauba ka kerget hommikueinet pakkus. Aga praeguseks olid nad juba ligikaudu jalamehe päevateekonna selja taha jätnud, mis siis, et ratsa. Pealegi ei tahtnud Balthasar alguses hästi sadulas püsida, sest olgugi et ta juba tükk aega rännuelu elas, ei olnud tal seni kuigi sageli tulnud hobustega tegemist teha.

      „Mul on tunne, nagu oleksin ma üksainus suur kõht, pealegi tühi,“ kurtis Melchior.

      „Kannata,“ ütles Balthasar. „Kohe näha, et sa ei ole teelise toidusedeliga harjunud. See on ühtaegu nii kirev kui üksluine. Rännakul näeb küll ka selliseid päevi, kus su ette asetatakse korraga nii palju erisuguseid toite, kui riigi parim kokk valmistada oskab, aga sagedamini juhtub, et peab nädalate kaupa hommikuks, lõunaks ja õhtuks sööma üht ja sama rooga.“

      „Millist nimelt?“ tundis Melchior huvi.

      „Vett,“ vastas Balthasar.

      „Nii hull see lugu ka ei ole,“ sekkus jutusse skolaar. „Kui raha on, saab enamasti ikka kõhu täis süüa. Ning kui meil peaks äärmine häda kätte tulema, võin ma ju erandi korras ka natuke kulda teha.“

      „Aga kõrtsi leiad sa samuti tee servast harilikult alles siis, kui jõuvarud kipuvad otsa saama, ja sugugi mitte esimesel hetkel, kui nälg näpistama hakkab.“

      „Aitab nüüd sellest söögijutust küll,“ ütles Melchior. „Teie vestlus ajab mu isu ainult hullemaks.“

      „Seda suurem rahuldus ootab sind siis, kui sul tekib võimalus tema kustutamiseks,“ arvas Alexius.

      Nii vesteldes olid nad metsani jõudnud ja avastasid oma rõõmuks teepervel einet võtva seltskonna. Need olid kaupmehed, seda oli näha suurtest kottidest, mis olid eemal rohtu näksivatele muuladele selga seotud. Maha laotatud linade ääres istus salkkond noori heatujulisi mehi, kes isukalt kontide pealt linnuliha närisid. Üks neist märkas ratsanike näljaseid nägusid ja kutsus nad sõbraliku käeviipega lähemale.

      „Ehk liituksite meiega, mu härrad,“ ütles ta kõiki sõnu väga selgelt hääldades. „Teil ei paista söömise vastu midagi olevat.“ Ka tema oli ilmselt võõramaalane, aga kogu tema olek äratas usaldust. Isegi Balthasar, kes muidu muulasi ei sallinud, kummardas talle viisakalt ega muutunud sugugi tõrjuvaks.

      Rändurid jätsid oma hobused tee veerde rohtu näksima ning astusid kaupmeeste juurde.

      „Mina olen Jelmer,“ tutvustas noor kaupmees ennast pikema keerutamiseta.

      „Minu lugupidamine,“ ütles skolaar Alexius ja sirutas võõrale käe. Kaupmees hakkas naerma ja pistis sellesse rasvase praetüki.

      ,,Imelik komme see käeandmine,“ muheles ta edasi. „Ma ei ole sellega lapsest peale harjuda suutnud. Alati on niisugune tunne, et sinu käest tahetakse midagi saada. Siin teie Linnas peab see muide paika. Küll nemad katsusid meid tüssata, aga ega see nii kerge polegi. Lõpuks tõmbasime ikka meie neil naha üle kõrvade.“

      „Miks nii?“ küsis Melchior ja asus õhinal talle ulatatud hanejala kallale. Kaupmees Jelmer kehitas õlgu.

      „Mis mõtet sellel kauplemisel muidu on,“ ütles ta. „Kui kumbki kasu ei saa, võib tehingu kohe katki jätta. Agu kui üks saab kasu, peab teine tingimata kahju kandma.“

      „Siis pole ju kauplemisel aususega midagi peale hakata,“ arvas skolaar. „Kogu ostu- ja müügitegevuse aluseks on pettuste erinevad tasemed.“

      „Kui mina oma äri alustasin, tahtsin ka ainult ausalt kaubelda,“ selgitas kaupmees nukralt. „Kahe kuuga tehti mind peaaegu puupaljaks. Siis hakkasin äritsema nagu kõik teised ja praegu ei käi mu käsi sugugi halvasti.“

      „Ja petma peab tingimata nii pika maa taha tulema?“ küsis munk Balthasar.

      „Kodus on tüssamine muidugi raskem,“ nõustus Jelmer. „Võtame näiteks need nahad,“ ta osutas käega ühe muula peale. „Mis te arvate, kui palju ma koti eest maksin? Tühiseid krosse. Kõigest kuussada taalrit.“

      Kuigi Melchior ja tema kaaslased kauplemisest kuigi palju ei taibanud, said nad ometi aru, et Linna turul oli see muinasjutuliselt kõrge hind.

      „Aga edasi müün kahe tuhandega,“ jätkas kaupmees. „Väga hea tehing.“

      „Siin on meil hea näide olematute arvude osalise kattumise kohta,“ alustas skolaar Alexius, aga tal ei lastud jätkata. Selle asemel topiti talle pihku lähker mõrkja, kuid meeldiva veiniga.

      „Kui tohib küsida, kuhu te teel olete?“ päris Jelmer.

      „Ei tea veel isegi täpselt,“ vastas Melchior.

      „Meie teed juhatab Jumal,“ täpsustas munk Balthasar. „Ta kulgeb pimedusest pimedusse läbi värviliste varjude maailma. Ainult täielikus pimeduses on mõeldav lõpmatult ere Valgus, keda me otsime.“ Talle oli vein juba pähe tõusnud.

      „Huvitav,“ märkis kaupmees.

      „Ebajumalakummardajad teevad kõik, mis nende võimuses, et tõtt saladuses pidada,“ jätkas munk. „Aga meie ei hooli neist.“

      „Sinu viha ebajumalakummardajate vastu, vend Balthasar,“ hakkas Melchior naerma, „on seda mõistmatum, mida sagedamini mulle meelde tuleb, kus me sinuga tuttavaks saime.“

      Munk lõi tüdinult käega.

      „Kogu maailm on täis ainult ebajumalakummardajaid,“ ütles ta. „Kõik ajavad ainult omakasu taga ja mitte kellelgi ei jätku enam julgust ennast tervenisti Jumalale pühendada. Ma olen oma elus kohanud ehk paari inimest, kes tõe seadusi igas punktis järgida püüdsid, ja isegi neil ei tulnud see alati välja.“

      „Võib-olla on neid tegelikkuses rohkem, kui sa arvad,“ lohutas teda skolaar. „Ainult et nad ei kuuluta seda avalikult.“

      Balthasar ärritus veelgi enam.

      „Ega siis see pole mingi häbiasi, et seda salgama peaks!“ hüüatas ta. „Kui keegi on tõe jälile saanud, peab seda kohe