Seitsmes laps. Erik Valeur
Читать онлайн книгу.
sest fotograaf polnud suur jutumees, ja tegelikult ei rääkinud ta üldse peaaegu midagi.
„Telefonikataloogis pole mingit John Bjergstrandi, isegi mitte kollastel lehekülgedel,” ütles ajakirjanik.
Siis tippis ta kaksteist uut kirjatähte arvutisse ja läks mõni sekund, enne kui elektrooniline arhiiv andis talle tulemuseks kakskümmend neli artiklit. „Ainult neli portreeartiklit. Seda pole palju,” ütles ta.
Portreeartiklid ei sisaldanud, nagu oligi oodata, mitte ühtegi isikliku elu detaili, välja arvatud fakt, et rahvusministeeriumi kabinetiülem oli elanud Gentoftes, kuid oli nüüd ära kolinud ning tal oli kaks tütart – üks 7 ja teine 23 aastat vana.
„Üks laps on teisest märgatavalt noorem. Ja nüüd on ta naisest lahutamas. Naine elab majas üksi. Aga kus tema elab?”
Nils Jensen ei vastanud.
Ametniku praeguse elukoha kohta polnud mingit informatsiooni. Selle kohta, kus ja kuidas ta üles kasvas, leidusid küll mõned lood, kuid kellelgi polnud aimugi nende paikapidavusest. Üks anonüümne allikas väitis, et rahvusministeeriumi kabinetiülem elas lapsena üksi oma ema juures, kes omakorda oli ühe anonüümse allika (võibolla sellesama) sõnul hoidnud last koduarestis ja peksnud teda riidepuuga (riidepuud nimetati alati sellistel puhkudel, sest see oli ligitõmbav karistusvahend neil aastail, kui heaoluühiskond vastandus väikekodanlaste tungile vanaaja distsipliini järele) ning see tappis ta hingeelu, nii et temast sai see, kes ta on. Kuri koer! Rahvuslik turvamees, kellest keegi kriimustusteta mööda ei saanud.
Vähesed tundsid meest fassaadi taga.
Ühe hommikulehe artikli järgi oli ta ministri asjaajajate hulgast just see, kes oli endale eriti palju sõimunimesid saanud. Neist nimedest üks oli eriti tähelepanuväärne: Sotsiopaat.
Seda hüüdnime kasutasid ametnikud ministeeriumi kitsastes koridorinurkades, kui nad olid kindlad, et keegi neid ei kuule – seda aga tuli harva ette.
Tegu oli karmi hinnanguga isegi nii karmis ministeeriumis. Kust see teave võis küll pärineda?
Knud Tåsing vaatas küsivalt fotograafi otsa. Fotograaf aga ainult raputas pead ja vaikis, nagu tal kombeks.
See oli üks sedasorti küsimusi, millele ta kunagi ei vastanud.
* 3 *
KONGSLUND
Ta meenutas Tuhkatriinut selles muinasjutus, mida mu võõrasema mulle lapsepõlves ette luges. Tal oli seljas kleit, mis oli niisama roheline nagu pöökpuud nõlvakul, ja mitte keegi preilidest ei maininud tema päritolu kohta sõnakestki.
„Tervita minu tütart Mariet,” oli mu võõrasema öelnud talle häälega, mis kõlas nagu hoiatus tundlikumatele natuuridele, kes minu omapära tähele panid. Aga naine rohelises ei teinud sellest väljagi.
Ta tegi mulle niksu nagu väike tüdruk – korraga nii viisakalt kui ka trotslikult – ja nüüd, kui ta oli osa Kongslundi identiteedist (ja oli olnud seda juba peaaegu kakskümmend aastat), ei osanud ma oma elu ilma temata ettegi kujutada.
Anonüümsete kirjade lugu pidi teda muidugi kuidagi mõjutama – nagu ka kõiki teisi – ja teisiti polekski see saanud olla. Kuulsin kohvitasside kõlinat verandatoas ja ma teadsin, et esimesed külalised olid Kongslundi jõudnud – nii nagu saatus oli selle asja juba ammu paika pannud.
See, mis paistis olevat juhus, polnudki nii juhuslik.
Knud Tåsing ärkas rahutust uinakust. Ta istus kolme kolimiskasti vahel, mille ta oli hankinud oma Mereääre asumis asuvasse Ajakirjandusmaja büroosse.
Knud oli alati olnud üksik hunt. Ta sündis kuuekümnendate algul ning ta ema oli täisvereline lehvivate riietega hipi (juba enne, kui keegi üldse aimas, et hipiajastu on tulemas), kes jättis sünnitusvoodi kus seda ja teist ning otsustas osaleda kõige esimesel aatomipommi vastasel marsil Holbækist Kopenhaagenisse, raskest sünnitusest veel natuke paistes. Järelvaludest hoolimata oli ta oma väikese lapse nii kergesti jätnud ja kadunud kui tuulispask ühe kena hispaanlasega lõunasse (nagu naistel tollal kombeks oli), saabudes lõpuks ühte Andaluusia anarhistlikku kommuuni. Knudi oli ema jätnud isa hoolde, kes oli tehasetööline ja kes elas väikeses ridaelamus kiirtee ääres Kopenhaagenist põhja pool.
Hiljem kolis poiss tagasi sinna Taani sisemere äärde, kus ta suguvõsa oli saanud oma perekonnanime ning kus ta isa sugulased olid sajandeid elanud. Knud Tåsing ei rääkinud sellest ajast kunagi. Seda oli Nils Jensen juba enne märganud. Mitte sellepärast, et ta oleks selle kohta küsinud, sest seda polnud ta teinud.
Ajakirjanik oli kulutanud enamiku ööst vanade artiklite otsimisele ja oli lõpuks tõenäoliselt vajunud ühele tagurpidi pööratud kõvast plastikust paberikorvile ning tukkuma jäänud. Päris väsinuna. Ta silmad olid ikka veel poolkinni, kui tuli järgmise päeva esimene ja ainus külaline ning manööverdas ennast kohale piki paberilasude, raamatute ja paberirullide vahelist rada.
Reporter tõusis vaevaliselt jalule ja mõmises midagi, mis kõlas justkui: „Kas juba on hommik?” – või midagi sarnast. Ta haises nõrgalt alkoholi ja, imelik küll, õli järele, sest tal oli tavaks vahetevahel – öötöö puhul – Ajakirjandusmajataguse sadamabasseini kleepuvas mustas vees ujumas käia. Laual lebas ainult üks nädalaleht, millega koos oli kviitung firmalt De Grønne Bude.
Fotograaf astus lähemale. Laual oli üle neljakümne aasta vanune Billed Bladeti number ajast, kui selle üksiknumber maksis 75 ööri. Lehe nimi oli kirjutatud esiküljele samasuguste neljakandiliste punaste tähtedega nagu tänapäevalgi, peaaegu pool aastasada hiljem. Lehel oli kuupäev: 27. detsember 1961.
Nils Jensen küünitas ettepoole. Lehe koltunud esilehte kaunistas äärest ääreni mustvalge lapsenägu, mis vaatas maailma hirmunud silmil ja tihedalt kokkusurutud huultega. Üle lapse pluusi mustri oli keegi tolleaegne graafik kirjutanud ilusas ümaras kursiivis neli lihtsat, kuid tähelepanuväärset sõna: Kes tahab mind lapsendada?
„Leidsin viite sellele artiklile adopteerimisühingu koduleheküljelt,” ütles ajakirjanik, endal üks silm ikka veel poolsuletud, just nagu olnuks mõlema silma avamine talle liiga pingutav. „Ja tradaa! – vaata, mis ma leidsin …” Ta tõstis lehe üles ja lasi sel pisut dramaatilisel kombel fotograafi ette lauale langeda.
Need kaks pilti, millest anonüümne kirjasaatja oli rahvusministeeriumi ja Vaba Nädalalõpu toimetusse koopiad saatnud, olid selle vana nädalalehe keskmistel lehekülgedel. Kena pruunikas villa kuldses sõõris täitis kogu vasakpoolse lehekülje ja parempoolsel leheküljel, pealkirja all „Seitse väikest pöialpoissi”, oli trükitud foto, mis oli eelmisel päeval tundide viisi Knud Tåsingi pilku püüdnud.
Mustvalgel ajalehefotol istus seitse väikest beebit patjadel ja tekkidel kaunistatud jõulupuu ees, mis kõrgus nende kohal, ja tekst pildi all oli sama nagu anonüümkirjadeski: „Seitse väikest pöialpoissi – viis poissi ja kaks tüdrukut – elavad Elevanditoas ja on kõik valmis endale uuel aastal hea kodu leidma!”
Tekst jätkus täpselt nende sõnadega, mida Knud Tåsing oli nii huvitavaks pidanud: „Räägitakse, et ka kuulsad taanlased, kelle nimi ja kuulsus võiks muidu avaliku huvi orbiiti sattuda, on usaldanud Emade Abistamise Seltsi ettevõtmist. Seesugustel juhtudel on bioloogiliste vanemate nimede saladuses hoidmine olulise tähtsusega.”
Mingeid nimesid ega muid andmeid nende seitsme väikese lapse kohta ei olnud esitatud, ja selles, et kõik seitse kandsid päkapikumütse, võib muidugi süüdistada üksnes Walt Disney armastatud pöialpoiste kollektiivi.
Knud Tåsing oli seepeale täielikult ärganud ebamugavates oludes veedetud pikast ja väsitavast ööst – hoolimata isegi sellest, et ta polnudki veel süüdanud päeva esimest sigaretti. „Kui sa ainult teaksid, kui palju lapsi neil aastail meie maal adopteeriti … tuhandeid ja tuhandeid … rügementide ja pataljonide viisi terveid taani lapsi, kes hüljati kohe pärast sündi. Ja sellest polegi nii palju aastaid möödas.” Ühe silmapilgu jooksul tundus, nagu järgneks repliigile küüniline naer, mis jäi aga siiski tulemata.