See tõestisündinud lugu on juhtunud juba ammu, ammu – veel tollel muistsel ajal, kui kalu meie meres olnud nii palju, et isaisad võisid püüda neid väga algeliste võrkudega enam kui meie siin tänapäeval. Polnud siis Kūolkas1 veel tuletorni ega ole liikunud merel ka aurikuid, kes oma põrina ja mürinaga nüüd kalad minema heidutavad. Polnud siis ka veel neid alaliselt tormitsevaid laineid, mis paiskavad nüüd paadid kummuli ja rebivad puruks merre viidud võrgud.

      Ilusad ja head ajad olnud siis, kui soodsad kevadepäevad ja soojad sügiseööd hõlbustanud esivanematel kalapüüki, kui kalurid austanud mereema ja toonud talle harduses ohvreid. Sellepärast mereema valinudki just meie ranna oma kodukohaks, ehitanud siia lainete rüppe oma lossi, elanud siin segamatus rahus ja andnud kalureile rikkalikku saaki.

      Siis, tol muistsel ajal, ühel rannarahva vanal kalamehel olnud kord suur õnn näha all sügavas lainete süles oma silmaga mereema lossi, ja see õnnelik kalur on olnud just meie küla rannarahva poeg.

      Ühel hilissuvise pühapäeva õhtul olnud imelik vaikus kogu rannas. Meri helkinud siledana, ei ühtki lainekest ole virvendanud vetepinnal.