Esimene peatükk

      Küllap tunnevad kõik teismelised tüdrukud end aeg-ajalt nähtamatuna. Justkui neid polekski olemas. Täpselt selline olengi mina – Kameeleon Cammie. Aga mul on vedanud, sest minu koolis peetakse seda ägedaks.

      Käin nimelt spioonide koolis.

      Tehniliselt on Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia mõeldud muidugi geeniustele, mitte spioonidele – ja meile on alati rõhutatud, et pärast lõpetamist võime valida ükskõik millise meie hariduse väärilise ameti. Nii nad väidavad ja õpetavad meile samal ajal krüptimist edasijõudnutele ning neljateistkümmet keelt. Sama hästi võiks sigaretitootja soovitada: ära suitseta. Takkapihta haistavad Gallagheri tüdrukud silmakirjalikkust kaugelt. Sestap teeb mu ema küll nägusid, aga isegi ei paranda mind, kui kutsun seda spioonikooliks – ja tema on meie direktriss. Ühtlasi on ta endine CIA agent ja seesama lugu siin ehk minu esimese salaoperatsiooni kirjalik analüüs pärineb tegelikult ka temalt. Ta üritab mulle nimelt alatasa selgeks teha, et spioonitöös pole kõige hullem pidev risk, vaid paberimäärimine. Tõsi, lennul Istanbulist koju, pea kohal kapis tuumalõhkepea, soovid sa vaevalt aruannetega hätta jääda. Aga harjutamine teeb meistriks ja selle nimel ma kõiki eelmise semestri sündmusi nüüd paberile panna püüangi.

      Kui sul on juurdepääs Neljanda Taseme saladustele, oled sa Gallagheri tüdrukutest arvatavasti kuulnud, sest me oleme tegutsenud juba üle saja aasta (kool siis, mitte mina, mina saan järgmisel kuul kuusteist!). Kui sul säärast luba pole, pead sa meid arvatavasti spioonide linnalegendiks – millekski lendavate ülikondade ja nähtamatuks tegevate mantlite sarnaseks. Nii et meie kooli luuderohustest müüridest, toretsevast mõisahäärberist ja nagu nõelasilmast tulnud aiast mööda sõites eeldad sa arvatavasti sarnaselt teistega, et Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia on järjekordne igavlevatele pärijannadele mõeldud upsakas internaatkool.

      Ausalt öeldes pole meil säärase eksiarvamuse vastu midagi. Sest just sellepärast ei kergitanud keegi Roseville’i linnakeses Virginias kulmugi, kui pikk limusiinide kolonn septembris mu kaasõpilased kooli tagasi sõidutas. Vaatasin kolmanda korruse aknalt, kuidas autod rohelise leheseina seest justkui välja imbusid ja sepistatud raudväravate vahelt läbi roomasid. Poole miili pikkune sissesõidutee kaardus üle küngaste nagu muinasjutus, vihjamata kuidagi, et tegelikult on see varustatud rehvimustrit lugevate laserkiirte ja lõhkeainet tuvastavate sensoritega. Rääkimata ühest lõigust, mis võib kõige täiega neelata terve veoauto. (Kui see on sinu meelest ohtlik, ära tiigi kohta parem päri.)

      Sikutasin põlved lõua alla ja vahtisin läbi lainelise klaasi. Mähkusin punaste sametkardinate sisse, täis kummalist rahu. Teadsin hästi, et kahekümne minuti pärast kihavad suured saalid, kõikjal lõugab muusika ja mind ümbritseb sada õekest. Oskasin neid viimaseid vaikusehetki hinnata.

      Justkui tellitult kärgatas teise korruse Ajaloo Saalis vali pauk ja mööda peatreppi hõljus mu ninna kõrbevate juuste vingu. Seda saatis professor Buckinghami hääl: „Tüdrukud! Ma ju keelasin teil seda puutuda.” Kõrbelõhn aina tugevnes. Üks seitsmendikest seisis vist jätkuvalt tulekeeltes, sest Buckingham kisas: „Ole paigal! Ole paigal, ma ütlen!”

      Viimaks paiskusid professor Buckinghami huulilt prantsuskeelsed vandesõnad, mida seitsmendikud ei mõista õnneks veel vähemalt kolm semestrit. Mulle hakkas vaikselt koitma. Igal aastal läheb mõni rebastest ülbeks, üritab eputada ja haarab mõõga, millega Gillian Gallagher tappis mehe, kes üritas mõrvata Abraham Lincolni. (Selle esimese mehe – selle, kellest sa iial midagi kuulnud pole.) Paraku ei öelda ühelegi rebasele, et Gilly mõõgas on piisavalt elektrit selleks, et… noh, panna su juuksed põlema.

      Oi, kuidas mulle meeldib kooli algus.

      Eelajaloolistel aegadel kasutati meie tuba arvatavasti pööninguna. Sel on veidra kujuga aknad, palju ägedaid nurgataguseid, kus istuda, selg vastu seina, ning kuulata jalamadinat ja kiledaid „Tere!” hüüdeid. Need tervitussõnad on kõigis internaatkoolides pärast vaheaega küllap üsna tavalised, aga muutuvad ebatavaliseks, kui neid hõigatakse portugali või farsi keeles. Hallis jutustas Kim Lee oma suvest Singapuris, samas kui Tina Walters teatas, et Kairo oli superlahe, Johannesburg mitte nii väga. Ema oli öelnud sõna-sõnalt sama, kui suve hakul kurtsin, kuidas Tina vanemad ta Aafrikasse viivad, aga mina pean sõitma Nebraskale külla oma isa vanematele. Mida on mul säärasest suvest kõrva taha panna juhuks, kui pean vaenlase ülekuulajate käest põgenema või pommi kahjutuks tegema?

      „Kuulge, kus Cammie on?” kuulsin Tinat küsimas. Mul polnud aga plaaniski lahkuda toast ilma loota, mis suudaks võistelda mu klassikaaslaste rahvusvaheliste seiklustega. Paraku on suurem osa neist endiste valitsusagentide ehk teisisõnu spioonide järeltulijad. Aga isegi Courtney Bauer veetis nädala Pariisis ja tema vanemad on mõlemad silmaarstid. Vast mõistate nüüd, miks ma ei tahtnud kuigi varmalt tunnistada, et minu kolm kuud möödusid Põhja-Ameerika pärapõrgus kalu rookides.

      Olin just otsustanud esineda jutustusega sellest, kuidas ma suutsin majapidamistarbeid relvadena kasutamise võimalusi katsetades kogemata giljotineerida hernehirmutise (kes osanuks arvata, et kudumisvardad võivad osutuda nii ohtlikuks), kui kuulsin reisikoti mütsatust ja pehme aktsendiga sosinat: „Cammie, kus sa end peidad? Ma saan su kätte.”

      Piilusin ümber nurga ja nägin ukseavas poseerimas Lizi. Ta üritas küll välja näha nagu Miss Alabama, ent paistis rohkem Capri pükstes ja plätudes hambatiku moodi. Väga punase hambatiku moodi.

      Ta sõnas naeratades: „Kas igatsesid mu järele?”

      Loomulikult igatsesin, ent tema kallistamine paistis halb plaan.

      „Mis sinuga juhtus!?”

      Liz pööritas silmi ja teatas, et Alabamas ei maksa basseini äärde tukkuma jääda täpselt sellisel toonil, nagu ta poleks pidanud seda teadma. Või siiski oleks. Sest ehkki me kõik oleme tehniliselt geeniused, olid just Lizil üheksa-aastaselt läbi aegade parimad kolmanda klassi üleminekueksami tulemused. Valitsus hoiab sellistel asjadel silma peal, nii et suvel enne seitsmendat klassi külastasid tema vanemaid suured tumedates ülikondades mehed. Kolm kuud hiljem saigi Lizist Gallagheri tüdruk ehkki mitte suudan-kägistada-mehe-paljaste-kätega-tüüpi. Missioonile minnes tahaksin igatahes Bexi enda kõrvale ja Lizi koos kõigi tema tosina arvuti ning malelauaga endast võimalikult kaugele. Seda kinnitas eredalt järgmine hetk. Ta tahtis koti voodile heita, ent viskas nii mööda, et see rebis pikali raamaturiiuli, hävitas mu raadio ja kunagi tööõpetuse tunnis paberimassist valmis nikerdatud DNA-kujutise.

      „Uups,” tõstis Liz käe ehmunult suu ette.

      Ta oskab vanduda neljateistkümnes keeles, ent väiksemat sorti katastroofiga silmitsi seistes ütleb Liz ikka „Uups!”. Mind ei huvitanud enam, kui põlenud ta nahk oli – ma lihtsalt pidin teda kallistama.

      Kella kuueks tõmbasime selga koolivormid. Me laskusime graatsiliselt mööda keerdtreppi alla fuajeesse, käega vaikselt peegeljat mahagonist käsipuud silitades. Kõigil oli lõbus (mu kudumisvarraste lugu osutus ootamatult tõeliseks hitiks), aga minu ja Lizi pilgud olid naelutatud välisuksele.

      „Äkki juhtus lennukiga mingi jama,” sosistas Liz. „Või tolliga. Või äkki jääb ta lihtsalt hiljaks.”

      Noogutasin, silmad aina ustel, nagu võiks Bex märguande peale sisse tormata. Aga need püsisid kangekaelselt kinni ja Lizi hääl muutus aina kiledamaks: „Kuulsid sa temast midagi vahepeal? Mina mitte. Miks me temast midagi ei kuulnud?”

      Ausalt öeldes oleksin üsna üllatunud, kui oleksime temast kuulnud. Niipea, kui Bex teatas, et ema ja isa võtavad tema jaoks terve suve vabaks, sai selgeks, et tihe kirjasõprus meie vahel lokkama ei hakka. Aga nagu alati suutis Liz kardinaalselt teisele seisukohale jõuda.

      „Taevake, äkki kukkus Bex koolist välja?” kerkis ta