Spiooni ei tohi suudelda. Ally Carter
Читать онлайн книгу.
kõht korises. Liz, kes läks hobusesaba ja rikkaliku hommikusöögi teed, tegi „Shhh”, nagu oleksin saanud seda kuidagi peatada.
„Daamid, ma valmistan teid ette selleks, mis toimub seal.” Ta vaikis ja osutas näpuga üles. „Väljas. See ei sobi kõigile ja sellepärast teen ma selle teile raskeks. Põrgulikult raskeks. Tõestage end ja järgmisel aastal võib see lift viia teid veel korruse võrra allapoole. Kui mul on aga väiksemgi kahtlus, et te pole välitöös erakordselt andekad, päästan ma teie elu kohe ja suunan edasi taustauuringute juurde.”
Ta tõusis ja surus käed taskusse. „Kõik algajad otsivad sellest tööst seiklusi, aga mind teie fantaasiad ei huvita, daamid. Kui te ei suuda nende laudade tagant välja murda ja näidata, et teis peitub muudki peale raamatutarkuste, pole teil lootustki korrus allapoole pääseda.”
Nägin silmanurgast, kuidas Mick Morrison rippus iga ta sõna küljes, ila peaaegu voolamas, sest Mick igatses juba aastaid kellelegi viga teha. Nagu arvata võis, viskus ta käsi õhku. „Kas see tähendab, et õpetate meile tulirelvi,” karjatas ta, nagu võiks rividrilli juht ta käpuli käsutada ja kätekõverdusi tegema panna.
Aga härra Solomon jalutas teisele poole lauda ning vastas: „Kui sa selles äris relva vajad, on tõenäoliselt juba käes hetk, kus sul pole sellest niikuinii mingit abi.” Õhk tundus Micki treenitud kehast välja visisevat. „Aga samas,” jätkas Solomon optimistlikumal toonil, „võib-olla maetakse sind siis koos sellega. Juhul, kui sind üldse maetakse.”
Puna tõusis mu näkku. Silmi kerkisid pisarad. Enne, kui toimuvast arugi sain, hakkas kõris pitsitama. Tabasin endalt Joe Solomoni pilgu. Kui minu pilk tema oma tabas, pööras ta enda oma kõrvale.
„Õnnelikud jõuavad koju. Olgugi et vahel vaid kirstus.”
Ehkki ta ei maininud minu nime, tundsin endal klassikaaslaste puurivaid pilke. Nad kõik teavad, mis minu isaga juhtus – et ta läks missioonile ega tulnud tagasi. Need kaks tõika on arvatavasti kõik, mida ma kunagi teada saan, aga need kaks fakti on ka ainsad, mis loevad. Kõik kutsuvad mind siin Kameeleoniks – spioonikoolis käies on see arvatavasti päris hea hüüdnimi. Aeg-ajalt mõtlen siiski, et miks ma olen selliseks muutunud. Et miks püsin ma vagusi, kui Liz vatrab ja Bex on, noh Bex. Suudan ma jääda märkamatuks tänu headele spioonigeenidele või sellele, et olen lihtsalt alati nii tagasihoidlik? Või olen ma lihtsalt see tüdruk, keda inimesed eelistavad mitte näha – lihtsalt sellepärast, et ma meenutan neile, et kõik see võib juhtuda ka nende endiga.
Härra Solomon tegi veel ühe sammu ja mu klassikaaslased pöörasid kiiresti pilgud kõrvale. Kõik peale Bexi muidugi. Tema tõmbus pingiservale ja valmistus uue õpetaja kauneid rohelisi silmi minu küünte eest kaitsma. Solomon ei teinud aga teist nägugi ning lisas: „Saage proffideks, daamid. Või saage surma.”
Osa minust ihkas kohe ema juurde joosta ja rääkida, mida ta öelnud oli. Et ta rääkis isast. Et ta vihjas, et isa oli ise süüdi, sest polnud piisavalt hea. Jäin siiski paigale. Osaliselt halvava viha tõttu, aga rohkem sellepärast, et kartsin kuskil hingesopis, et härra Solomonil oli õigus – ja et ema on valmis seda mulle kinnitama.
Samal hetkel tormas läbi mattklaasist uste hingeldav Anna Fetterman. „Palun vabandust,” ütles ta härra Solomonile, ise meeleheitlikult õhku ahmides. „Need lollakad skannerid ei tundnud mind ära, nii et lift pani mind luku taha ja ma pidin kuulama viieminutilist loengut piiride ületamisest ja…” Hääl sumbus, sest õpetaja täiesti ükskõikne näoilme jõudis viimaks Annani (minu meelest pisut silmakirjalik, arvestades, et ta ise oli just viis minutit hiljaks jäänud).
„Ärge vaevuge istuma,” peatas ta Anna poolel teel tema lauani. „Teie klassikaaslased valmistusid just äsja lahkuma.”
Vaatasime oma äsja sünkroniseeritud kellasid ja need kinnitasid fakti – klass oleks pidanud kestma veel 45 minutit. 45 hinnalist ja mitte iial raisatud minutit. Pärast igavikuna tundunud hetke kerkis Lizi käsi.
„Jah?” Joe Solomon kõlas, nagu see kõik oleks talle kohutavalt tüütu.
„Kas koduseid ülesandeid ka antakse?” küsis Liz. Kogu klassi imestusest sai korraga ärritus. (Seda küsimust pole kunagi mõistlik küsida toatäie tüdrukute nimel, kellel kõigil on karates must vöö.)
„Jah,” vastas Solomon. Ta hoidis lahti ust, mis tähendab küll kõigis keeltes „laske varvast”. „Märgake asju.”
Kõndisin mööda libedat valget koridori meid alla sõidutanud liftini. Teised läksid vastassuunas, meie tubadele kõige lähemal oleva lifti poole. Pärast äsjast tundsin head meelt, kui nende sammud vaikselt hajuma hakkasid. Bexi enda kõrvalt leida polnud siiski üllatus.
„On kõik okei?” küsis ta, sest see on parima sõbra töö.
„Jah,” vastasin, sest nii spioonid teevad.
Lift viis meid esimese korruse kitsasse koridori. Uste avanedes olin peaaegu valmis ema juurde minema (ja mitte ainult nende M&M-i kommide pärast). Ent niipea, kui sain hämaras paar sammu astuda, kuulsin röögatust: „Cameron Morgan!”
Professor Buckingham traavis mööda koridori meie poole. Ma ei suutnud ettegi kujutada, mis suudaks panna peent briti daami sedasi möirgama, kui meie kohal lõi plinkima punane tuli ja häirekell ähvardas läbistada meie kõrvakiled. Suutsime vaevu eristada häält, mis teatas: „KOOD PUNANE. KOOD PUNANE. KOOD PUNANE.”
„Cameron Morgan,” röögatas Buckingham veel kord ja haaras Bexil ning minul käest. „Su emal on sind vaja. KOHE!”
Kolmas peatükk
Korraga valgusid koridoridesse jooksvad tüdrukud ja tõttavad õpetajad, kõiki saatmas punase tule lakkamatu vilkumine.
Trofeede sein, täis käsivõitluse tšempionide ja parimate koodimurdjate vimpleid ning linte, kadus nagu musta auku. Selle asemele kerkisid parimate ujujate ja väitlejate diplomid.
Fuajees meie peade kohal rippunud kolm kuldse- ja punasekirjut lippu sõnadega „Õpi ta oskusi. Austa ta mõõka. Hoia tema saladusi” kerkisid lihtsalt üles ja nende asemele langesid käsitsi joonistatud plakatid. Need toetasid kedagi Emilyt õpilasomavalitsuse presidendi kohale.
Buckingham vedas mind ja Bexi suurest trepist üles. Ta trügis alla jooksvast esimese aasta tüdrukute parvest läbi, kus kõik kisasid, kuis kopsud lubasid. Mulle meenus tunne, mis mind valdas seda sireeni esimest korda kuulates. Mõni ime, et nende tüdrukute meelest hakkas maailm lõppema. Buckingham karjatas korraks: „Tüdrukud!” ja tõi vaikuse majja. „Järgnege madame Dabneyle. Ta viib teid pärastlõunaks talli. Ja daamid…” Ta nipsutas sõrmi endast eriti väljas olevate brünettide kaksikute nina ees – väärikus ennekõike.
Nende sõnadega tuiskas Buckingham teisele korrusele, kus härrad Mosckowitz ja Smith püüdsid parasjagu Eleanor Everetti (Gallagheri tüdruk, kes tegi Valges Majas pommi kahjutuks vaid hammaste abil) skulptuuri harjakappi veeretada. Tuhisesime läbi Ajaloo halli, kus Gilliani mõõk libises võlvkambrisse niisama sujuvalt nagu Excalibur Järveemanda rüppe. Selle asemele tekkis büst, millel olid hiiglaslikud kõrvad ja mis pidi kujutama kooli esimest direktorit.
Valitses organiseeritud kaos. Vahetasime Bexiga küsiva pilgu, sest tegelikult oleksime pidanud olema alumisel korrusel ja kontrollima ega seal ei hakka silma midagi spioonindusega seotut. Ent Buckingham pöördus ja turtsatas: „Tüdrukud, kähku!” Ta ei kõlanud nagu pehme õpetajaproua, vaid nagu naine, kes tegi D-päeval ihuüksi kahjutuks natside kuulipilduja.
Selja taga käis vali prantsatus. Järgnesid krõbedad poolakeelsed vandesõnad. Ma oleksin võinud kihla vedada, et Eleanor Everetti kuju pudenes miljoniks killuks. Aga juba ma silmasingi koridori lõpus oma kabineti suurte uste vastu nõjatuvat ema, kes pistis M&M-i suhu sellise näoga, nagu oleks tegu täiesti tavalise päevaga, ja ta oleks mulle äsja lihtsalt jalkatrenni järele tulnud.
Ta pikad tumedad juuksed langesid šikile mustale kostüümile. Tukk lehvis hooletult üle ideaalse otsaesise, mille ta väidab minulgi olevat niipea, kui hormoonide ja pooride sõda ükskord