Haneema jutud. Charles Perrault
Читать онлайн книгу.
küpsetas?“ küsis prints. Kõik hakkasid naerma ja ütlesid, et ei, sest ta on nii must ja räpane.
„Tooge ta kohe siia!“ käskis kuningas. „Muidu on pärast ütlemist, et ma olen kellegi kõrvale jätnud.“
Lõkerdades ja hirnudes joosti kalkunikarjatajat tooma. Eeslinahk, kes oli trummipõrinat ja heeroldite hüüdeid kuulnud, oli kohe arvanud, et kära põhjuseks on tema sõrmus. Ta armastas printsi. Et aga tõeline armastus on pelglik ja vaba edevusest, elas ta pidevas hirmus, et järsku on mõnel daamil niisama peenike sõrm kui temal. Ta rõõmustas südamest, kui talle järele tuldi ja tema uksele koputati. Sellest ajast peale, kus ta teadis, et tema sõrmusele sobivat sõrme otsitakse, oli ta teab mis lootusest hoolikamalt juukseid kamminud ja hõbepihiku ning smaragdidega tikitud hõbepitside ja volangidega seeliku selga pannud.
Uksele koputati, ja kui neiu kuulis, et teda printsi juurde nõutakse, tõmbas ta kähku eeslinaha ümber ja avas ukse. Inimesed naersid ta üle ja ütlesid, et kuningas nõuab teda enda juurde, et teda oma pojale naiseks anda. Irvitades viisid nad ta printsi juurde, kes väga imestas tütarlapse veidra riietuse üle ega tihanud uskuda, et see oli seesama inimene, keda ta nii uhkena ja kaunina oli näinud. Segaduses ja kurb oma ränga eksituse üle, küsis prints:
„Kas teie elate hämara allee lõpus, mõisa kolmandas karjaõues?“
„Jah, härra,“ vastas Eeslinahk.
„Näidake mulle oma kätt,“ ütles prints värisedes ja südame põhjast ohates.
Kes ei jõudnud nüüd aga ära imestada? Need olid kuningas ja kuninganna, kõik kammerhärrad ja õukonna võimukandjad, kui musta räpase naha alt välja sirutus väike ja õrn roosvalge käsi, mille maailma ilusaimasse sõrmekesse sobis sõrmus nagu valatult. Printsessi kerge liigutuse peale langes eeslinahk maha. Ta näis nii vaimustavalt ilus, et ikka veel nõrk prints ta ette langes ja nii kirglikult ta põlvi kallistas, et printsess punastas. Aga seda ei pandud peaaegu tähelegi, sest kuningas ja kuninganna tulid teda tormiliselt kaisutama ja tema käest küsima, kas ta tahab nende pojaga abielluda. Printsi armastusest ja kallistustest segadusse viidud printsess tahtis neid just tänada, kui saali lagi avanes ja Sirelihaldjas sireliokstest ja – õitest kaarikus alla laskus ja väga kenasti kogu printsessi loo ära jutustas.
Vaimustatud, et Eeslinahk oli suursugune printsess, kallistasid kuningas ja kuninganna teda üha enam, prints aga oli tema vooruslikkusest võlutud ja armastas teda sellepärast veelgi rohkem.
Prints tahtis nii kannatamatult printsessiga abielluda, et andis vaevalt aega vääriliste ettevalmistuste tegemiseks kuninglike pulmade tarvis. Kuningas ja kuninganna olid lausa hullud minia järele, külvasid ta kallistustega üle ega tahtnud teda oma käte vahelt ära lasta. Printsess oli aga teatanud, et ta ei saa printsiga abielluda ilma oma isa, kuninga nõusolekuta.
Seepärast saadeti temale esimene pulmakutse, kuid ei öeldud, kes on pruut. Sirelihaldjas, kes loomulikult kõike juhtis, oli seda nõudnud ettevaatusest.
Tulidki kuningad kõikidest maadest: ühed kandetoolides, teised kaarikutega; kes kõige kaugemal elasid, tulid elevantide, tiigrite, kotkaste turjal. Aga kõige toredam ja vägevam oli printsessi isa, kes oli õnneks oma sündsusetu armastuse unustanud ja abiellunud väga kauni leskkuningannaga, kellega tal lapsi ei olnud. Printsess jooksis isale vastu, kes tütre kohe ära tundis ja teda õrnasti kaisutas, enne kui tütar jõudis isa jalge ette heita. Kuningas ja kuninganna esitlesid printsessi isale oma poega, kellesse too suhtus väga sõbralikult. Pulmad peeti ennenägemata toredusega. Noorpaarile aga oli kogu hiilgus üsna ükskõik – nemad nägid ja vaatasid ainult teineteist.
Kuningas laskis printsi veel samal päeval kroonida, suudles poja kätt ja viis ta troonile. Ja kuigi hästikasvatatud poeg vastu punnis, tuli sõna kuulda. Kuulsusrikas pulmapidu kestis ligemale kolm kuud, kahe abikaasa armastus aga kestaks veel praegugi – nii suur oli nende armastus – , kui nad ei oleks saja aasta pärast ära surnud.
SINIHABE
Elas kord mees, kellel olid uhked majad linnas ja maal, serviisid kullast ja hõbedast, tikanditega mööbel ja üleni kuldsed tõllad. Õnnetuseks oli aga mehel sinine habe. See tegi ta nii koledaks ja kohutavaks, et kõik naised ja neiud ta eest pakku jooksid.
Ühel naabriemandal, kõrgest soost proual, oli kaks imekaunist tütart. Mees palus ühe tütre endale naiseks, jättes emanda otsustada, kumma ta temale anda tahab. Aga ei üks ega teine piiga tahtnud teda ja nad püüdsid vastastikku teineteisele auku pähe rääkida, sest kumbki ei soovinud endale abikaasaks meest, kellel on sinine habe. Mees oli seda eemaletõukavam, et ta oli juba mitme naisega abielus olnud ja keegi ei teadnud, mis neist naistest oli saanud.
Et neidudega ligemalt tutvust teha, viis Sinihabe nad ühes ema, kolme-nelja parema sõbranna ja paari naabruses elava noormehega ühte oma maamajja, kuhu jäädi kogu nädalaks. Seal siis muudkui jalutati, käidi jahil ja kalal, tantsiti, pidutseti ja prassiti. Magamisest ei tulnud midagi välja, sest kõik ööd kulusid vempude peale, mida üksteisele mängiti. Lõpuks oli kõik nii kena ja nooremale õele hakkas paistma, et majaisanda habe ei olegi nii sinine ja et ta on päris korralik mees. Kohe, kui linna jõuti, peetigi pulmad.
Kuu aja möödudes teatas Sinihabe naisele, et ta peab tähtsa äriasja pärast maale sõitma ja et reis kestab vähemasti kuus nädalat. Ta soovitas naisel tema äraolekul hästi lõbutseda, oma parimad sõbrannad külla kutsuda, nad maale viia, kui tahtmist on, ja neid igal pool hästi võõrustada.
„Need,“ ütles Sinihabe naisele, „on kahe suure mööbliruumi võtmed. Sellega saab kuld- ja hõbenõude ligi, mida iga päev ei kasutata; see on rahakirstu võti, kus asub mu kuld ja hõbe; see on kalliskivide kastikese oma; ja see võti teeb lahti kõikide ruumide uksed. See tilluke võti avab väikese kambri ukse, mis asub alumise korruse pika koridori lõpus. Tehke kõik lahti, minge igale poole, aga sinna väikesesse kambrisse keelan ma minna. Ma keelan selle nii karmilt ära, et kui te peaksite kambri avama, võite minu vihast kõike oodata.“
Naine lubas mehe käsud täpipealt täita. Mees kallistas naist, asus tõlda ja läks reisile.
Naabrinaised ja head sõbrannad ei jäänud ootama, kuni neid nooriku juurde oleks kutsutud, nii kangesti ihkasid nad maja rikkusi näha; mehe kodusoleku ajal aga ei tihanud nad tulla, sest tema sinine habe hirmutas neid. Nüüd tõttasid nad jooksujalu läbi saalide, tubade ja rõivakambrite, millest üks oli ikka ilusam kui teine. Siis läksid nad üles mööbli panipaikadesse, kus nad ei jõudnud küllalt imestada, kui rohkesti seal oli uhkeid vaipu, voodeid, diivaneid, laudu, puhvetkappe, ümmargusi lauakesi ja peegleid, kus võis ennast pealaest jalatallani näha ja mille klaasist, hõbedast või kullatud hõbedast raamid olid nii kaunid ja suurepärased, et keegi ei olnud selliseid varem näinud. Külalised ei jõudnud ära kiita ja kadestada sõbratari õnne, temale endale aga ei pakkunud nende rikkuste nägemine mingit lõbu, sest kannatamatult tahtis ta minna alumise korruse kambriust avama.
Uudishimu vaevas teda nii väga, et ehk küll on ebaviisakas seltskonnast lahkuda, tormas ta sellise kiirusega salatrepist alla, et pidi paaril-kolmel korral peaaegu kaela murdma. Jõudnud kambriukse juurde, seisis ta seal ivakese aega mehe keelule mõeldes ja aru pidades, et tal võib halvasti minna, kui ta sõna ei kuule. Aga kiusatus oli nii suur, et ta ei saanud sellest jagu.
Ta võttis väikese võtme ja avas värisedes kambriukse. Esiotsa ei näinud ta midagi, sest aknad olid kinni. Üürikese aja pärast nägi ta, et kambri põrand oli kaetud tardunud verega, millest kumasid vastu mitme seinale riputatud surnud naise kehad. Nende naistega oli Sinihabe abielus olnud ja nad hiljem üksteise järel tapnud. Noorik pidi hirmu pärast peaaegu surema ja võtit lukust välja tõmmates kukkus see tal käest.
Kui naine oli väheke toibunud, võttis ta võtme maast, keeras ukse lukku ja läks üles oma tuppa, et ennast veidi koguda. Aga erutus oli nii suur, et see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda.
Ta märkas, et kambri võti oli verine ja nühkis seda paar korda, aga veri ei läinud ära. Ei aidanud ei pesemine ega küürimine liiva ja liivakiviga, veri jäi ikka külge. See oli võluvõti, seda ei saanudki päris puhtaks. Kui ühelt poolt veri läkski ära, tuli see teisele poole tagasi.
Veel