Äri ja armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
Me ju arutasime sinuga, siis sa olid nõus! Ja tüdruk ise leppis ka, et nii saab ta seadusliku lapse. Mis sa veel tahad?”
„Ma ütlesin, et head nahka sellest tulla ei saa,” kordas naine jonnakalt.
„Head tulla ei saa, aga see on ainuke mõistlik lahendus! Nüüd pole seda enam võimalik ümber mängida, poisiga on räägitud, ja pane tähele, ma olen kindel, et ta on nõus. Niisugust rasvast suutäit tagasi lükata oleks täiesti mõistusevastane, ega ta loll ei ole!”
„Muidugi, sina ju tunnistad ainult mõistusega tehtud otsuseid! Aga inimestel on olemas ka tunded, ainult et need on sulle täiesti võõraks jäänud.”
„Tunded, kuradi kurat! Mul oli tüdruku jaoks ilus plaan, küll oleks ka tunded mängu tulnud! Mina tahtsin nad loomulikul viisil tuttavaks teha, küll neil oleks siis ka tunded tekkinud… Aga näe – sinul oli vaja tüdruk Pariisi saata litsi lööma! Kus sinu mõistus oli, et sul mingit hirmu ei tekkinud, et nii võib minna? Justkui ei mäletakski, mis me oleme läbi elanud!”
Anton püüdis jälle mässama hakanud pimedat viha maha suruda, kordas endale vaigistavalt, et suur pahandus ei teeks muud, kui ajaks mõlemad veel enam närvi, aga mingi kiusukuradike oli mehes ärganud ja see käskis kogu vastutuse nende peres juhtunu eest naise kaela ajada. Meest kõikjal saatev, eneseuhkust toitev teadmine, et ta oli korraliku ja aina enam tuntust koguva firma püsti pannud, kaalus tema arvates üles kõik muud vead ja tegematajätmised.
Raili ei vastanud midagi. Naine lebas vaikides ja magamistoas valitsev sügav hämarus ei võimaldanud Antonil tema ilmet täpselt tuvastada. Aga kiusukuradike ei andnud mehele enam rahu.
„Noh, mis on? Jäid tummaks või?”
Vastus ei tulnud kohe. Ja kui tuli, oli see vaikselt, kuidagi nohuse häälega öeldud.
„Ei jäänud tummaks, vaid mõtlen… Mõtlen, et kuidas sa küll oled muutunud! Nüüd sa oled Anton Flexter, mitte enam Valberg… Mina omal ajal abiellusin hoopis teistsuguse mehega.”
„Nii…? Aga seda viga annab ju parandada, eks? Lahutus käib tänapäeval lihtsalt ja kiiresti, võta oma rase tütar ja otsige endale uus elukoht – mida varem, seda parem! Siis võite hakata juba kahekesi koos mehi vastu võtma.” See ütlemine oli muidugi rängalt üle soolatud, aga pahandusega kaasnev viha on nagu laviin, mis enda teel kõik kaasa haarab, ja selles pöörises tumeneb mõistus üpris kiiresti.
„Ja kui lähemegi? Missuguse osa sa oma varandusest meile kaasa annad?” See polnud enam sugugi nohuselt öeldud, vaid Raili hääletoon oli muutunud lõikavaks, peaaegu eemaletõukavaks.
„Eks seda otsustab siis kohus,” arvas Anton rahulikult. Mees teadis kindlalt, et tema pere mõlemad naised on siinsete mugavustega harjunud ega lähe ajadeski kuskile. Kogu sõnavahetus oli muutunud vaid tavalise peretüli retoorikaks ja Anton tundis, et tema vihatagavara hakkab ootamatult kiiresti otsa lõppema. Ta oli küll ägeda iseloomuga, aga mitte vihapidaja, ja Raili teadis seda kahjuks või õnneks liigagi hästi, tihti mängiski tüli üles küttes sellele, et lõpuks peale jääda.
„Väga hea! Millal me paberid sisse anname?” küsiski naine kiuslikult.
„Ah, mine oma lolli jutuga kuu peale,” ohkas mees ja keeras naisele selja. Suvine koiduaeg ei olnud enam kaugel, ööhämarus õues hakkas juba hommikuvalguseks taanduma.
4. peatükk
Sel hommikul oli Jaanus Vender pikalt Flexteri teisel korrusel bossi ukse taga tammunud, enne kui söandas koputada ja nina ukse vahelt sisse pista.
„Aa, Jaanus! Tule sisse ja võta istet!” Vana Anton tõusis kirjutuslaua tagant ja viitas laia žestiga kabineti ümara klaaslaua poole, mille ümber seisid pehmed nahast klubitoolid. Seda komplekti kasutas šeff ainult eriti tähtsate külaliste puhul; tosin inimest mahutav koosolekulaud asus kõrvalruumis. Nüüd istus Anton kõigepealt ise klubitooli ja osutas Jaanusele kohta vastasistmel: nii sai vestluspartneri ilmet võimalikult hästi jälgida.
„Aitäh…” Jaanus istus, aga peale selle tänusõna ei pudenenud temalt midagi, nii et Anton Valberg pidi ise jutuotsa lahti tegema.
„Noh, kas mõtlesid järele? Tuled mulle kompanjoniks?”
„Mõtlesin… Põhimõtteliselt, jah… Olen nõus, aga enne kui ma seda lõplikult ütlen, peaksin ma Anneliga paremini tuttavaks saama.”
„Otse loomulikult! Mina mõtlesin sedasama ja selle kohta on mul ettepanek: sõitke nädalaks kahekesi kuskile välismaale, saate omavahel olla ja tutvuda! Lähete näiteks Šveitsi suusatama. Või muidu lõbutsema. Siis on teil aega omavahel tutvuda. Küll sa näed, Anneli on igatpidi tore tüdruk.”
„Suusahooaeg on ju möödas…”
„Šveitsis kestab suusahooaeg aasta ringi! Olen seal isegi juulikuus suusatanud, Alpides üleval on igavene talv. Aga kui sind huvitab kuskile mujale minna…” Vana Anton oli lahkus ise.
„Ei-ei, Šveitsi olen ma alati piltidelt imetlenud ja tahtnud kunagi sinna sõita, aga mis Anneli ütleb? Kas tema on nõus?” küsis Jaanus kõheldes.
„Ma arvan, et ka tema on alati tahtnud Šveitsi sõita,” ütles Vana Anton kummalise, Jaanuses kõhedust tekitava, lausa mõrtsukaliku alatooniga. See mees suutis ükskõik kelle panna tegema seda, mida tema tahtis – selles ei tohtinud kellelgi kahtlustki tekkida!
„Siis… siis on hästi!”
„Ega sa oma emale pole veel midagi rääkinud?”
„Ei-ei, veel mitte… Me peame enne Anneliga…”
„Õige, see on mõistlik jutt! Mida sul olekski praegu emale rääkida, kui oled tüdrukut vaid üks kord näinud? Kui välismaalt tagasi tulete, siis ehk juba oskad, aga eks sa ise tead. Aga enne seda pole sul muidugi vaja nimetada, kellega sõidad, ega ammugi mitte, milleks sind välismaale komandeeritakse, või nagu nüüd öeldakse – lähetatakse! Emale ütled, et lähed mingile seminarile, selle teemad oskad ise välja mõelda, kui vaja. Ja tagasi tulles võid rääkida, et näe, Vana Antoni tütar oli ka seal, mina ei teadnudki. Saime üsna lähedalt tuttavaks, eks ole?”
„Vana Antoni…?” kordas Jaanus. Ise kutsub ennast niimoodi!
„Justkui mina ei teaks, et kogu Flexteri rahvas mind niimoodi nimetab! Ja ega ma igaühele jõua seletama hakata, et pole ma nii vana veel ühtigi,” lausus boss heatujuliselt. Oli tunda, et Jaanuse nõusolek oli mehele rõõmu valmistanud. „Nii et – oleme kokku leppinud, sõidate Anneliga Šveitsi, võtate mõnes mägihotellis toa ja mis te seal teete, on teie asi. Võite seal ka mõnes linnas aega veeta, näiteks Bern on väga huvitav, omapärane ja ilus koht, aga eks linnas lõbutsemiseks kulub raha rohkem… Rahakoti ma annan sinu kätte, sest naised…” Vana Anton lõi ilmekalt käega, nagu poleks lootustki, et naised oskaksid rahaga ümber käia. Tähendab, ka Anneli… mõtles Jaanus seepeale.
Jaanus Vender tuli šefi kabinetist tagasi nii segaste tunnetega, et seda oli vist ka tema näost näha. Naaberlaua taga istuv ametivend Ranno heitis talle pika ja uuriva pilgu ning küsis kohe:
„Mis Vana tahtis? Hakkas su kallal midagi näägutama või, oled näost nii punane?”
„Ei-ei, kõik on korras,” tõrjus Jaanus napisõnaliselt. Šveitsi? kordas ta mõttes. Ja Anneliga!
„Midagi sul seal vanamehe juures juhtus, ära salga! Või kukkus sind kiitma ja pani palka juurde?”
„Mine kuu peale, hoopis ähvardas nädalaks kuskile välismaale saata, muud midagi. Jälle mingi IT-seminar.”
„Kuhu siis? Kui sa ei taha minna, ma läheks ise?”
„Ah, see pole veel sugugi kindel,” pomises Jaanus vastuseks ja selle peale kostis Ranno poolt rahulolematu mühatus. Oli ilmselge, et Jaanus tahtis tema eest midagi varjata, sest mis tahes tööprobleeme oli nende toas alati kombeks ühiselt arutada. Omavahelisest heast läbisaamisest hoolimata olid Jaanus ja Ranno siiski konkurendid, kes teineteise tegemisi ning edusamme kiivalt jälgisid ja püüdsid ka pisiasjades bossi ees silma paista.