Sissejuhatus

      Meie, vanainimesed, armastame lisaks oma pärastlõunastele uinakutele, mugavatele tugitoolidele ning tassikesele teele koos küpsistega ka head nalja – sellepärast võhikud näevadki meie nägudel ainult kortse, kuigi tegelikult on need naerukurrud. Siinkohal tuleb meelde kadunud George Melly, kes intervjueeris Mick Jaggerit. Jaggerilt, kelle nägu võib kõige pare-mini iseloomustada sõnaga „päevinäinud”, küsis Melly järgmist: „Huvitav, miks sinu näos on rohkem kortse kui minul?” Jagger vastas rõõmsalt, et need on naerukurrud. Mille peale Melly osatas: „Näha jah, et sinu jaoks on siin maailmas kõik väga naljakas.”

      On teada-tuntud asjaolu, et naer hoiab meid noorena – sest lõppude lõpuks, nii Bob Hope kui ka George Burns elasid mõlemad peaaegu sajaaasta seks, samas kui Karl Marx, kes arvatavasti terve oma elu jooksul ei rääkinud ühtki korralikku anekdooti, elas kõigest kuuekümne neljaseks. Ja vaadakem tõele näkku – paljud asjad siin elus on saadetud meid, eakaid, proovile panema ning me lausa peame nägema nende naljakat külge. Kui teismelised meile lahkelt tänava ületamiseks abi pakuvad, hoolimata sellest et oleme tegelikult alles neljakümneseks saanud, või kui me lööme oma hambad mahlakalt praetud lihatüki sisse ning need sinna jäävadki, siis mida me peale naermise ikka saame teha? Naer on tõepoolest kõige parem ravim – kui sul just parajasti pole näiteks rinnakelmepõletikku, sest siis on parem ikka anti biootikume võtta.

      Ja meil pole midagi ka selle vastu, kui osutume naljade objektiks. Me teame kõiki vanainimese stereotüüpe – hajameelne, tudisev, pidamatushaige, seksinäljas –, kuid samas teame ka tänu oma pikaajalistele kogemustele, et naer iseenda üle on võrratu. Kuid vaata ette: mida vanemaks saad, seda raskemaks naljarääkimise kunst muutub. Miks olid Bob Hope’il laval esinedes kõik vihjekaardid strateegiliselt üle lava paigutatud – ikka selleks et meelde tuletada, mis peab järgmisena toimuma. Kuna meie mälu muutub aastate jooksul paratamatult nõrgemaks, siis meie naljade rääkimise oskus võib piinlikkust tekitavalt alla käia. Me võime vahest omadega nii sassi minna, et räägime nalja alguses kohe puändi ära, või unustame loo põhimomendid ära ning peame loo lõppu lisama liiga pika seletuse, või lisame anekdooti hoopis vale puändi:

      Seega, kui te tunnete muret, et teie jutt meenutab pigem George Bushi kui George Burnsi oma, siis lihtsalt võtke see kogumik ja lugege kõva häälega oma sõpradele ja pereliikmetele väljavalitud nalju ette. Sest kunagi ei tea – äkki pärast mõnekuulist harjutamist olete ehk isegi võimeline nende nimesid meeles pidama.

      Leidlik naine

      Kaks vana naist saavad kaupluses kokku. Uurinud järele, kuidas teineteise tervis on, võetakse jutuks eneste abikaasad.

      „Oh,” ütles esimene. „Bert suri eelmisel nädalal ära. Ta läks aeda lõunasöögi jaoks kapsast välja kaevama, sai infarkti ja kukkus surnult maha, otse keset juurviljapeenart.”

      „Issakene!” hüüatab teine. „Mida sa siis ette võtsid?”

      „Tulin siia, poodi, kapsa järele.”

      Tundub tuttav nägu olevat

      Vanapaar sõitis autoga mööda Põhja-Inglismaad. Naine oli roolis, kui politsei nad kinni pidas.

      „Vabandage, proua,” ütles politseinik, „aga kas te teate, et te ületasite kiirust?”

      Naine, kes oli kõva kuulmisega, pöördus oma mehe poole ja küsis: „Mis ta ütles?”

      „TA ÜTLEB, ET SA ÜLETASID KIIRUST,” ütles vanamees kõvasti ja aeglaselt.

      „Teie juhiload, palun?” küsis politseinik.

      Naine pöördus taas abikaasa poole: „Mis ta ütles?”

      „TA TAHAB SU JUHILUBE NÄHA,” vastas vanamees.

      Naine andis oma juhiload politseinikule. Politseinik kontrollis neid ning tagasi andes märkis: „Ma vaatan, et te olete Glasgow’st. Kunagi oli mul seal kohting kõige koledama naisega, keda ma eluilmas näinud olen.”

      Naine keeras pea oma mehe poole ja küsis: „Mis ta ütles?”

      „TA ÜTLES, ET TA ON SIND JUBA KUSKIL VAREM NÄINUD!

      Agar abikaasa

      Vana naine arreteeriti poes varguse eest. Kui ta kohtusaali toodi, küsis kohtunik naiselt, mida ta oli poest võtnud.

      „Virsikupurgi,” vastas naine.

      „Miks te selle varastasite?”

      „Virsikud nägid nii ilusad välja,” vastas vanamutt. „Tahtsin neid tee kõrvale võtta, aga mul polnud nende jaoks sentigi raha.”

      Kohtunik mõtles viivu. „Ühesõnaga, teie vanust arvesse võttes olen ma valmis leebe olema. Mitu virsikut purgis oli?”

      „Neli,” vastas mutike.

      „Selge – see teeb neli päeva vanglas, üks päev iga virsiku kohta. Kohus on lõpp…”

      „Teie ausus!” katkestas teda üks vanamees saalist.

      „Jah?”

      „Minu naine varastas ka ühe virsikupurgi.”

      Abieluettepanek

      Vana lesknaine ja leskmees olid teineteisega juba seitse aastat kurameerinud. Pärast pikka kõhklemist võttis mees viimaks julguse kokku, tegi naisele abieluettepaneku ja viimane vastas otsekohe jaatavalt. Ent järgmisel hommikul ei mäletanud mees enam naise vastust ning tundes kerget paanikat, otsustas ta naisele helistada.

      „Tead, mul on väga piinlik,” ütles ta, „aga kui ma sinult eile küsisin, kas sa tuleksid mulle naiseks, siis täna hommikul ei suutnud ma meenutada, mida sa mulle vastasid.”

      „Jumal tänatud, et sa helistasid,” vastas naine. „Ma mäletan, et ma vastasin eile kellegi abieluettepanekule jaatavalt, aga mitte ei tule meelde, kellele!”

      Vanusemured

      Kolm väikest vanaprouat istuvad koos ning arutavad eaga kaasnevaid probleeme. Esimene vanaproua ütleb: „Teate mis, ma muutun aina hajameelsemaks. Täna hommikul seisin trepi alumises otsas ja ei suutnud meenutada, kas ma pean trepist üles minema või tulin ma just trepist alla.”

      „Oh, see pole midagi,” vastab teine vanaproua. „Ükspäev istusin ma voodiserval ja arutlesin, kas ma pidin voodisse minema või ma alles tõusin üles.”

      „Mul on jällegi hea meel tõdeda, et minu mälu on siiamaani väga hea – koputa kolm korda vastu lauda,” ütles kolmas naine, koputades sõrmenukkidega lauale. Seejärel märkis ta: „Keegi on vist ukse taga … ma lähen ise vastu.”

      Suguvõimetest

      Seitsmekümnendates abielupaar otsustas minna viljakuseksperdi juurde konsultatsioonile, et teada saada, kas on võimalik veel üht last saada. Arst ütles, et viimase aja teaduslikud arengud on lapse saamise väljavaateid tugevasti tõstnud, kuid et ta ei taha selle küsimusega enne tegelema hakata, kuni mees pole talle oma spermaproovi andnud. Ta andis neile purgi koju kaasa ja palus selle järgmisel või ülejärgmisel päeval koos spermaprooviga tagasi tuua.

      Kaks päeva hiljem läks abielupaar arsti juurde tagasi, kaasas tühi purk. Mees hakkas energiliselt vabandama. „Ma proovisin parema käega,” ütles ta arstile, „ja siis vasaku käega. Mu naine proovis ka parema käega ja siis vasakuga. Ta võttis isegi oma proteesid suust välja ja üritas suuga teha. Aga sellest hoolimata ei suutnud me purgil kaant

---

Скачать книгу