Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend. Yvette Żółtowska-Darska
Читать онлайн книгу.
kõik, mis loodus talle andnud oli: väleduse ja kiiruse.
Kui vanemad poisid nägid Leod palli mängimas, ei suutnud nad oma silmi uskuda. Poiss oli kiire nagu välk ja tundus, nagu oleks pall otse ta jala külge kleebitud. Vanematele poistele oli see pinnuks silmas ja kui nad ei suutnud ausal teel palli hankida, võtsid nad kasutusele ebaausad võtted. Neil polnud oma väikese venna vastu mingit halastust. Ja kuidas Leo sellele reageeris? Nagu väikesed lapsed ikka, hakkas temagi nutma ja jooksis vanemate juurde.
„Issi, Matías lõi mind jalaga!“ kisas Lionel.
„Mina ei löönud sind. Ise kukkusid! Sa oled piripill ja kaebupunn!“ vastas Matías.
„Ei ole. Ära valeta! Sa lõid mind jalaga ja tõukasid ka!“ nuuksus Leo ja tõmbas käed rusikasse.
Kui poiste vahel tekkis suurem tüli ja nad ei suutnud selgitada, kes kellele liiga tegi või kelle tõttu nad nad kaotasid, pidid isad sekkuma. Peale mõningast „arutelu“ surusid poisid üksteisel kätt ja läksid rohkem või vähem vihastena koju, et järgmisel päeval taas otsast peale alata.
Mõne aja pärast märkas Leo, et mida rohkem ta nuttis ja vihastas, seda enam meeldis ta vendadele tüli norida ja et ülejäänud pere ainult naeris selle üle. Seepärast otsustas ta ühel päeval oma käitumist muuta. Aitab titekatest pisaratest! Nüüdsest peale ei lase ta end kukkumistest ja tõukamisest häirida, vaid tõuseb püsti ja mängib veel paremini edasi. Mis siis, kui poisid teda jalaga löövad või lükkavad. Tema jätkab võitlust palli pärast ja üritab väravat lüüa. Katsugu nad ainult teda takistada.
Nüüd, kui Lionel on 28-aastane, meenutab ta neid lapsepõlvemänge kui parimat jalgpallikooli. Just neil Las Herase asfaltteedel Messi ja Biancucchi majade ees kujunes välja Leo Messi omalaadne ja sihikindel stiil. Võta pall ja jookse. Jumal kaitseb kiireid.
3
Los Leprosos ja katkineaken
ehk mäng vanemate poistega
„Proua Celia, kas ma võiksin teie tütrepoega kasutada?“ küsis härra Aparicio murelikult. „Aga kas ta pole mänguks liiga väike?“ vastas vanadaam.
Sel päeval pidi Grandoli treener Aparicio Ricardo Salvador lahendama raske ülesande. Grandolil oli mäng Tangue Junioriga, aga kohale tuli vaid kuus mängijat. Et mäng üleüldse toimuks, oli vaja seitsmendat meeskonnaliiget. Ka Matías ja Rodrigo Messi olid kohal. Nende ema ja vanaema istusid publiku seas ja viieaastane Leo kõksis tennispalli vastu seina. Tema kohta härra Aparicio küsimus käiski.
Proua Celia ei tahtnud nõustuda. Ta kartis, et vanemad poisid vigastavad või hirmutavad tema väikest lapselast, kes oli isegi oma ea kohta üpris väike. Aga treener ei andnud järele. Ta lubas, et Leo mängib paremas ääres, ema ja vanaema lähedal. Seal on ta nende silma all ja nad saavad teda vajaduse korral aidata.
Alguses tundus, et proua Celial oli tõesti põhjust muretseda. Leo oli hirmust kange ja seisis liikumatuna väljakul. Pall veeres temast mööda korra ja teisegi, aga poiss ei liigutanud oimugi. Võis arvata, et ta hakkab kohe nutma. Siis aga juhtus ime. Pall maandus ta vasakul jalal ja äkitselt toimus murrang. Ta hakkas palliga triblama ja lõi peagi värava. Ja siis veel mõned väravad. Nii läksid kirja Leo Messi esimesed „ametlikud“ väravad. Ta oli siis vaid viieaastane.
Rosarios asuvad piirkonna kaks kõige suuremat ja vanemat jalgpalliklubi, Newell’s Old Boys ja Rosario Central. Esimest kutsuti „Los Leprososeks“ (pidalitõbisteks) ja teist „Los Canallaseks“ (kaabakateks). Oli selge, et kui Leo suuremaks kasvab, hakkab ta ühes neist mängima. Aga kummas? Ütleme nii, et see oli tema eest ära otsustatud. Juba oma esimeseks sünnipäevaks sai ta Newell’si särgi. Selles klubis mängisid nii ta isa kui ka vend Rodrigo. Isegi Diego Maradona, keda jumaldavad kõik argentiinlased ja ka Messi pere, on ühe hooaja Newell’sis mänginud.
Kui Leo sai seitsmeaastaseks, alustas ta Los Leprososes treeninguid. Loomulikult ühines temaga ka Manu Biancucchi. Kaks korda nädalas, teisipäeviti ja neljapäeviti, jalutasid elevil poisikesed koos vanaema Celiaga Malvinas Argentinase spordikeskusesse. Igal laupäeval toimusid võistlused.
Malvinase spordikeskus oli Messide kodust tunni aja tee kaugusel. Klubiliikmed olid selle üle väga uhked. Siin käis üle 300 alla 12-aastase poisi. Neil oli neli jalgpalliväljakut – üks murukattega ja kolm katteta pinnasel.
Spordikeskuse kõrval oli telliskivisein, kuhu Newell’si fännidel oli kombeks jäädvustada klubi parimate mängijate nimesid. Nende seas olid ka Gabriel Batistuta ja Jorge Valdano.
Juba toona ilmnes suur erinevus Leo ja tema eakaaslaste vahel. Kõik temavanused poisid lasid vanematel oma trenniasjad kokku panna ja vajasid tihtipeale abi isegi sokkide jalgatõmbamisel või kingapaelte sidumisel. Kõik, välja arvatud Leo. Kõige noorem Messi tegi ise oma putsad puhtaks, pani kokku trenniriided ja mähkis ise pahkluu ümber kaitsva sideme.
Kõige suurem erinevus tuli ilmsiks aga jalgpalliväljakul. Fännidele tegi algul nalja, kuidas Leo Messi mööda väljakut jooksis, suured püksid kaenla alla tõmmatud, aga peagi olid nad üllatusest pahvid. Leo oli suurepärane! Ta oli mängu trump.
„Sööda! Sööda pisikesele!“ hüüdsid pealtvaatajad vaimustunult.
Ainult Leo tädipoeg Manu, Los Leprosose väravavaht, polnud rahul, kuna pall oli kogu aeg vastaste väljakupoolel: „Halasta ometi, Leo. Lase mul ka veidi mängida. Esimene poolaeg on peaaegu läbi ja ma pole palli puutunudki.“
Treenerid mõistsid peagi, et Leo peab mängima koos vanemate poistega. Ta vastased olid nüüd temast hulga pikemad ja tugevamad. Vigu sadas suurematele mühinal, sest ainus võimalus Leod peatada oli teda kas jalaga lüüa või lükata. Nüüd kulusid Viisikus saadud kogemused marjaks ära. Valust või marrastustest hoolimata ajas Leo end alati silmagi pilgutamata jalule ja jooksis edasi. Ühe mängu jooksul võis ta lüüa kuus või seitse väravat. Ja triblada oskas ta kõigist kõige paremini.
Newell’si juunioridetiimiga käis Leo kõikjal Argentinas võistlustel. Ta sõitis isegi elus esimest korda välismaale.
Üheksa-aastasena lendas ta koos meeskonnaga Peruusse rahvusvahelisele turniirile, kus osales 30 meeskonda kogu Lõuna-Ameerikast.
Turniiri algus polnud just paljutõotav, sest vahetult enne esimest mängu oli Leo söönud halvaks läinud kanavõileiba. Ta oli terve öö üleval ja oksendas. Hommikul oli ta näost lumivalge, aga ta ei andnud alla. Ta jõi ära ühe kokakoola (mida peetakse parimaks ravimiks toidumürgituse puhul) ja tundis end veidi paremini. Ta osales oma meeskonna esimeses mängus ja kõigis järgnevates samuti. Võistluste lõpus valiti ta turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks.
Teine kord mängisid Los Leprosose juuniorid liiga finaalmängus, mille peaauhinnaks oli jalgratas igale mängijale. Kõik olid veendunud, et tuleb lihtne mäng, ja saabusid heatujuliselt staadionile. Nende optimism hakkas aga hajuma, sest aeg muudkui läks, aga nende parim väravakütt Leo polnud ikka veel välja ilmunud. Mäng hakkas pihta, möödus esimene poolaeg, aga Leod polnud kusagil. Seis oli 0:1 Los Leprosose kahjuks. Just siis, kui teine poolaeg oli alanud ja meeskonnakaaslased lootuse kaotanud, jooksis Leo hingeldades väljakule. Ta asus kiirelt tegutsema ja lõi kolm väravat, mis tõid tema klubile finaalivõidu.
„Mis sinuga juhtus?“ pärisid meeskonnakaaslased. „Me mõtlesime, et sa ei tulegi mängima. Kus sa ometi olid?“
Leo selgitas hingetuna, et ta oli olnud üksi kodus ja vannituppa kinni jäänud. Ta üritas kõigest väest ust lahti saada, aga kui see ei õnnestunud, lõi ta vannitoa akna puruks. Tänu kiirele tegutsemisele jõudis ta viimasel hetkel väljakule ja tõi võistkonnakaaslastele nii tiitlivõidu kui ka uued jalgrattad, millest kõik olid unistanud.
Oma uute ratastega sõites poleks keegi – isegi mitte Leo – osanud arvata, mida tulevik toob. Keegi poleks arvanud, et sellest