Tolosa kuningriigi saatus innustab muidugi arutlema nn alternatiivajaloo üle. Mis juhtunuks, kui Chlodovech oleks puruks löödud ja läänegoodid peale jäänud? Nii oleks võinud täiesti vabalt juhtuda. See alternatiiv oli üks võimalus ja see lubab arutleda realiseerumata jäänud tuleviku üle. Vouillé lahingu eelõhtul oli ligikaudu kolmandik Rooma-järgsest Galliast frankide kontrolli all. Ariaanikristlastest läänegoodid valitsesid Pürenee poolsaart ja Gallia lõunaosa ning olid liidus Itaalia idagootidega. Rooma piiskopil polnud kristlaste viie patriarhi hulgas mingit erilist seisundit ja suurem osa Euroopast oli jäänud paganlikuks. Saavutanuks Alarich II Chlodovechi üle võidu, võiksime täiesti põhjendatult oletada, et Lääne-Euroopa oleks jäänud gootide hegemoonia alla, Rooma kirik aga oleks pidanud nii arianismi kui ka Bütsantsi õigeusu ees taanduma. Sel juhul poleks Prantsusmaa võib-olla mitte kunagi tekkinudki või oleks see tekkinud kuhugi mujale või arenenud hoopis teises suunas. Tulevasest paavsti mõjuvõimust, mille edendaja rolli määras saatus frankidele, ei oleks võib-olla saanudki asja. Miski pole vältimatu. Miski pole täpselt ennustatav.

      Siiski pole mõtet pühendada lõpututele alternatiivsetele stsenaariumidele, mida leidub igal ajalooetapil, liiga palju tähelepanu. Minevik pole lauamäng, mida saab soovi järgi mängida ja uuesti mängida. Mis juhtus, see juhtus. Mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. Frankide valitseja Chlodovech tappis läänegootide juhi Alarichi. Frangid tõrjusid läänegoodid välja, mitte vastupidi. Mistõttu pole ka põhjendamatu väita, et „Prantsusmaa ajalugu algas Vouillé all”.

      Rooma riigile järgnenud aeg on niigi küllalt keeruline. Ajaloolased peavad arvesse võtma barbarite suuri erinevusi ja sellest tulenevaid äärmiselt mitmekesiseid kultuurilisi ja rahvuslikke mõjutusi neil aladel elanud rahvaste segunemisel. Nende rahvaste läbikäimisel tuli ette arvukalt ootamatuid pöördeid. Kõigele lisaks oli ajavahemik äärmiselt pikk. Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemisest 476. aastal kuni ajani, kui tekkisid esimesed niisugused tänapäevalgi olemasolevad riigid nagu Prantsusmaa ja Inglismaa, kulus vähemalt viissada aastat. Pärast Rooma riiki alanud hämar aeg vältas kaks korda kauem kui Lääne-Rooma riik ise.

      Eelöeldut silmas pidades on läänegootide näide omamoodi eeskuju kogu barbarite Euroopale kui tervikule. Nende viibimine Akvitaanias oli ju kõigest üks peatus väga pikal teekonnal. Nii nagu nende sugulased idagoodid ja langobardid, aga ka mõnda aega naabriks olnud burgundid, kuulusid läänegoodid nüüdseks täiesti välja surnud etnilisse ja keelelisse alamrühma. Nagu kombed ei olnud ka nende keel kuigi lähedane frangi keelele, mis on tänapäeva hollandi ja flaami keele eelkäija, ning toimis katalüsaatorina Gallia-Rooma ladina keele kujunemisel vanaprantsuse keeleks. Pole sugugi tõenäoline, et Alarich II suhtles Chlodovechiga Amboise’is ladina keele või tõlgi abita. Pealegi kohtasid läänegoodid oma teel palju teisi barbareid, kes kahtlemata mõjutasid nende keelt, kultuuri ja genofondi. Nendest vandaalid kuulusid idagermaani, švaabid keskgermaani, hunnid türgi ja alaanid (nagu tänapäeva osseedid) iraani rahvaste hulka.63

      Rahva mälu kujunemisprotsess viskab sageli ka vingerpusse. Üht nendest võiks nimetada ajaperspektiiviks. Piiludes tagasi minevikku, näeb tänapäeva eurooplane esiplaanil lähiajalugu, keskaeg jääb taamale ja Rooma riigile järgnenud aeg paistab vaevumärgatava ribana eemal silmapiiril. Niisugused tegelased nagu Alarich või Chlodovech jäävad kaugeteks ja väheütlevateks täpikesteks, kui neid just tänapäeva poliitika või rahvusliku uhkuse huvides oma ajaloolisest keskkonnast välja ei rebita, ei suurendata ja üles lööda ega heroiseerita. Vouillé lahingu võitja, frankide kuninga Chlodovech I mälestust jäädvustab uhke hauakamber Pariisi Saint-Denis’ kloostri kirikus. Alarich II, kelle Chlodovech tappis, valitses tunduvalt suuremat riiki kui Frangi riik. Sellegipoolest pole teada isegi tema haud ja tal pole ühtki mälestusmärki.

      Ajalooline mälu pole alati erapooletu. Läänegoodid pidid seda teadma. Nii nad matsidki oma surnuid traditsioonilisel viisil, milles suhtuti lahkunusse aupaklikult, aga temast ei jäetud järele mingit jälge. Kõikide valitseja Alarich I haud uhuti mereliiva ammu enne seda, kui tema järeltulijad rajasid Tolosa kuningriigi. Mitte keegi peale ühe juhusliku saksa romantiku pole vaevunud seda hetke meenutama.

      (Kus Cosenza, seal Busento kaldal / öiti kostab kurba laulu / vete vool on justkui pomin / vaid veekeeris kah lööb laulu.)64