Kadunud riigid. Norman Davies
Читать онлайн книгу.
mersus est, rex Cereticiaun.
870 an Cat Brionnen annus. Cat Wrenonnen (Ashdown)
871 an Arx Alclut a Gentilibus fracta est. Alclut fracta est
872 an Guoccaun mersus est Gugan, rex Cereticiaun rex Ceredigean mersus est
Obsesio Ailech Cluathe a Nordmannis, i.e. Amlaiph et Imhar ii regis Nord mannorum obsederunt arcem illam et destruxerunt in fine 4 mensium arcem et predaverunt.
Ailech Cluathet piirasid viikingid, see tähendab, et kindlust piirasid kaks viikingite kuningat, Olaf ja Ivar, ja kui neli kuud oli täis, siis nad hävitasid ja rüüstasid selle.
Kõiki niisuguseid inforaasukesi kokku sobitades on võimalik koostada päris usutav lugu.
Oli aasta 870, kui viikingite Dublinis asuv kuningas Olaf Valge võttis nõuks korraldada rüüsteretk Strathclyde’i brittide kuningriiki. Ta läks Dublinist suure laevastikuga merele, sõitis mööda Clyde’i lahte üles ja asus piirama Alcluti. Temaga liitus teine viikingite valitseja, Ivar Beinlaus (Lombakas või Ühejalgne), kes tuli põhja poolt Yorkist, mille ta oli vallutanud 867. aastal. Alcluti garnison pidas vastu neli kuud. Lõpuks oli see siiski sunnitud alistuma, sest kaljul leiduv allikas jäi kuivaks … Kindlus hävitati ja brittide kuningriik oli sissetungijate ees kaitsetu. Vallutajad jäid talveks Strathclyde’i, [enne kui] purjetasid laevastikuga, mille kakssada alust olid täis orje ja muud sõjasaaki, tagasi Dublini. Varsti pärast seda tapeti Strathclyde’i kuningas ja kuningriik läks mõneks ajaks naaberkuningate kontrolli alla.128
Viikingite laevastik purjetas saagiga minema, suundudes kahtlemata Dublini orjaturule, aga viikingitele iseloomulikud hauakivid siinsamas lähedal Govani ümbruses näitavad, et osa viikingeid võis jääda siia maha.129 Kuid alles oli jäänud ka kohalikke, ja nii polnud Kaljukuningriik veel lõplikult kadunud. Kuningas Arthgali täpset saatust on raske välja selgitada. Üks nüüdisaja autoriteete oletab, et ta viidi vangina Dublinisse.130 Enamasti aktsepteeritakse krooniku väidet, et „brittide kuninga Arthgali tappis 872. aastal Konstantinose nõuandja ja Kenneth [macAlpini] poeg”. Kindel on, et brittide kuninga poeg Rhun map Arthgal oli abielus või pidi abielluma kuningas Konstantinos I õega. Kõige tõenäolisem seletus, ehkki seegi pole kindel, võiks olla, et isa äraolekul pani Konstantinos võimule Rhuni ning seejärel veenis Dublini viikingeid või ostis nad ära, et nad tapaks Arthgali, et ta ei saaks enam tagasi pöörduda.131 Nii või teisiti, igatahes on selge, et šotlased kehtestasid ülemvõimu Kaljukuningriigis 870. aastate alguses, kui Konstantinos I oli võimul kui ülemkuningas ja Rhun kui alamkuningas.
Nagu märgib Walesi „Vürstide kroonika” („Brut y Tywysogion”), „olid need Strathclyde’i mehed, kes keeldusid inglastega liitumast, sunnitud maalt lahkuma ja minema Gwyneddi”. Tõenäoliselt kasutas walesi kroonik sõna „inglased” samal moel kui inglased sõna „waleslased”, tähenduses „võõramaalased”. Siiski näitab see episood, mis toimus „pimedal keskajal” tegelikult, kui üks ühiskond langes teise rünnaku alla. Osa alistatud elanikkonnast müüdi orjusse. Osa, arvatavasti kõige suurem osa, jäi kohale ja töötas edasi ning segunes ajapikku võitjatega. Küll aga tuli välja vahetada valitsev eliit. Kui läks hästi, võidi selle liikmetel lasta valida, kas alluda võitjate võimule või saada minema kihutatud. Kui ei läinud hästi, võidi nad tappa. See selgitabki, kuidas muutusid keel ja kultuur paigus, kus inimeste genofond jäi põhiliselt samaks. Esimene näide on siin see, kuidas sai pärast roomlaste lahkumist Britanniast anglosaksi Inglismaa, teine aga see, kuidas põhjas elanud brittidest said gaeli keelt kõnelevad Strathclyde’i elanikud.
Kaljukuningriigi lahkuvatel ülikutel, kes eelistasid liituda oma briti sõprade ja sugulastega, mitte aga sinna tunginud gaelidega, oli võimalik jõuda kaugesse Gwyneddi ainult meritsi. Nende laevad pidid asuma teele tõusu ajal, jätma Dumbartoni kalju selja taha, mööduma Bute’i ja Arrani saarest (mida nemad nimetasid tõenäoliselt teisiti), tegema ringi ümber Aeroni ranniku ja jõudma Ituna juures avamerele. Neil võisid olla pardal oma bardid ja kirjutajad, kes andsid Gwyr y Gogleddis talletatud teadmised edasi võõrustajatest waleslastele. Nagu nad isegi pidid taipama, võis koos nendega kaduma minna sadade, kui mitte tuhandete aastate jagu ajalooteadmisi. On võimatu öelda, millal kõnealune teekond ette võeti, aga 890. aastal on Walesi annaalides pagulastest juba juttu, teatatakse, et nad aitasid Gwyneddi kuningal sakse tagasi lüüa.132
Seega võib Kaljukuningriigi kohalejäänud britte aastal 870 või 871 juba peaaegu nimetada tõusva Alba kuningriigi alamateks. Feodaalsuhted, mis tol ajal Euroopas pikkamööda levisid, polnud veel siia jõudnud, aga muutus jõudude vahekorras oli ilmselge. Siitpeale tegutsesid Kaljukuningriigi valitsejad üheskoos oma Alba isandatega. Halduskeskus viidi üle jõe Alt Cludist Govanisse ja kogu sõltuvusse jäänud riigi kohta hakati üha sagedamini kasutama nime Cumbria. Kontroll Kaljukuningriigi ja seda ümbritsevate alade üle aitas Kenneth macAlpini pojapoegadel kindlustada oma pärandit.
Nime Strath Cluaith ehk Strathclyde, mida hiljem on Alt Cludi kohta kasutatud kõige rohkem, võtsid kasutusele Alba valitsejad ja nende kaasmaalased gaelid. Neil oli küllalt põhjust kohelda Kaljukuningriigi alamaid üsnagi leebelt, sest nende vaatenurgast polnud Strathclyde’i valitsejad midagi muud kui nende oma suguvõsa noorem haru emaliini mööda. Eochaid map Rhun (arvastavasti 878/879. aastal) näikse olevat lausa taotlenud kogu Alba trooni põhjendusega, et ta on Kenneth macAlpini pojapoeg. Üks allikas nimetab teda „esimeseks britiks, kes valitses Gaeli”. Eochaidi tõrjus kõrvale salapärane Giric MacRath ehk Fortuna poeg, kes pidas oma majas orjadena nii britte, viikingeid kui ka inglasi. Siiski ei toonud valitseva suguvõsa vanema ja noorema haru vastuolud kaasa kauakestvat vaenu. Igatahes sundis viikingite võimu peatne ja etteaimamatu kokkuvarisemine teisel pool Hadrianuse valli Strathclyde’i rahva ja šotlased uude võimuvõitlusse, milles neil tuli osaleda ühiselt.
10. sajandil kerkis Britannia lõunaosas esile tõusuteel olev Wessex. Kakskümmend aastat pärast kuningas Alfredi surma 899. aastal näis, et see võib lisaks taanlaste ja viikingite tiibade kärpimisele luua ka ühtse „kogu Britannia kuningriigi”. Alfredi pojapoeg Athelstan (valitses 924–939) päris nii Mercia kuningriigi kui ka Wessexi, 927. aastal aga tegi ta välkkiire sõjaretke põhja poole, lõi puruks Yorki viikingite kuningriigi, vallutas Northumbria kuni Forthi laheni ja sundis šotlaste kuninga Konstantinos II rahu paluma. Viie kuninga kohtumisel Cumbrias Eamont Bridge’is tunnistasid kõik Athelstani kui kõige kõrgemat isandat. Peale Athelstani ja Konstantinose osalesid veel Lääne-Walesi kuningas, Bamburghi kuningas ning Strathclyde’i Ywain map Dynfwal ehk Cumbria Owen. Truudusvanne Athelstanile andis märku enamast kui lihtsalt anglosakside võimu levimisest Tyne’i äärest Forthi laheni, nimelt tähistas see esimest sammu Inglise kuningate pikaajalises kavas allutada kõik põhjapoolsed naabrid.
Igatahes võimaldas viikingite valduses olnud Yorki ja Northumbria alistamine Strathclyde’i valitsejatel hõivata tühjaks jäänud alad ja võita tagasi palju Vana-Põhjala ajaloolisi territooriume. Järgmistel kümnenditel jõudsid nad lõuna pool endiste Rhegedi aladeni ja sügavale Penniini mägedesse. Alba vasallriigina tegutsedes nihutasid nad piiri Inglismaaga isegi kaugemale kohast, kuhu piir viimaks pidama jäi. Vana piirikivi Stainmore’i mäe tipus, mida teatakse kui Rere Crossi, Rear Crossi või Rey Crossi ja mis jääb poolele teele Penrithi ja Barnardi kindluslossi vahel, tähistab arvatavasti Alba ja Strathclyde’i kaugeimat piiri. Hulk Cumbria koguduste kirikuid, mis on pühendatud pühale Mungole ehk Kentigernile, sealhulgas ka Cockermouthi lähedal Dearhamis, annavad tunnistust Clydeside’i kestvast mõjust. Sellel ajal hakkas rahva seas tugevnema briti – ja mitte üksnes Cumbria lambaloendajate – tavade ja keele positsioon, ehkki juba välja kujunenud anglite ja vanapõhja tooniandev seisund veel ei kadunud. Suur enamik praeguse Loode-Inglismaa
Teksti rekonstruktsioon autorilt.
A. A. M. Duncan,
Macquarrie, „The Kings of Strathclyde”, lk 12.
Samas, lk 12–13.
Vt John Davies,