---

Скачать книгу

---

riigid kahe maailmasõja vahel

      73. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, 1945–1991

      74. Venemaa naabrus pärast 1991. aastat

      SISSEJUHATUS

      Kogu elu on mulle suurt huvi pakkunud näilist ja tegelikkust eristav lõhe. Asjad pole kunagi täpselt nii, nagu nad näivad. Sündisin Briti impeeriumi alamaks ja lapsepõlves lugesin lasteentsüklopeediast „meie impeeriumist”, mis on nii suur, et selle kohal „ei looju päike kunagi”. Nägin, et kaardil on punasega kaetud alasid rohkem kui ühegi teise värvi all, ja see tegi heameelt. Peagi pidin aga nägema, kuidas impeeriumi päikeseloojak valgustab verise vägivallamere laineid sõjajärgse pilvise taeva all. Tegelikkus, nagu hiljem selgus, on midagi muud kui mulje, mille jätab piiramatu ja näiliselt igavene võim.

      Samuti lugesin oma entsüklopeediast, et maailma kõrgeim mägi, 29 002 jalga kõrge Mount Everest, on ja saanud nime Briti India peageodeedi, kolonel Sir George Everesti järgi. Loomulikult tegin – nagu oligi mõeldud – järelduse, et maailma kõrgeim tipp on Briti valdustes, ja seegi jättis sügava mulje. Kõik tundus lihtne ja selge. Selleks ajaks kui sain 1953. aastal jõulukingiks Sir John Hunti raamatu „Tõus Everestile” („The Ascent of Everest”), ei olnud India muidugi enam impeeriumi osa. Hiljem sain veel teada, et Mount Everest pole kunagi olnud ei India ega Briti impeeriumi koosseisus. Kuna Nepali kuningas ei andnud Everesti meestele luba oma riiki tulla, mõõdeti mäge väga kaugelt ja järelikult polnud 29 002 jalga (8840 m) täpne kõrgus; mäe inglise keeles kasutatav nimi oli aga lihtviisilise eneseupitamise tagajärg, sest õigemad nimed on Sagarmāthā (nepali keeles) ja Džomolungma (tiibeti keeles).1 Teadmised, olin sunnitud möönma, on sama ebapüsivad kui asjaolud, milles neid omandatakse.

      Poisikesena võeti mind korduvalt kaasa Walesi, kus räägiti kõmri keelt. Kuna mul on vägagi walesipärane nimi, tundsin end seal kohe otsekui kodus ja see maa võitis alatiseks mu sümpaatia. Külastades Bethesda lähedal mägikülas sõpru, kes nagu meiegi kandsid nime Davies, nägin, et nad ei räägi igapäevaelus inglise keelt, ja mulle kingiti esimene inglise-kõmri sõnaraamat, T. Gwynn Jonesi „Geiriadur”,2 mis tegi minust eluaegse võõrkeeltehuvilise, ehkki kahjuks mitte kõmri keele oskaja. Näinud inglaste losse Conways, Harlechis ja Beaumarisis (mida tavaliselt ja ebaõigesti hüütakse Walesi lossideks), hakkasin rohkem kaasa tundma alistatutele, mitte vallutajatele, ja kui olin kusagilt lugenud, et Inglismaa kõmrikeelne nimi Lloegr tähendab tegelikult „kaotatud maa”, ja olin selle üle järele mõelnud, sain aru, kui suurt kaotustunnet see nimi väljendab. Üks õpetatud kolleeg ütles mulle hiljem, et mu kujutlusvõime on etümoloogiast mööda kapanud. Siiski, kui keegi võtab jutuks Inglismaa kui oma keskkonna, pean mina ikka imestama, et kõik see, mida me tänapäeval nimetame Inglismaaks, pole olnud kaugeltki mitte alati inglaste maa. Niisugusest imestusest on tõukunud palju ka sellest, mis on kirjas käesolevas raamatus „Kadunud riigid”. Näiteks Dover ja Avon on puhtalt kõmrikeelsed kohanimed.

      Kui ma teismelisena koolikoori tagumises reas laulda jorisesin, meeldis mulle eriti üks Charles Villiers Stanfordi laul. Mingil põhjusel puudutasid laulu „They told me Heraclitus” stoilised sõnad ja rauge meloodia mu hingekeeli. Nii läksin koju, võtsin välja Blakeney väikese klassikasõnaraamatu ja otsisin sealt Herakleitose nime ning sain teada, et tegu on 6. sajandil enne Kristust elanud Kreeka filosoofiga. Just Herakleitos oli see, kes ütles, et kõik voolab ja kunagi ei saa astuda samasse jõkke kaks korda. Tema ütles esimesena välja mõtte kõige kaduvusest ja temast räägib ka üks esimesi värsse minu kooliaegses laulikus:

      Mul öeldi Herakleitos, mul öeldi, surnud sa.

      Kurb uudis. Kibepisaraid nüüd pean ma valama.

      Ma nutsin, kui mul meenus, kuis sageli me

      koos ka päikse taevast alla saatsime jutuhoos.

      Ja nüüd kui sinust jäänud, mu kallis vana kaim

      vaid peotäis tuhka, milles on rahu saand su vaim

      siis sinu ööbikutelt laul kõlab üle maa

      sest surm võib kõik küll võtta, kuid seda ta ei saa.3

      Herakleitose ja tema ööbikute varjatud mõju avaldub ka minu töös.

      Lõpetanud kooli, võtsin kuulda ajalooõpetaja soovitust lugeda suvevaheajal läbi Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäik ja hukk” („Decline and Fall of the Roman Empire”) ja samuti tema „Autobiograafia”. Õpetaja sõnul käsitles Gibboni peateema „arvatavasti kõige suurejoonelisemat ja kohutavamat episoodi inimkonna ajaloos”.4 Ma pole kunagi lugenud midagi, mis oleks sellest parem. Raamat näitab suurepärases jutustavas stiilis, et ka kõige vägevamate riikide eluiga on piiratud.

      Aastaid hiljem, juba elukutselise ajaloolasena, süüvisin Kesk- ja Ida-Euroopa ajalukku. Londoni ülikooli lektorina oli mu esimene ülesanne valmistada ette üheksakümnest loengust koosnev Poola ajaloo kursus. Kursuse keskmes oli Poola-Leedu unioon ehk Rzeczpospolita, mis 1569. aastal sündides oli Euroopa suurim riik (või vähemalt kuulus sellele meie maailmajao suurim asustatud ala). Sellegipoolest hävitati Poola-Leedu riik 18. sajandi lõpul pisut üle kahekümne aasta jooksul nii põhjalikult, et tänapäeval teavad selle olemasolust üksnes vähesed. Kusjuures tegu polnud ainsa niisuguse juhtumiga. Veneetsia vabariik lakkas olemast samal ajastul kui Saksa-Rooma riik.

      Suurema osa minu teadlasekarjääri ajast oli Nõukogude Liit mu peamisi uurimisobjekte ja üks maailma kahest üliriigist. Tegu oli pindalalt maailma suurima riigiga, millel oli tohutu tuuma- ja tavarelvade arsenal ning suur hulk kõikvõimalikke julgeolekuorganeid. Aga ei relvad ega julgeolekumehed suutnud seda päästa. Ühel 1991. aasta päeval kadus see igaveseks maailmakaardilt.

      Seetõttu pole üllatus, et kui asusin kirjutama raamatut „Saarte ajalugu” („The Isles: A History”),5 hakkasin paratamatult mõtisklema selle üle, kas ehk pole loetud ka selle riigi päevad, kus olen sündinud ja elan – pean silmas Ühendkuningriiki. Leidsin, et on küll. Range protestantlik kasvatus oli mind õpetanud suhtuma kahtlustavalt võimu välistesse tunnusmärkidesse. Mu peas helisevad veel praegugi laulu „St Clement” suursugused, aga tasakaalukad helid:

      Olgu nii, oo Issand, ei kao Su troon püha

      nagu ka uhked impeeriumid maal.

      Sinu kuningriik püsib ja laieneb üha

      kuni omaks Su võim kõikidele on saand.6

      Suurbritannia kuninganna ja India keisrinna Victoria soovis seda laulu kuulda ka oma teemantjuubeli pidustustel.

      Ajaloolased ja nende kirjastajad kulutavad liiga palju aega ja energiat niisuguste riikide ajaloole, mida nad peavad võimsateks, silmapaistvateks ja mõjukateks. Nii nad ujutavadki raamatukauplused ja lugejate mõtted üle lugudega suurtest riikidest, suurtest saavutustest, suurmeestest ja – naistest, võitudest, kangelastest ja sõdadest – iseäranis muidugi sõdadest, mille oleme võitnud „meie” – ja suurtest kurjusejõududest, millele me vastu astume. 2010. aastal ilmus üksnes Suurbritannias Kolmandast Reich’ist 380 raamatut.7 Nende kõigi moto võiks olla kui mitte „Jõud on õigus”, siis vähemalt „Miski pole edukam kui edu”.

      Tavapäraselt koondavad ajaloolased tähelepanu niisuguste riikide ajaloole, mis on olemas tänapäevalgi, kirjutades Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ameerika, Hiina, India, Brasiilia ja teab veel mis riigi ajaloost sadu ning tuhandeid raamatuid. Kas teadlikult või mitte, aga nad kõik otsivad tänapäeva juuri, seades end ohtu, et ajalugu hakatakse lugema n-ö tagurpidi. Niipea kui esile tõuseb mõni suurriik, olgu siis Ameerika Ühendriigid 20. või Hiina 21. sajandil, kuuldub kohe üleskutseid tuua ohvreid Ameerika või Hiina ajaloole ning sireenide hääled asuvad laulma, et tänapäeva tähtsamad riigid on ühtlasi need, mille minevik

---

Скачать книгу