Päeva järgmised kolm tundi läksid nagu esimenegi. Kõndisin klassidesse, tegin tiiru ümber enda ja kontrollisin kõike. Kui märkasin midagi veidrat – nagu seinal rippuvad Teise maailmasõja aegsed propagandaplakatid –, tegin sellest pilti. Minult küsiti neli korda, kas ma värvin oma juukseid. Makroökonoomika süvaõppe õpetaja informeeris mind, et see on kooli eeskirjade vastu. Ütlesin talle, et see on loomulik värv. Ta ei uskunud mind. Näitasin talle oma emast ja väiksest õest Charliest tehtud fotot, mida alati endaga kaasas kandsin, sest nende juuksed olid sama värvi. Ta enam-vähem uskus mind. Istusin kõige uksepoolsemasse pinki ja jälgisin õpetajat valvsal pilgul terve ülejäänud tunni.

      Söökla oli tohutu ja seal oli ohtralt vaba ruumi. See oli hea, kuna nii ei pööranud keegi mulle tähelepanu, kui ma istusin, selg vastu seina, ning otsisin oma toidust kommunistide jälitusseadmeid. Direktor McCoy edastas valjuhääldi vahendusel järjekordse punktitablood puudutava teadaande. Õpilased tegid vestlusse ja söömisse pausi, et selle üle itsitada, aga see ei paistnud kedagi üllatavat.

      Miles Richter oli kõigis minu süvaõppetundides.

      Viies tund, iseseisev töö, oli ainuke, kus teda ei olnud. Ma ei saanud ikka veel päris hästi aru, mida Tucker oli öelda tahtnud, kui soovitas mul jälgida, et Miles minuga trikke ei teeks. Ta ei olnud teinud ühtegi neist asjadest, mille eest Tucker mind hoiatanud oli, kuid ta ei olnud kahtlemata ka mind ignoreerinud.

      Enne lõunat, kui ma USA ajaloo tunnis pliiatsi maha pillasin, virutas ta selle jalaga klassi teise otsa, enne kui jõudsin pliiatsi üles korjata. Kuna ta vaatas mind tooli seljatoele nõjatudes niisuguse näoga, nagu küsinuks: mis sa nüüd teed?, lükkasin ta seljakoti laualt maha.

      Pärastlõunases kodanikuõpetuses astus ta „kogemata” mu kingapaelale ja ma pidin peaaegu näoli käima. Kui õpetaja meile esimese koduse ülesande pabereid kätte andis, ulatasin Milesile edasi selle, mis oli „eksikombel” pooleks rebitud.

      Keemias pani proua Dalton meid tähestiku järjekorras istuma ning andis meile katsete vihikud, mis on pealtnäha nagu tavalised vihikud, ent sisaldavad nii suures koguses joonestuspaberit, et tekib tahtmine end oksa tõmmata. Kui õpetaja mulle vihikut välja jagas, siis kostis vali MÜTSATUS.

      Kaanele oma nime kirjutades hoidsin Milesi kuklal hoolega silma peal. Nimi tuli vildakas ja kriipsakas, aga loetav. Käib kah!

      „Arvan, et alustame uut kooliaastat väikese soojendusharjutusega,” ütles proua Dalton oma laua juurde naastes teatava laisa rõõmsameelsusega, avas popsatusega dieetkoka ning kulistas poole sellest ühe hooga alla. „See ei ole keeruline. Ma jagan teid paaridesse ja teie saate üksteist tundma õppida.”

      Tundsin, kuidas halb karma valmistub mulle golfikepiga obadust andma. Tõenäoliselt seetõttu, et olin ükskord kõik Charlie mustad etturid vetsupotist alla lasknud ja talle öelnud, et jõuluvana ei ole olemas.

      Proua Dalton tõmbas meie nimesilte sisaldavast katseklaasist paberiribasid ja teadustas paare ning mina vaatasin, kuidas lauad aeglaselt tühjaks jäid ja õpilased seinte ääres olevate laborilaudade juurde liikusid.

      „Alexandra Ridgemont,” ütles proua Dalton.

      Karma võttis hoogu.

      „Ja Miles Richter.”

      Otsetabamus. Tagajärg: kerge peapõrutus. Võib esineda probleeme kõndimise ja nägemisega. Hoiduda pingutavast tegevusest või suurte masinate juhtimisest.

      Jõudsin laborilauani enne, kui Miles oma kohalt püstigi sai. Meid ootas ankeet. Hindasin teisel pool lauda seisvaid õpilasi – nad ei näinud vähimalgi määral ohtlikud olevat, aga see just kõige kahtlasem ongi –, pea kohal olevaid kappe ja kraanikausse.

      „Nii, andkem siis pihta!” sõnasin, kui Miles kohale jõudis. Ta ei vastanud, võttis lihtsalt kõrva tagant pastaka ja lõi kaustiku lahti. Mina seisin, jalad pisut laialt harkis, sellal kui maailm tundus vasakule kaldu vajuvat.

      Ootasin, kuni ta kirjutamise lõpetas. „Valmis?”

      „Sa võid alustada.” Ta kohendas prille. Mul oli tahtmine need tal eest rebida ja pihuks ja põrmuks teha.

      Selle asemel võtsin paberi kätte. „Esimene küsimus: mis su täisnimi on?”

      „Vau! On see alles jaburus.” See oli esimene mõistlik asi, mida ta terve päeva jooksul lausunud oli. „Miles James Richter.”

      Kirjutasin selle üles. „Alexandra Victoria Ridgemont.”

      „Nii, meil mõlemal on täiesti sobimatud keskmised nimed.” Esile manati suurepärane vinklis kulm.

      „Järgmine.”

      „Sünnipäev?”

      „Kahekümne üheksas mai, 1993.”

      „Viieteistkümnes aprill, sama aasta,” ütlesin. „Õed-vennad?”

      „Pole.”

      Mõni ime, et ta selline ülbik oli. Ainus laps. Kindlasti rikas ka.

      „Mul on õde, Charlie. Lemmikloomi?”

      „Koer.” Miles kirtsutas seda öeldes nina, aga mind see ei üllatanud – minu jaoks oli Miles nagu ebaloomulikult suur kodukass. Magas palju. Oli alati tüdinud moega. Armastas enne söömist toiduga mängida.

      Vaatasin mööda kraanikausi serva sibavat lepatriinut. Olin üsna veendunud, et teda ei olnud päriselt olemas – tal olid tähekujulised täpid. Fotoka olin kotti jätnud. „Pole. Isal on allergia.”

      Miles krabas minult paberi ja libistas pilgu üle. „Nad võiks ju natuke vaeva näha ja küsimused huvitavamaks teha. „Lemmikvärv?” Mida imet sellest küll järeldama peaks? Olgu su lemmikvärv või sappkollane, mis vahet seal on?”

      Seejärel, ootamata minu vastust, kirjutas ta lemmikvärvi kohale „sappkollane”.

      Ma polnud näinud teda terve päeva jooksul niigi suurt entusiasmi üles näitamas. See, kuidas ta küsimusi maha tegi, rahustas mind mingil veidral moel. Kui ta oli vihane ja asju maha tegev jobu, ei saanud ta olla Sinisilm.

      „Sinu värv on siis kahvatulilla,” ütlesin vastavat lahtrit täites.

      „Ja näe – lemmiktoit? Mida see mulle küll ütlema peaks?”

      „Nõus. Mida sulle süüa meeldib? Marineeritud konnasüdameid?” Surusin pastakaotsa vastu alumist huult ja kaalusin asja. „Jah. Sulle maitsevad marineeritud konnasüdamed.”

      Käisime läbi veel paar küsimust. Teadsin, et meie ülelauanaabrite imestunud pilgud ei olnud pelk ettekujutus. Kui me jõudsime „asjadeni, mis närvi ajavad”, siis ütles Miles: „Kui öeldakse „õieti” selle asemel, et öelda „õigesti”, sest esimese tähendus on „õigupoolest”, mitte „õigel moel”.” Ta vaikis hetkeks ja lisas: „Ja see on täiesti tõsi.”

      „Mina ei salli seda, kui inimesed ajalooliste faktidega eksivad,” ütlesin ma. „Näiteks kui öeldakse, et Kolumbus oli esimene maadeavastaja, kes Põhja-Ameerikas randus, kuigi ta päriselt Põhja-Ameerikas ei randunudki ning esimene maadeavastaja oli hoopis Leif Eiriksson. Ja see on samuti täiesti tõsi.”

      Vastasime veel paarile, ning kui lõpp lähenema hakkas, juhtus ta häälega midagi veidrat.

      See muutus kuidagi järsemaks. Vähem soravaks. Õd ei hääldunud enam selgelt välja ning v-d kõlasid nagu f-id. Ülelauanaabrid jõllitasid teda, otsekui hakkaks saabuma maailma lõpp.

      Võtsin ette viimase küsimuse.„Jess, kohe saab valmis! Midagi, mis sulle lapsepõlvest meenub?”

      „Animalia Annelida Hirudinea.” Miles hammustas pastakat, justkui soovinuks öeldut tagasi võtta. Ta ei vaadanud minu poole, vaid jõllitas valamu kohal kaarduvaid hõbedasi kraane.

      Need sõnad… plaastrid. Valu, mida ma polnud mõistnud. Yoo-hoo. Kalalehk.

      Külmavärin