Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard
Читать онлайн книгу.
näiteks need võtmed ja paberitüki. Sa lasid neil kukkuda Kuu peal. Sa ootasid, et nad jäävad paigale. Täiesti loomulik ootus. Kui sa oleksid olnud kuskil kosmoses, kõigist muudest objektidest kaugel, oleksidki nad paigale jäänud. Nii aga ei juhtunud – nad kukkusid maha. Me ütleme, et seal mõjub jõud – gravitatsioon. Nüüd võid väita: „Ja mis siis?” Veider on aga see, et nad mõlemad kukuvad täpselt ühtemoodi. Võtmed jõuavad maha just niisama kiiresti kui paber, hoolimata sellest, et võtmed on palju raskemad ja vajavad suuremat jõudu. Mind paneb aga mõtlema niisugune asi: selle asemel et pidada paigalseisu loomulikuks ja alles seejärel tuua sisse raskusjõud – mis müstilisel kombel tõmbab kõiki objekte, nii et nad käituvad täpselt ühtviisi –, miks me selle asemel ei räägi, et kukkumine on loomulik nähtus! Just kõige kukkumine täpselt ühtemoodi on loomulik asi, mitte aga kõige ühtviisi paigalseismine. Kui me niisuguse lähtepunkti valime, võime gravitatsioonijõududest hoopiski lahti saada!”
„Millest sa üldse räägid?” küsis Gedanken.
Talle tähelepanu pööramata jätkas onu Albert: „Ja kui alustada sellest, et keha liigub … Jah. Selle asemel et pidada loomulikuks liikuva keha edenemist sirget mööda ja seejärel muretseda, kuidas gravitatsioon oskab tõmmata kõiki objekte – nii kergeid kui ka raskeid – ringlema mööda sama orbiiti, peaksime mõtlema hoopis nii, et nende liikumistee ongi loomulik tee. Jah. Just nii see peabki olema,” sõnas ta üha enam erutudes. „Ei sinu ega su kosmoselaeva jaoks polnud loomulik liikumistee Maa lähedal sirge. See oli orbiit, mida mööda me mõlemad liigume. Kõverdatud orbiit ise oli loomulik liikumistee.”
„Onu, ma ei saa üldse aru, mida sa räägid. Ma mõtlen veel ikka kärust,” sõnas Gedanken õnnetult. „Sa ütlesid, et käru käitub täiesti loomulikult, aga ta ju ei kuku.”
„Ei, muidugi mitte. Maa tõukab teda ülespoole ega lase tal läbi maapinna vajuda. Nii et ta ei olnud oma loomulikus seisundis – kukkumise seisundis. Me saime asjast veidi valesti aru.”
Gedanken oli rohkem segaduses kui kunagi varem. Onu Albert märkas tüdruku ilmet ja jäi vait. Siis aga lõid ta silmad särama. „Tahad äkki veel ühe sõidu teha? Seekord midagi teistsugust. Midagi sellist, mida me kunagi varem proovinud pole. Käia teises universumis, niisuguses, mis aitaks sul aru saada, millest ma räägin?”
„Teises milles? Teises universumis! Aga kuidas?” hüüatas Gedanken. „On ju vaid üksainus universum – MEIE oma. Kas pole siis?”
„Võimalik. Ei, mina mõtlesin kujuteldavat universumit.”
„Sa tahad, et Tafi ja mina …”
„Ei-ei. Tafi ja kosmoserakett on selle universumi uurimiseks. Seekord pead sa üksi minema.”
„Üksi!? Ma ei ole kindel, et see mulle meeldiks.”
„Ära muretse! Sinuga ei juhtu midagi – ma arvan.”
„Nooh … Kui sa nii ütled,” sõnas Gedanken närviliselt. Onu Alberti pea kohale oli juba hakanud tekkima mõttemull. Gedanken uuris seda pingsalt, kuid ei näinud alguses midagi. See paistis pigimustana. Aga ei! Kui tüdruku silmad olid pimedusega harjunud, hakkas ta nägema tunnelit, õigemini, tunneli sisemust. See suundus kaugusesse. Kui ta püüdis kindlaks teha, mis võiks olla tunneli teises otsas, taipas ta äkki, et libiseb. Ootamatult ta mõistis, et mull oli kadunud ja tema libises läbi tunneli. Ta oli teel … taevas ise teab, kuhu!
Lõpuks muutus tunnel laiemaks. Siis nägi ta otse enda ees ust. See märkis tunneli lõppu. Uksel oli kiri:
Tüdruk kõhkles, sest ta polnud kindel, mida teha. Kuhugi mujale tal aga minna polnud ja seepärast ta koputas. Ei mingit vastust. Gedanken tõukas kergelt ust ja see paiskus otsekohe lahti. Ta vaatas sisse, kedagi polnud näha ja niisiis astus tüdruk sisse. Kui veider ruum! Pinkidel paiknesid mitmesuguse kujuga mudelid: gloobus, pikk sarv, sõõrik ja midagi, mis näis sadulana. Põrandal oli hunnik väikesi kive, ühes nurgas kummilehtede rull, teises läikiv messingist teleskoop. Seintele olid kinnitatud kaardid. Laest rippus alla õhupall, mis ilmselt oli peost sinna jäänud. Kuid tüdruku tähelepanu köitis ruumi keskel oleval suurel metallkastil veiklev kiri:
Gedanken kõndis ümber kasti. See oli umbselt kinni, välja arvatud mikroskoobi moodi toru, mis ühest küljest välja turritas. Uudishimust lõhkemas piilus ta torusse.
Algul ei saanud ta millestki aru, kuid siis taipas, et tema ees oli lame pind. See ulatus kõikjale, nii kaugele, kui ta suutis näha. Otse enda all nägi ta mõnda tibatillukest mardikat mööda pinda roomamas. Nad paistsid väga hoolega ametis olevat. Siis ilmus üks suurem mardikas. Sellel oli seljas valge kittel, niisugune, nagu kannavad teadlased. Tema kõrval oli märkmiku ja pliiatsiga assistent. Ärevuspuhang ja sosinad: „Tss! Tss! See on professor!” Mardikad lõpetasid ringisebimise.
„Kas need on teadustööd tegevad üliõpilased?” küsis professor.
„Jah, härra,” vastas abiline.
„Nad ei paista eriti arukad.”
„Kui jõhker,” mõtles Gedanken. „Mul on hea meel, et mul pole temasuguseid õpetajaid.”
„Hüva,” käratas professor. „Täna tegeleme geomeetriaga. Seiske kõigepealt üksteise taha nii, et moodustate sirge joone! Sirutage esijalg välja ja puudutage enda ees oleva mardika õlga!”
Kuulekalt täitsid mardikad käsu.
„Jalg maha! Vasak POOL!” kamandas professor. Kõik pöörasid näod rivis väljapoole. „Kui ma käskluse annan, tahan, et te kõik marsiksite sirgetes ridades edasi. Nii saame uurida paralleelsete sirgete käitumist.”
„Palun, härra,” kostis nõrk värisev hääleke.
„Kes see on, kes mind katkestab?” möirgas professor.
„Mm … mm … mina, härra,” kõlas arglik vastus. Teised olid ühe väikese mardika ettepoole tõuganud.
„Noh? Milles on küsimus?”
„Pp… pp… palun, härra. Kuidas me teame, et me sirges reas liigume?”
„Kuidas …?” Professor pöördus assistendi poole. „Kas see on tõepoolest kõige parem, mida te teha suudate?” Siis, pöördudes uuesti patustanud mardika poole, sõnas aeglaselt ja kaalutletult. „Ma eeldan, et teil on kummalgi keha küljel kolm jalga. On? Hästi. Kui te edasi liigute, HOIDKE NEED ÜHEL JOONEL! Kas on veel mõni neetult loll küsimus? Ei? Siis alustage! Valmis! Valvel! LÄKS!”
Mardikate rivi hakkas lahingusse minevate sõdurite kombel edasi marssima.
„Märkige see üles!” kamandas professor assistenti, istus laua taha ja hakkas lugema aukartust äratavat väga paksu raamatut.
Assistent näis olevat segaduses. „Vabandust, professor, mida täpselt pean ma üles märkima?”
„Kas tõesti veel üks idioot!” vahutas professor vihast. „Aidaku mind taevas! Märkige üles fakt, et nad alustasid kõik üksteisest võrdsetel kaugustel, kõnnivad nüüd paralleelsetes sirgetes ridades ja me peame hiljem kontrollima, et nad oleksid ikka samal kaugusel üksteisest ja liiguksid samas suunas. Kas saite aru?”
„Jah, härra! Palun vabandust, härra,” pomises assistent.
„Ja ärge tolknege siin jalus! Liikuge nende kannul! Kandke ette, kuidas asjad sujuvad!”
„Ta on tõesti ülimalt vastik, see professor,” mõtles Gedanken. „Kui ma ainult pääseksin sellesse kasti, ma lömastaksin ta.”
Algul läks mardikatega kõik hästi. Nad liikusid enesekindlalt ilusates sirgetes ridades edasi. Aga siis sattusid nad raskustesse. Assistent tormas tagasi professori juurde. „Härra, tulge parem ise vaatama!”
Professor tormas mardikate juurde. Ta oli lausa raevus. „STOPP!” lõugas ta. „Mis