Sarai tapmine. Jessica Ann Redmerski
Читать онлайн книгу.
e
ESIMENE PEATÜKK
Kusagil Mehhikos
Sellest on üheksa aastat, kui ma siin viimati mõnda ameeriklast nägin. Üheksa aastat. Ma hakkasin juba mõtlema, et Javier on nad kõik tapnud.
“Kes see on?” küsib mu ainus sõber Lydia lähemale pressides, et paremini näha. “Kust sa tead, et ta on ameeriklane?”
Ma surun nimetissõrme huultele ja Lydia tasandab oma sosinat, teades sama hästi kui mina, et Javier või see tema ilge õde kuulevad ja karistavad meid pealtkuulamise eest. Nad on alati paranoilised. Eeldavad alati halvimat. Lähenevad alati kõigele ettevaatlikult ja relvastatult – ja seejuures õigustatult. Selline on elu täis narkootikume, mõrvu ja orjust.
Ma piilun läbi ukseprao, vaatan pikka kõhetut valget meest, kes näeb välja, nagu oleks ta sündinud ilma võimeta naeratada.
“Ma ei tea,” sosistan tasakesi. “Lihtsalt kuidagi saan aru.”
Lydia kissitab silmi, nagu aitaks see tal paremini kuulda. Ma tunnen tema hingeõhu soojust oma kaelal, kui ta ennast tugevamini minu vastu surub. Me jälgime seda meest varjust väikses toas, mida oleme jaganud sellest ajast saadik, kui nad ta aasta tagasi siia tõid. Üks uks. Üks aken. Üks voodi. Neli räpast seina ja raamaturiiul mõne ingliskeelse raamatuga, mida ma olen lugenud nii mitu korda, et mul on arvestus segi läinud. Aga me ei ole luku taga, pole seda kunagi olnud. Javier teab, et kui üritaksime kunagi põgeneda, siis me ei jõuaks kuigi kaugele. Ma ei tea isegi, kuskohas Mehhikos me oleme. Aga ma tean, et kus iganes see ka on, pole minusugusele noorele naisele lihtne leida siit üksi koduteed tagasi Ühendriikidesse. See hetk, kui ma siit uksest välja astun ja hakkan üksinda kõndima mööda seda pimedat tolmust teed, on ka hetk, mil olen valinud enda lõpuks enesetapu.
Mustade riiete peal pikka musta vihmamantlit kandev ameeriklane istub elutoas puittoolil, selg sirge ja pilk asjatundlikult hindamas iga ruumis tehtud liigutust. Kuid seda ei näi märkavat keegi peale minu. Miski ütleb mulle, et kuigi me Lydiaga oleme peidus oma toas pimeda koridori lõpus, kust elutuba vaevu näha on, siis see mees teab, et me jälgime. Ta teab kõike, mis tema ümber toimub: et üks Javieri meestest on varjunud vastas asuvasse tuppa, peidetud relv laskevalmis. Et kuus meest ootavad väljas verandal. Et tema selja taga on kaks meest, automaadid kõvasti pihku surutud. Need kaks pole ameeriklase seljalt pilku pööranud, aga ma arvan, et kuigi ameeriklane on nende poole seljaga, näeb ta neid paremini kui nemad teda. Ja siis on toas veel silmatorkavamaid inimesi: Javier, ohtlik Mehhiko narkoparun, kes istub otse ameeriklase vastas. Naeratava, enesekindla ja mitte sugugi hirmununa. Ja seal on Javieri õde, seljas tavapärane litsakas kleit, mis on nii lühike, et ta ei pea isegi kummardama selleks, et kõik ruumis viibijad näeksid, et tal pole aluspükse jalas. Ta tahab seda ameeriklast. Ta tahab igaühte, keda ta saaks seksuaalselt ära kasutada, aga… selle mehe puhul paistab tema silmadest mingi veel suurem kinnisidee. Ja ameeriklane teab ka seda.
“Ma nõustusin sinuga kohtuma ainult ühel põhjusel,” ütleb ameeriklane soravas hispaania keeles, “sest mulle kinnitati, et sa ei hakka mu aega raiskama.” Ta viskab kiire pilgu Javieri õele. Too lakub huuli. Meest see ei kõiguta. “Ma ajan äri ainult sinuga. Saada libu siit minema või meil pole millestki rääkida.” Tema liikumatu näoilme ei väärata hetkekski.
Javieri õe Izeli näol on ilme, otsekui oleks teda just näkku löödud. Izel avab suu, et midagi öelda, kuid Javier vaigistab ta ühe pilguga ning jõnksab siis kergelt peaga, nõudes, et ta toast lahkuks. Naine teeb, nagu kästud, ent nagu ikka, saadab tema lahkumist sõimuvaling.
Javier irvitab ameeriklasele ja tõstab kohvikruusi suu juurde. Kui ta on lonksu võtnud, ütleb ta: “Minu pakkumine on kolm miljonit, ameeriklane.” Ta asetab kruusi lauale ja nõjatub sundimatult toolileenile, üks jalg üle põlve. “Nagu ma aru sain, oli sinu hind kaks miljonit?” Javier keerab lõua viltu, oodates ameeriklaselt tunnustust oma heldele pakkumisele.
Seda ameeriklane talle ei kingi.
“Ma ei mõista, kuidas sa nii lihtsalt aru saad, mida nad räägivad,” sosistab Lydia vaikselt.
Ma tahan talle öelda, et ta kuss oleks, et ma kuuleks kõike, mis Javier ja ameeriklane räägivad, aga olen vait.
“Ela ka aastaid ainult hispaaniakeelsete inimeste seas ning sa hakkad sellest aru saama,” ütlen ma, kuid ei pööra neilt hetkekski pilku. “Pikapeale oskad seda sama vabalt kui mina.”
Ma tunnen, kuidas Lydia pingesse tõmbub. Ta tahab sama palju koju, kui tahtsin mina, kui mind neljateistaastasena siia toodi. Aga ta teab sama hästi kui mina, et ta võib siia jääda igaveseks, ning see ränk tõde sunnib teda taas vaikima.
Ameeriklane hakkab rääkima. “Ainus põhjus, miks sinusugune mees võiks pakkuda tavalisest taksist rohkem, on saada sellega minu üle mingisugune võim.” Ta hingab lühidalt ja ärritunult välja ning toetub tooli seljatoele, lastes kätel põlvedelt maha libiseda. “Või siis oled sa meeleheitel, mis annab alust arvata, et sihtmärk, kelle tapmise sa minult tellid, on valmis sinu tapmise eest rohkem maksma.”
Enesekindel muie kaob Javieri näolt. Ta neelatab ja sirutab kohmakalt selga, üritades selles olukorras siiski mingit enesekindlust säilitada. Sest nii palju kui tema teab, võib just see olla põhjus, miks ameeriklane üldse praegu siin on.
“Minu põhjused pole tähtsad,” ütleb Javier.
Ta võtab kruusist veel ühe lonksu, et oma ebamugavust varjata.
“Sul on õigus,” nendib ameeriklane rahulikult. “Siin on tähtis ainult see, et sa ütleksid Guillermole seal taga, et ta langetaks mu seljale suunatud püssi ja et kui ta seda kolme sekundi jooksul ei tee, siis on ta surmalaps.”
Javieri ja ühe ameeriklase selja taga seisva mehe pilgud kohtuvad. Kuid kolm sekundit mööduvad liialt kiirelt ja ma kuulen väga tasast lasu heli ja plaksatust, kui veri pritsib teisele mehele, kes tema kõrval seisab. Guillermo-nimeline kukub surnult põrandale. Mitte keegi – isegi mitte mina – ei paista aru saavat, kuidas ameeriklane selle lasu sooritas. Ta isegi ei liigutanud. Surnud mehe kõrval seisev mees tardub paigale, mustad silmad rasvaste mustade juuste all pärani. Javier pigistab huuled kokku ja neelatab uuesti, iga närvesööva sekundiga on tal aina raskem oma ebamugavust varjata. Ameeriklane on üksi tema meeste vastu, kuid on ilmselge, et Javier ei soovi tema surma. Mitte praegu. Ta tõstab käe, peopesa ülespoole ning käsib meestel relvad langetada.
Ameeriklane tõmbab käe vihmamantli seest välja ja asetab püstoli endale sülle, nii et kõik seda näeksid. Tema sõrm püsib päästikul. Javier heidab relvale ühe närvilise pilgu.
Lydia küüned kaevuvad mulle ribidesse. Ma kummardun ettevaatlikult ja lükkan ta käed eemale, tajudes, kuidas ta pingest vabaneb, kui tabab, mida ta teeb. Tema hingamine on kiire. Ma panen käe tema õla ümber ja surun ta oma rinna vastu. Ta pole harjunud nägema inimesi suremas. Veel mitte. Aga ühel päeval ta harjub. Ma hoian ta nägu ühe käega kinni ja surun huuled tema juustesse, et teda rahustada.
Javier teeb kahe sõrmega pühkiva viipe ja sõnab ameeriklase taga seisvale teisele püssimehele: “Korista see jama ära.” Too paistab seda tegevat suurima heameelega, kuna ta ei soovi jagada oma kaaslase saatust. Kõigi pilgud on ameeriklasele pööratud. Mitte et see poleks juba enne nii olnud, kuid nüüd on pilgud palju selgemad, tähelepanelikumad.
“Ma sain aru, mida sa öelda tahad,” ütleb Javier.
“Ma ei tahtnud midagi öelda,” tõrjub ameeriklane.
Javier noogutab nõustuvalt.
“Kolm miljonit USA dollarit,” ütleb ta. “Kas võtad pakkumise vastu?”
On ilmselge, et ameeriklane on Javieri tiibu kärpinud rohkem kui paari sule võrra. Too pole küll paanikas põgenemas või hirmust nurgas värisemas, kuid on selge, et talle on koht kätte näidatud. Ja seda pole just lihtne teha. Mind paneb muretsema, mida Javier võib kättemaksuks ette võtta, kui tal selleks võimalus tekiks. Ma muretsen ainult sellepärast, et mul on seda ameeriklast vaja, et siit minema pääseda.
“Mida nad räägivad?” pärib Lydia, häirituna tõsiasjast, et tal läheb veel väga tükk aega, enne kui hakkab aru saama ühestki asjast, mida siin majas räägitakse.
Ma ei vasta, kuid pigistan teda õlast, andmaks mõista, et ta peab vait jääma.
“Minu