Sarai tapmine. Jessica Ann Redmerski
Читать онлайн книгу.
surutud põlvede ümber, tõmban selja küüru ja püsin selles ebamugavas poosis.
Hääled hääbuvad ja ainus, mis jääb, on ühe autole ligineva jalapaari heli. Pakiruum hüppab lahti ja mõni hetk hiljem see sulgub.
Hoian hinge kinni, kui juhipoolne eesuks avaneb ja laetuli jälle põlema süttib. Ameeriklane sulgeb enda järel ukse ja ma tunnen, kuidas auto liigatab, kui ta eesistmele istub. Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis. Kuus. Lõpuks tuli kustub. Kuulen, kui võti süütelukku lükatakse ja masin nurrudes ellu ärkab.
Miks me juba ei liigu? Miks me siin istume? Võib-olla ta loeb midagi?
Ja siis ütleb ta hispaania keeles valjusti: “Kakaovõiga kehakreem. Soe hingeõhk. Higi.”
Mu ajul kulub üks hetk, et mõista tema kummaliste sõnade tähendust ja aru saada, et tegelikult räägib ta minuga.
Tõusen kiiresti istme taga kükakile ja tõmban kuke vinna, surudes püstolitoru talle kuklasse.
“Lihtsalt sõida,” ütlen ma inglise keeles, püstolit hoidvad käed värisemas. Ma pole kunagi varem kedagi tapnud ega taha seda teha, aga sinna majja ma tagasi ei lähe.
Ameeriklane tõstab aeglaselt käed. Näen silmanurgast tema suure hõbedase kella läigatust, kuid ma ei lase sellel oma tähelepanu kõrvale juhtida. Sõnagi lausumata asetab ta ühe käe roolile ja teise käigukangile, lükates selle sõiduasendisse.
“Sa oled ameeriklane,” sõnab ta rahulikult, kuid ma kuulen ta hääles tibatillukest huvinooti.
“Jah, ma olen ameeriklane, aga nüüd lihtsalt sõida, palun.”
Hoides tema pead sihikul, manööverdan end tagaistmele ja viin relva tema käeulatusest välja. Ma näen, kuidas ta kiikab mind tahavaatepeeglist, kuid ainult armatuuri ähmase valgustusega on autos nii pime, et ma näen ainult hetkeks tema silmi, mis minust üle libisevad.
Lõpuks hakkab auto liikuma ja ta paneb mõlemad käed roolile. Ta on rahulik ja tähelepanelik, kuid mul on tunne, et talle ei valmista kõige väiksemalgi määral muret ei mina ega see, milleks ma suuteline võin olla. See hirmutab mind. Ma arvan, et mulle meeldiks rohkem, kui ta anuks oma elu pärast, puterdaks paludes ja lubaks mulle maad ja ilmad kokku. Aga tema näeb välja täpselt sama ohtlik ja ükskõikne nagu majas, kui ta lasi kuuli pähe sellele püssimehele, keda ta nii hooletult Guillermoks nimetas.
TEINE PEATÜKK
Me oleme sõitnud kakskümmend kaheksa minutit. Ma olen jälginud armatuurlauakella, selle helendavad sinised numbrid hakkavad juba minu alateadvusse sööbima. Ameeriklane pole sõnagi öelnud. Mitte ainustki sõna. Ma tean, et sellel pole midagi pistmist hirmuga. Mina olen küll see, kelle käes on relv, aga ainus, kes meist kahest kardab, olen ma ise. Ja ma ei saa aru, miks ta midagi öelnud pole. Kui ta paneks ehk raadiogi tööle – ükskõik mida –, see vaikus on minu jaoks lihtsalt tappev. Ma olen üritanud teda jälgida ja samal ajal püüdnud natukenegi aru saada, kus me oleme. Aga senimaani on ainsad teetähised, mida näinud olen, puud ja üksikud krohvitud majad või lagunevad ehitised – kõik näeb välja samasugune nagu Javieri juures.
Kolmkümmend kaks minutit sõitu, ja ma taipan, et olen mingil hetkel relva juba langetanud. Mu sõrm on küll endiselt päästikul ja ma olen valmis relva kasutama, kui vajadus tekib, aga minust oli rumal arvata, et suudan seda temale suunatuna üleval hoida kauem kui mõne minuti.
Ma ei kujuta ette, mida ma siis teen, kui ära väsin. Õnneks hoiab adrenaliin mind veel täiesti ärkvel.
“Mis su nimi on?” küsin temalt, lootes vaikust lõhestada.
Mul on vaja, et ta mind usaldama hakkaks, et ta tahaks mind aidata.
“Minu nimel pole mingit tähtsust.”
“Miks?”
Ta ei vasta.
Ma neelatan ühe klombi kurgust alla, kuid teine kerkib kohe asemele.
“Minu nimi on Sarai.”
Ikka ei mingit vastust.
See, kuidas ta mind ignoreerib, tundub nagu piinamine. Ma hakkan juba mõtlema, et just seda ta teebki: piinab mind vaikusega.
“Mul on sinu abi vaja,” ütlen ma. “Ma olen Javieri käes vangis olnud neljateistkümnendast eluaastast saadik.”
“Ja sa eeldad, et ma aitan sind, sest ma olen ka ameeriklane,” ütleb ta lihtsalt.
Ma kõhklen, enne kui vastan: “Ma… ma… nojah, miks sa eivõiks?”
“Pole minu asi sekkuda.”
“Aga mis siis on sinu asi?” küsin ma kergelt halvakspaneval toonil. “Külmavereliselt inimesi tappa?”
“Jah.”
Judin jookseb mööda mu selga alla.
Kuna ma ei tea, mida selle peale öelda või kas üldse midagi öelda, otsustan, et parem on teemat vahetada.”
“Kas sa võiksid mind lihtsalt üle piiri toimetada?” küsin ma, heites aina rohkem meelt. “Ma…” – langetan häbiga silmad – “ma teen kõike, mida sa tahad. Aga palun, palun aita mul üle piiri pääseda.” Ma tunnen, kuidas pisarad üritavad vägisi endale teed rajada, kuid ma ei taha, et ta mind nutmas näeks. Ma ei teagi miks, aga ma lihtsalt ei saa lasta tal seda näha. Ja ma tean, et ta saab aru, mida ma selle “kõike, mida sa tahad” all mõtlen. Ma vihkan ennast selle pärast, et talle oma keha pakun, aga nagu ma juba enne meeleheite kohta ütlesin…
“Kui sa pead silmas Ühendriikide piiri,” ütleb ta ja mingil põhjusel tema hääl üllatab mind, “siis võta teadmiseks, et see vahemaa on liiga pikk selleks, et sind nii kaua oma autos kannatada.”
Ma naaldun istmel õige natukene ettepoole.
“N-noh, kui kaua sa mind siis oma autos kannataksid?”
Ma märkan tahavaatepeeglis jälle tema tumedaid silmi. Ta pilk kohtub minu omaga ja ka see saadab judina mööda mu selga alla.
Ta ei vasta.
“Miks sa ei taha mind aidata?” küsin ma, tunnistades viimaks tõsiasja, et ükskõik mida ma talle ka ütlen, ei tõuse sellest mingit tulu. Ja kui ta ikka midagi ei vasta, ütlen ma meeleheitlikult: “Pea siis kinni ja lase mind välja. Ma kõnnin ülejäänud tee ise.”
Mulle tundub, et ta silmad peeglis justkui kergelt naeratasid selle peale. Jah, ma olen kindel, et ma nägin seda. Ta teab sama hästi kui mina, et mulle oleks parem see, kui mind sinna majja tagasi veetaks, kui see, et mind autost üksinda maha pandaks.
“Sul läheb vaja rohkem kui neid kuut kuuli, mis sul selle relva salves on.”
“Siis anna mulle kuule juurde,” ütlen ma, saades aina vihasemaks. “Ja see pole mul ainus relv.”
See paistab temas huvi äratavat, kuigi õige vähe.
“Ma võtsin automaadi sellelt valvurilt, kellele ma vastu pead virutasin, kui aiast välja tulin.”
Ta noogutab korraks, nii kergelt, et kui ma oleksin sel hetkel silmi pilgutanud, poleks ma seda märganud.
“See on hea algus,” sõnab ta ja pöörab pilgu tagasi kruusateele ning keerab selle lõpus vasakule. “Aga mida sa siis teed, kui kuulid otsa saavad? Sest see juhtub.”
Ma vihkan teda.
“Siis ma jooksen.”
“Ja nad püüavad su kinni.”
“Siis ma löön neid noaga.”
Äkitselt keerab ameeriklane aeglaselt teeserva ja jätab auto seisma.
Ei-ei-ei! Nii ei pidanud need asjad minema. Ma ootasin, et ta sõidab edasi, sest teab, et kui jätab mu siia niimoodi täitsa üksinda maha, siis mis iganes minuga juhtub, jääks see tema südametunnistusele. Aga tal pole vist erilist südametunnistust. Tema tumedad silmad vaatavad mulle peeglist vastu, neis pole kübetki kaastunnet või muret. Ma