Vereõed. Michael Mortimer
Читать онлайн книгу.
kinni, jooksis keerdtrepist alla, keeras raadio kinni, lülitas valvesüsteemi sisse ja pidi just ukse lukku keerama, kui leidis oma pilgu töölaual ekslemas.
Võttis mitu sekundit, enne kui ta mõistis, miks.
Ball-Howard! Peab selle kaasa võtma, varguse risk, lihtsalt ei või seda siia jätta.
Aga.
Kus, kurat, see on?
Tööpingil pole! Ka ultrahelipesu kõrval mitte. Ta vandus ja hakkas raevunult otsima. Ta lükkas kviitungikuhjad kõrvale ja lõi tabureti ümber.
Kus, põrgu päralt, see on!
Siis ta tundis. Rinnataskus.
Saatan, seal see ju ongi. Issand jumal, see oli mul ju kogu aeg kaasas.
Oleksin võinud selle ära kaotada, ilma seda ise märkamata.
Ma olen kõike kaotamas. Kõik on kontrolli alt väljumas.
Ta hingas sügavalt sisse. No nii. Rahune maha. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Lena on tööl, Linus on koolis.
Varsti töötab telefonivõrk.
Ta lülitas valvesüsteemi sisse, kiirustas mööda Rosenlundsgatanit üles ja edasi Hornsgatani poole. Sireenid kõlasid nüüd katkematult igast suunast ja hulk inimesi liikus tänavatel. Kilekotti Ball-Howardiga hoidis ta tugevasti käes. Kindluse mõttes võttis ta punase tule juures kella kotist välja, et veel kord kontrollida.
See on ju see?
Jah, nii see on. Teemandid ja kuld hiilgas päikesepaistes.
Aga …
See on ju seisma jäänud, mõtles ta hingetult. See on seisma jäänud, kell on ju – seisma jäänud.
Kurat võtaks! Mul tuleb sellega hiljem tegeleda.
Ta ületas Krukmakargatani, pistis kella tagasi kotti, suskas kõik jakitaskusse ja pani korralikult truki kinni. Ja nüüd ta jooksis.
Zinkensdammi metroojaama sissekäigust mööda ja edasi üles Lundagatanile, kuid need ei olnud mitte tänavad, mida ta nägi, ega vastutulevate inimeste paanika ega nutt.
Sel ajal, kui ta jooksis, nägi ta terve tee enda ees ainult Ball-Howardi säravaid tunni- ja minutiosuteid, justkui oleks need kaks peenikest kullast oda, mis tema näo ees hõljusid.
3
Stockholm, 14. aprill, kell 08.06
Arvid Ljunger seisis uuesti töötoas, Ball-Howard laual tema ees. Hommikupäikese kiired peegeldusid ikka ja jälle kuldselt kellakapslilt. Kõrvallaual lebas eilne Aftonbladet. Arvid poleeris sametlapiga kellakapslit ja silmitses aeg-ajalt pealkirju.
„LISA lk 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18.“ „Liiklusameti ekspert: Sild äsja nii ülevaadatud kui ka remonditud.“ „Surmarongi juht: Mul oli kaitseingel.“ „KAPO: Terrorismitunnused puuduvad.“ „Årstaviken – surm üheksa meetri sügavusel …“ „Minu tüdruksõber jäi ellu – Nils (26) räägib teadmatuse tundidest.“ „Peaminister: Riikliku leina väljakuulutamine pole põhjendamatu.“ „Anna (54): Ma jäin surmarongile 3 minutit hiljaks.“ „Oleks võinud minna palju halvemini. SJ: Kaks rongi samaaegselt sillal ei ole ebatavaline.“ „Kummalised valgusnähtused seoses õnnetusega. Tunnistajad räägivad.“ „Häiretoimingud vaadatakse üle. Paljusid oleks saanud päästa.“ „Nii tuleb lapsega rääkida. Psühholoog: See on loomulik, et nad küsivad.“ „Hukkunute arv 298 – 106 vigastatut.“ „Surmasild Årstas. 753 meetrit pikk, 9 meetrit lai, 26 meetrit kõrge.“
Siis pööras ta pilgu seina poole. Seal oli kaks äsja üles pandud pilti, üks Lenast ja teine Linusest. Mõlemal naeratus näol.
Ta vaatas jälle alla ajalehe poole, pööras seda, ohkas, virutas selle laua alla ja silmitses tähelepanelikult kella numbrilauda.
Põrgu päralt, milliseks maailm on muutunud. Aga tuleb tööd teha. Tuleb tagasi argipäeva naasta. Linus ja Lena ja mina – me igatahes oleme elus. Lõpuks läheb alati kõik jälle nagu tavaliselt. Lõpuks. Peab ainult tööle hakkama!
Ta vaatas endiselt paigalseisvaid osuteid, mis näitasid kolmteist minutit üle ühe, enne kui mõtles:
Vaata seda positiivsest küljest. Lõpuks ometi on aeg see väike iludus käsile võtta.
Pisut enam kui kaks tundi hiljem surus Arvid ettevaatlikult välise kapsli sisemise ümber kinni ja asetas Ball-Howardi töölaual taas endast eemale.
Ta köhis hääle puhtaks ja pilgutas silmi.
Ball-Howardi minutiseier liikus ühtlaselt ja korrapäraselt. Kõik numbrid ja teemandid särasid nagu äsja poleeritud.
Ta keskendus, asetas taskukella testimisplaadi keskele ja lülitas Witschini aparaadi sisse. Otsekohe kostis väikesest kõlarist võimendatud tikk-takk heli ja ta luges väikeselt aknalt amplituudinumbreid:
302.
Mhmh, perfektne.
Ta kuulatas uuesti ja kuulis, kuidas kella ankrutelg reipalt edasi-tagasi liikus.
Nõndamoodi siis, korras. Kõlakepike ja käigumehhanism – kõik.
Ikka veel mitte ainsatki! Mitte ainsatki kella, millele ma oleksin alla jäänud. Samahästi võiks talle siis helistada. Mis ta nimi nüüd oligi?
Driessen! Ta tahab ju kindlasti seda tagasi saada niipea kui võimalik.
Ta tuhnis kirjutuslaua aluskapi ühes pisisahtlis lebavate vastuvõtupaberite hulgas ja pomises, mõeldes samal ajal Lena peale, kes tavatses alati öelda, et mehel oli küll kõva kontroll kõige üle, mis ühe kella sees leidus, kuid kõige muu üle jäi kontroll pisut keskpäraseks.
Ta asetas Ball-Howardi ühele ülemistest riiulitest laua kõrval, pani käima P4 raadiojaama ning hakkas kaasa ümisema. Ta kuulis sedamaid, mis see oli: ksülofoni sissejuhatus Rolling Stonesi loole „Under my thumb“.
Olgu pealegi, ma võin talle hiljem helistada.
Palun, praegu veidi tööd, et ei peaks jälle mõtlema õnnetustele ja igavusele.
Ta sirvis enda ees olevat kilekottide virna.
Jaa-jah, mille ma nüüd ette võtan? Võibolla selle siin?
Ta hoidis üleval nelinurkset terasest Certina Town & Countryt. „Käiguvedru?“ seisis paberitükil.
Ah nii, kuuekümnendatest, võibolla varastest seitsmekümnendatest. Kindlasti niiskusprobleem, nelinurksed klaasid niisiis. Ma võin ometi selle avada ja piiluda, mõtles ta ja istus taas oma kulunud töötoolile.
Kluringeni lasteaed, Abrahamsberg, Bromma, Stockholm,14. aprill, kell 10.25
„Vaatame siis!“ hüüdis kasvataja siseõue poole. „Kõik reisihimulised pantrid! Tulge, tulge! Nüüd võtame oma reisikaaslasel käest kinni ja seame ennast sellisesse hiiglama toredasse rivisse, milles te nii tublid olete. Kas kõik leiavad oma reisikaaslase?“
Oli krõbe külm terava päikesega hommik. Viimased lumehangejäänused olid kahanenud kõvadeks kruusa- ja porivallideks ning külmunud pinnas liivakastis pidi peagi järele andma ka öösiti.
„Tulge ja võtke ennast minu järel rivvi!“ täiendas teine kasvataja, jäädes seisma keset õue, näoga värava poole.
Ja siis tuli vudides ja joostes väike hord kombinesoonidesse riietatud kahe- ja kolmeaastaseid lillades, roosades, tumesinistes ja punastes veekindlates traksipükstes. Need ulatusid kuni lõuani ja lapsed nägid neis välja nagu väikesed paksud rõõmsavärvilised õngemehed, seljakotid seljas rappumas nagu kilpkonna kilbid. Varsti, võibolla mõne nädala pärast pidi riiete, käpikute ja mütside kiht vähehaaval seljast vähemaks libisema. Ja kõik pidi kergemaks muutuma: üheaastastel kõndimine ja kolmeaastastel jooksmine, kui kõik oma lohmakatest kombinesoonidest ja veekindlatest traksipükstest pääsevad. Eelkõige pidid kõik varsti lihtsamini tualetti jõudma ja ka vanematel