Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga
Читать онлайн книгу.
Selleks kulub kõige vähemalt üks terve aasta ära. Joodikud elavad nendes asutustes hoolsa ülevaatamise all, peavad tööd tegema, on aga muidu õige vabad. Soomemaal on Pikajärvel niisugune joodikute parandusmaja või sanatoorium avatud, õpetaja Punga juhatusel ja ülevaatamisel. Kui ka kõik joomahaiged neis asutustes terveks ei saa, siiski on seesugune joodikute ravitsemise viis kõige parem, sest ligi 40 % haigetest saavad hoopis kõlbulisteks inimesteks.
Kõige parem rohi aga on: alkoholi mitte sugugi tarvitada, sest joodik võib, nagu nägime, küll paraneda, aga täiesti terveks saada temal võimalik ei ole. Täiskarskus on ainukene joomahulluse-vastane abinõu, seda tunnistavad ühel häälel kõik vaimuhaiguste arstid ja ka teised, kui nad vähegi tõsised tahavad olla. Sellega ühendavad ennast psühhiaatrid teie, s.t. karsklaste sihiga, kuulutavad sõda vägevale vaenlasele ning püüavad, nii palju kui võimalik, alkoholi joomist vähendada. See sõda ei surma, see võitlus kosutab rahvast.
Väikesel rahval, nagu meie rahval, on vähe jõudu raiskamiseks. Kui ta suurtega võistelda tahab, s.o. kui ta ise rahvana elusse tahab jääda, peavad kõik jõud tarvitusele võetama; kui ta edasi tahab saada, ei või haigeid ühes võtta. Mis suurt looma ainult nõrgendab, surmab väikese. Sellepärast on alkohol meie rahvale, kui teda endisel mõõdul edasi tarvitatakse, kombelikuks surmaks.
Meie esivanemad on seda häda selgesti ära tundnud ja oma lauludes meile hoiatuseks üles seadnud. Kalevipoja saatus olgu meile õpetuseks. Kalevipoeg oli oma vanematelt terve ihu ja hinge pärinud. Ta jäi aga vara vaesekslapseks. Ei olnud temal ühtegi ustavat juhatajat ega õpetajat rasketel küsimistel. Kurbade tundide unustamiseks uimastas ta ennast, nagu meiegi ajal seda tehakse, seltsiliste kaasas alkoholiga. Aga karistus käib joomise kannul. Väljas hüüab sõjasarv. Kalevipoeg aga joob:
Kalevite kuulus poega
Istus seltsis sõpradega.
Lusti helin tõusis laualt
Nalja kärin kamberista.
Keeritelles käisid kannud
Mõdukannud meeste käessa,
õnnel mehed hõiskasivad.
Kuna need noored mehed õnnel hõiskavad, ligineb hädaoht kõigilt poolt.
Joomahulluse unustuses lubab Kalevipoeg kergemeelselt isa kalli päranduse Lapi targale. Sõbra keelust ei ta hooli. Ja nii riisub Varrak kirja,
Kuhu vana Kalev tarka
Pika elu pärandusest
Tululikka tarkusida
Palju lasknud üles panna.
Kallim veel kui kuld ja hõbe
Seisis kütkendatud kirjas,
Meie meeste poege priius,
Kehvemate kallim vara.
Kallist vara tahtis Varrak
Oma maale õnneks viia.
Ja see läheb kavalal Lapi targal korda. Õnn kaob meie maalt: sõjasarv hüüab kõigilt poolt. Priiuse on Kalevipoeg purjus pääga meilt ära teisele lubanud. Orjapõli hakkab. Kas meie vanemad meile veel õpetlikumat lugu oleksid võinud jutustada!
Ja edasi – Kalevipoja kurb saatus: et tema nii vara pidi surema ja oma rahva ilma valitsejata jätma, eks selle ligemaks põhjuseks olnud viinahullustus Soome sepa juures. – Kui targasti hoiatavad meie vanemad oma rahvast alkoholi vastu! Kes meie esivanemate pärandust armastavad, nende lugusid loevad ja Eesti kodu jälle ehitada tahavad, need mõistavad sellest hoiatusest lugu pidada.
Vanemad näitavad, kuidas meie kodumaa õnn kaduma on läinud. Meie, nende järeltulijad, püüame õnnepõlve jälle tagasi võita, et oma lastele õnne tuua. Selleks võitluseks soovin mina “Karskuse Sõbrale” jõudu ja püsivust. Vaprale jääb viimati võit.
VAIMUHAIGED
Meie tähelepanu juhitakse viimasel ajal sagedasti vaimuhaigete seisukorra pääle. Korjatakse annetusi nõdrameelsete haigemaja ehitamise hääks Liivimaal: igaühte palutakse anda, meelehaigete seisukord olevat vilets linnas ja maal.
Järgnevad harutused vaimuhaigete vallast on selles lootuses üles tähendatud, et osavõtmist äratada tõesti viletsate meelehaigete elukorra suhtes meie maal. Elavat ja sooja osavõtmist võib aga ainult sääl olla, kus meil ka arusaamine asja kohta ei puudu.
Küsime nüüd: kes on vaimuhaige, meelehaige, keda meist tuleb õieti vaimuhaigeks tunnistada?
Nii kerge, kui see küsida on, kosta pole selle pääle kaugeltki nii hõlpus. Mõnigi, kes oma terve mõistuse ja meele abil arvab selle küsimuse pääle endal vastuse käes olevat, ei või sugugi julge olla, et tundja silm teda mõistuse poolest vigaseks ei tunnista ehk koguni nõrgaaruliste sekka ei heida. – Ma ütlen siis kohe ära: palju tarku mehi on katsunud sõna “vaimuhaige” mõistet ligemalt kindlamini ära määrata, aga nad pole oma tööga õieti toime saanud.
Raskus tuleb nimelt sellest, et “sõna” – “asjaga”, mida ta tähendama peab, – väga pääliskaudses ühenduses, suguluses seisab. Sõna “haige” või “vaimuhaige” tähendab või puutub inimest, kes haige on, niisama hästi ja halvasti nagu näiteks sõna “Jaan” – meest, kes seda nime kannab, s.o. ta puutub teda õieti vähe. Kui palju mitmesuguseid mehi tuletab meile sõna “Jaan” meelde. Sõnal on mõttevallas seesama tähendus, mis a või x, y arvuvallas on… Kõik meie kõne, eks ta puhas mõistukõne ole! —
Lugeja võib minule õigusega ette heita, et need tõeteaduslikud targutused siin kohased pole: ka need on ainult sõnad, mis asja enesega ainult pääliskaudses ühenduses seisavad. Räägime siis asjast. Aga siiski ei jaksa ma ütlemata jätta, et tõesti palju raskust ja eksitust meie mõtlemises ja mõistmises just see asi teeb, et meie “sõnadega” mõtleme ja otsustame ja mõtlema peame, aga mitte mõistetega. Niiviisi peame ka meie ühes teiste tarkadega sellele kurvastavale otsusele jõudma, et sõnad hääd on jutuajamiseks ning koguni väga hääd keelepruukimiseks, aga suurt ei kõlba mõtlemise vabaks lennuks selguse poole. Sõnad, sõnad! Vassingut on nad teinud ja saavad veel tõeteadvuse tõsistes püüetes tegema. Nad pakuvad kive, kus leiba nõutakse. —
Jätame esiotsa küsimuse, kes on vaimuhaige, vastamata ning küsime, keda nimetame meie üleüldse haigeks, keha poolest haigeks? – Ühed ütlevad, haige on see, kellel valu, kellel paha enesetunne on. See seletus ei ulatu. On haigusi olemas, kus valu märgata pole. Isegi pidalitõbi ei tee alguses sugugi valu, ja missugune kole haigus! Teised, ja see on harilik seletus tegelikus elus, teised kinnitavad, haige inimene on see, kelle tervis teda tööd tegemast takistab. See on õige – kuid niisugune haige on juba raske haige. Alguses ei takista ükski haigus töötegemist. On veel muid seletusi, kuid nad ei saa kaugemale kui kinnitada, haige on see, kellel midagi viga on, s.o. haige on see, kes haige on.
Me näeme, nägelikult, teoreetiliselt pole meil võimalik kindlat piiri teha haige ja terve vahel, ja nimelt sellepärast, et sääl kindlat piiri ei olegi. Haige ja terve vahe on seesama, mis halva ja hää vahel on: ühelt seisukohalt vaadates on üks asi halb, teiselt kohalt vaadates on seesama asi hää. – Ütleme, näiteks, sinul on käsn nina otsas. Kas oled nüüd haige või ei ole? Sa ütled, see on selle järgi, kui pikk su käsn on. Sellega ütled sa: väike käsn pole mitte haiguseks – ja see on ometi vale. Mitte käsna pikkusel ja suurusel – meie ei taha siin kedagi teotada – üksi pole tähendust, vaid ka sellel, kelle nina otsas ta seisab. Seisab korstnapühkijal nina otsas käsn või kaks, see ei takista teda tööd tegemast, ei eksita ta kullakesi kaugemale. Aga mõtle, muidu ilusal tütarlapsel – käsn keset nina. See on tütarlapsele suuremaks koormaks kui kõhuvalu, ja tärkavad sääl käsna tipul veel karvakõverused – siis võib ta tütarlapsele päris nuhtluseks saada. Kerge on sarnaseid näiteid rohkesti tuua. —
Kas on nüüd meie korstnapühkija haige ja tütarlaps terve, või on nad mõlemad haiged või mõlemad terved? Teaduslikult vaadates on nad mõlemad haiged, sest käsn on üks kasvaja, üks patoloogiline sünnitus, mis terve naha pääl mitte ei