Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
olid nii räbaldunud ja paigatud, et ta meenutas Isabelle’ile sõjapõgenikke, kes alles äsja olid läbi Pariisi liikunud sigarette varudes, paberilehti ja tühje pudeleid korjates, raha ja abi kerjates. Ta kahvatu ja haiglane jume reetis, et tegemist on kellegagi, kes ei tea, kust saab ta oma järgmise söögi.
Ja ometi pakkus ta süüa ka Isabelle’ile.
„Loodan, et oled aumees,” kostis Isabelle oma asukohast pimeduses.
Mees naeris. „Kindlasti loodad sa seda.”
Isabelle astus lõkketule valgusesse.
„Võta istet.”
Ta istus mehe vastu rohu sisse. Mees kallutas end ja ulatas talle veinipudeli. Isabelle rüüpas pika sõõmu, nii pika, et mees naeris, kui tüdruk pudeli talle tagasi andis ja lõualt veini pühkis.
„Milline tubli veinisõber sa oled.”
Isabelle’il polnud õrna aimugi, mida selle peale vastata.
Mees naeratas.
„Gaëtan Dubois. Sõbrad ütlevad lihtsalt Gaët.”
„Isabelle Rossignol.”
„Ahaa, ööbik.”
Isabelle kehitas õlgu. See polnud mingi uudis. Tema perekonnanimi oli prantsuse keeles tõepoolest „ööbik”. Maman oli Vianne’i ja Isabelle’i ikka nimetanud oma ööbikuteks, kui ta neile unemusi andis ja head ööd soovis. See oli üks Isabelle’i vähestest mälestustest temast. „Miks sa Pariisist ära tuled? Sinusugune mees peaks sinna jääma ja sõdima.”
„Vanglauksed avati. Ilmselt on tõepoolest kasulikum, kui me Prantsusmaa eest võitleme, mitte aga trellide taga istume, kui sakslased sisse tormavad.”
„Olid vangis?”
„Kas see hirmutab sind?”
„Ei. See on lihtsalt… ootamatu.”
„Sa peaksid kartma,” ütles mees, lükates oma juuksed silmade eest kõrvale. „Igal juhul võid sa minuga tunda end turvaliselt. Mul mõlguvad meeles muud asjad. Tahan ema ja õe üle vaadata ning siis mingi väeosaga ühineda. Tapan neid lurjuseid niipalju, kui suudan.”
„Sul veab,” ohkas Isabelle. „Miks on meestel maailmas nii kerge teha kõike, mida nad tahavad, aga naistel nii raske?”
„Tule minuga kaasa.”
Isabelle teadis, et teda ei maksa uskuda. „Sa kutsud vaid sellepärast, et olen ilus ja arvad, et lõpetan su voodis, kui peaksin jääma,” ütles ta.
Mees uuris teda üksisilmi läbi leekide. Need prõksusid ja sisisesid, kui rasva tulle tilkus. Ta võttis pudelist pika sõõmu ja ulatas pudeli tagasi Isabelle’ile. Leekide lähedal puutusid nende käed kokku, nahk riivas küll vaid nahka. „Saaksin su otsekohe oma voodisse, kui ma seda tahaksin.”
„Vabatahtlikult küll mitte,” vastas Isabelle, neelatades kuuldavalt ja tundes, et on võimetu kõrvale vaatama.
„Vabatahtlikult,” sõnas mees, pannes Isabelle’i naha kihelema ja sundides teda raskelt hingama. „Aga see pole see, mida mina silmas pidasin. Või mida ma ütlesin. Kutsusin sind endaga kaasa võitlema.”
Isabelle tundis korraga midagi nii täiesti uut, et ta ei saanud sellest aru. Ta teadis, et ta on ilus. Seda võttis ta kui tõsiasja. Mainiti seda ju iga kord, kui temaga kokku saadi. Ta märkas, kuidas mehed jõllitavad teda häbenemata ihaga, tehes märkusi ta juuste, roheliste silmade ja täidlaste huulte kohta, ning kuidas nad vaatavad ta rindu. Ta on tähele pannud, et ta ilu peegeldub ka naiste silmades, ja märkas koolis, et tüdrukud ei tahtnud, et ta seisaks liiga lähedal poistele, kes neile meeldisid, ning pidasid teda ülbeks veel enne, kui ta jõudis sõnagi lausuda.
Ilu oli lihtsalt veel üks viis teda alandada, teda mitte märgata. Ta oli harjunud muul viisil tähelepanu köitma. Ja ega ta ju täiesti süütu polnudki, kui nüüd kirest rääkida. Kas mitte head Püha Francise õed ei visanud teda sellepärast välja, et ta suudles üht poissi missa ajal?
Aga see siin oli nüüd midagi muud.
Mees nägi ta ilu, isegi selles poolvalguses, nagu Isabelle tähele pani, aga ta vaatas sellest mööda. Kas siis see… või oli ta piisavalt nutikas, taipamaks, et tüdruk tahtis pakkuda maailmale rohkem kui ainult oma ilusat näolappi.
„Võiksin teha midagi, mis on vajalik,” sõnas ta vaikselt.
„Muidugi võiksid. Mina võiksin õpetada sulle, kuidas kasutada püssi ja nuga.”
„Pean minema Carriveausse, et teha kindlaks, kas mu õega on kõik korras. Tema abikaasa on rindel.”
Mees vaatas teda üksisilmi läbi tule, ta pilk oli pinev. „Me läheme vaatama su õde Carriveaus ja minu ema Poitiers’s ning siis läheme ära sõtta.”
Tema pani selle kõlama seiklusena, nagu oleks see sama mis tsirkusega ärajooksmine, otsekui näeksid nad sel teel mõõku neelavaid mehi ja habemega naisi.
Sellest oli Isabelle ju terve oma elu unistanud. „Võtame siis plaani,” lausus ta, suutmata varjata naeratust.
KUUS
Järgmisel hommikul ärkas Isabelle silmi pilgutades ja nägi, kuidas päikesevalgus kuldas sahisevaid lehti ta pea kohal.
Ta tõusis istukile ja silus seelikut, mis oli magades üles kerkinud ning toonud nähtavale valge pitsiga sukahoidja ja katkised siidsukad.
„Minu pärast pole vaja seda teha.”
Isabelle heitis pilgu vasakule ja silmas Gaëtani enda poole tulevat. Ta nägi meest esimest korda selgesti. Ta oli kõhetu ja kõveralt traatjas nagu apostroof ning kandis riideid, mis ilmselt olid pärit kerjuste annetuskastist. Viledaks kulunud mütsi alt paistis välja teravate joontega, habemetüügastes nägu. Tal oli lai laup, esiletungiv lõug ja sügaval asetsevad hallid silmad, mida ääristasid tugevad ripsmed. Pilk nendest silmadest oli terav nagu ta lõuaotski ja ilmutas selgesti nälga millegi järele. Eelmisel õhtul oli Isabelle arvanud, et mees vaatas sellise pilguga just teda. Nüüd ta nägi, et nõnda vaatas ta kogu maailma.
Ta ei ajanud Isabelle’ile hirmu nahka, üldsegi mitte. Isabelle ei sarnanenud õe Vianne’iga, kes aina kartis ja muretses. Ja Isabelle polnud ka rumal. Kui tal on plaan selle mehega koos edasi reisida, pidi ta kõigepealt mõned asjad selgeks tegema.
„Niisiis,” alustas ta. „Vangla.”
Mees vahtis teda üksisilmi ja kergitas siis musta kulmu, nagu tahaks küsida: Ikkagi kardad? „Sinusugune tüdruk ei tea sellisest elust mitte midagi. Võiksin sulle öelda, et see oli nagu Jean Valjeani kinnipidamine, ja sina arvaksid kohe, et ilmselt siis romantiline.”
Niisugust juttu kuulis Isabelle alatasa. See tuli lõpuks ikka keeruga tagasi ta välimuse juurde nagu enamik kadedaid kommentaare. Ilus blond tütarlaps pidi ju kindlasti olema väga pealiskaudne ja tuhmi aruga. „Kas varastasid toidukraami, et peret toita?”
Mehe näole valgus kõver naeratus. See muutis ta näo vildakaks, nihutades ühe poole naeratusest teisest nagu eemale. „Ei.”
„Oled sa ohtlik?”
„Sõltub asjaoludest. Mida sa arvad kommunistidest?”
„Ah soo. Oled siis poliitvang.”
„Midagi taolist. Aga nagu ma ütlesin, ei tea sinusugune kena tütarlaps midagi võitlusest ellujäämise eest.”
„Sa oleksid üllatunud, mida ma kõik tean, Gaëtan. Vanglaid on mitmesuguseid.”
„Kas on või, kaunis tütarlaps? Mida sina sellest tead?”
„Mis kurja sa tegid?”
„Võtsin asju, mis ei kuulunud mulle. On see vastus küllaldane?”
Varas.
„Ja sind saadi kätte?”
„Ilmselt küll.”
„See ei kõla just lohutavalt,