Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
saadik, kui isa ta ära Carriveausse saatis, oli Vianne hakanud elama oma elu. Ta saatis isale jõuludeks ja sünnipäevaks kaarte, aga vastu ei saanud ainsatki, ja rääkisid nad üldse väga harva. Mida tal oligi öelda? Erinevalt Isabelle’ist, kes ei olnud võimeline laskma asjadel omasoodu kulgeda, sai Vianne aru – ja tunnistas –, et kui maman suri, purunes nende pere parandamatult. See mees lihtsalt keeldus olema isaks oma lastele.
„Ma tean, kuidas sõda sind hirmutab,” sõnas Antoine.
„Maginot’ liin peab vastu,” ütles Vianne, püüdes kõlada veenvalt. „Jõuluks oled sa kodus.” Maginot’ liin oli kilomeetrite viisi betoonmüüre, tõkkeid ja relvi ning see oli ehitatud piki Saksa piiri pärast Esimest maailmasõda, et Prantsusmaad kaitsta. Sakslased ei suudaks sellest läbi murda.
Antoine võttis ta oma käte vahele. Jasmiin lõhnas uimastavalt, ja äkki teadis Vianne kindlalt, et nüüdsest peale, millal iganes ta tunneb jasmiinilõhna, meenub talle see hüvastijätt.
„Ma armastan sind, Antoine Mauriac, ja ma ootan, et sa tuled mu juurde koju tagasi.”
Hiljem ei suutnud ta meenutada, kuidas nad majja läksid, trepist üles ruttasid ja teineteist lahti riietades voodisse heitsid. Vianne mäletas ainult, et ta oli paljalt mehe käte vahel, lamas tema all ja Antoine polnud ealeski olnud armatsedes nii meeletu, otsides ta suudlusi, ning ta käed…need tahtnuks nagu rebida ta lahku, kuigi hoidsid teda just koos.
„Sa oled tugevam, kui arvad end olevat, V,” lausus Antoine pärastpoole, kui nad lamasid vaikides teineteise käte vahel.
„Ma ei ole,” sosistas Vianne liiga tasa, et mees võinuks kuulda.
Järgmisel hommikul oleks Vianne tahtnud hoida Antoine’i kogu päev voodis, võib-olla isegi veenda teda, et nad võiksid kotid kokku pakkida ja nagu vargad ööpimedusse kaduda.
Aga kuhu nad läheksid? Sõda rippus kogu Euroopa kohal.
Selleks ajaks, kui ta sai hommikueine valmis ja nõudki pestud, lõi tal kuklasse tuikav valu.
„Sa oled nii kurb, maman,” märkas Sophie.
„Kuidas saan ma kurb olla nii ilusal suvepäeval, kui me pealegi läheme külla oma parimatele sõpradele?” Vianne naeratas pisut nagu liiga säravalt.
Alles siis, kui ta oli uksest väljas ja seisis eesõues õunapuu all, sai ta aru, et oli paljajalu.
„Maman!” hüüdis Sophie kärsitult.
„Tulen juba,” kostis ta, järgnedes Sophiele läbi eesõue ning möödudes tuvimajast (praegusest aiatööriistade kuurist) ja tühjast küünist. Sophie avas tagumise värava ja jooksis naabrite hästi hooldatud aeda ning sealt väikese siniste aknaluukidega kivimajakese poole.
Ta koputas ühe korra, kuid vastust ei saanud ja astus sisse.
„Sophie!” hüüatas Vianne teravalt, aga manitsus langes kurtidele kõrvadele. Sõbranna majas polnud kombed nii olulised, ja Rachel de Champlain oli viisteist aastat olnud Vianne’i parim sõbranna. Nad olid kokku saanud vaid kuu aega pärast seda, kui papa oli oma lapsed nii häbiväärsel kombel Le Jardinis endast maha raputanud.
Sellest peale olid nad lahutamatu paar: habras, kahvatu ja arglik Vianne ning peaaegu poiste kasvu Rachel, kelle kulmud kasvasid kiiremini, kui kuulujutt jõudis levida, ja hääl kajas kui udupasun. Mõlemad olid väljastpoolt tulnud ja siin kokku saanud. Koolis olid nad olnud lahutamatud ja jäid sõpradeks ka kõigiks järgnevateks aastateks. Koos olid nad läinud ülikooli ja mõlemast olid saanud kooliõpetajad. Isegi lapseootele jäid nad samal ajal. Nüüd õpetasid nad kohalikus koolis kõrvuti asuvates klassiruumides.
Rachel ilmus ukselävele, hoides kätel vastsündinud poega Arieli.
Naised vahetasid pilgu. Selles oli kõik, mida nad tundsid ja kartsid.
Vianne järgnes sõbrannale maja väikesesse eredalt valgustatud sisemusse, mis lausa säras puhtusest. Vaasitäis põllulilli kaunistas rohmakat pukkjalgadel lauda, mida ääristasid omavahel kokkusobimatud toolid. Söögitoa nurgas seisis nahast reisikohver, millel lebas pehme pruun viltkaabu – Racheli abikaasa Marci lemmik. Rachel läks kööki, et tuua ära savitaldrik canelé’dega – vaniljekreemitäidisega rummikookidega. Seejärel suundusid naised välja.
Väikeses tagaõues kasvasid roosid piki ligustrihekki. Laud ja neli tooli kõikusid ebakindlalt kiviterrassil. Kastanipuu okstelt rippusid alla antiiksed laternad.
Vianne võttis canelé ja hammustas suutäie, nautides koogi vaniljekreemist sisu ja krõbedat, kergelt pruunistunud pealispinda. Ta võttis istet.
Rachel istus talle vastu, magav laps kätel. Nad vaikisid mõlemad, täis hirme ja kahtlusi.
„Tahaksin teada, kas ta üldse õpibki oma isa tundma,” sõnas Rachel lapsukest silmitsedes.
„Nad muutuvad seal,” tähendas Vianne meenutades. Tema isa oli olnud Somme’i lahingus, milles oli oma elu kaotanud kolmveerand miljonit meest. Koos nende vähestega, kes ellu jäid, olid kodudeni jõudnud ka jutud sakslaste metsikustest.
Rachel tõstis lapse õlale ja patsutas rahustavalt ta selga. „Marcist pole mingit kasu mähkmete vahetamisel. Ja Ari armastab magada meie voodis. Arvan, et nii see peabki praegu olema.”
Vianne tundis, et nägu kisub naerule. See oli küll tühine naljake, aga aitas. „Antoine’i norskamine on nagu valupiste taguotsas. Ometi saab edaspidi korralikult magada.”
„Ja õhtusöögiks võime teha kooreta keedetud mune.”
„Musta pesu tuleb ka poole vähem,” lausus Vivanne, kuid siis ta hääl murdus. „Ma ei ole selleks küllalt tugev, Rachel.”
„Kindlasti oled. Me tuleme sellest koos läbi.”
„Enne, kui ma Antoine’i kohtasin…”
Rachel lõi käega. „Tean, tean. Olid peenike kui piitsavars, kogelesid, kui närvi läksid, ja pealegi olid kõige suhtes allergiline. Ma tean. Olin ju ise ka siis seal. Aga see on nüüd möödas. Sa oled tugev. Tead, miks?”
„Miks?”
Racheli naeratus kustus. „Tean, et olen suur – nagu raidkuju, nii nad ütlevad, kui mulle rinnahoidjaid ja sukki müüvad –, aga tunnen… end sellest nii lööduna, V. Mul oleks vaja mõnigi kord sinule toetuda. Muidugi mitte kogu oma raskusega.”
„Seega ei saa me siis korraga koost laguneda.”
„Voilà,”2 kostis Rachel. „Võtame plaani. Peaksime ehk selle peale avama konjakipudeli või soovid džinni?”
„Kell on kümme hommikul.”
„Sul on õigus. Muidugi. Siis kokteil – French 75.”
Teisipäeva hommikul, kui Vianne ärkas, voogas aknast sisse päike, mis lõi kõik valgusele avatud puutalad helkima.
Antoine istus akna juures toolil – pähklipuust kiiktoolil, mille ta oli meisterdanud Vianne’i teise raseduse ajal. Aastaid oli tühi kiiktool neid pilganud. Aastatel, kui katkes rasedus, nagu ta nüüd neid aastaid mõttes nimetas. Lohutamatu kurbus külluse maal. Kolm kaotatud elu nelja aastaga, tillukesed nõrgad südamelöögid, sinkjad käekesed. Ja siis kui ime: lapsuke, kes jäi ellu. Sophie. Selle tooli puusüüs oli peidus kurbi pisikesi vaime, aga oli ka häid mälestusi.
„Võib-olla peaksid viima Sophie Pariisi,” ütles Antoine, kui Vianne istukile tõusis. „Julien hoolitseb su eest.”
„Mu isa tegi üsna selgeks, mida ta arvab elamisest koos tütardega. Ma ei ootagi, et ta mind rõõmuga tervitaks.” Vianne lükkas reljeefse mustriga voodikatte pealt ja laskis paljad jalad kulunud vaibale ning tõusis püsti.
„Kas saate hakkama?”
„Sophie ja mina saame hästi hakkama. Niikuinii tuled sa kohe tagasi. Maginot’ liin peab vastu. Ja Jumalgi teab, et sakslastest meile vastast ei ole.”
„Relvad