Shisui luuletus veeres läbi Dorrigo Evansi alateadvuse, suletud tühjus, lõputu mõistatus, pikkuseta laius, eluratas, lõputu naasmine: ring – koone atitees.

      Paadimehele maksmiseks surnu suhu pandud obool.

      11

      Dorrigo Evansi teekond Liinile käis läbi vangilaagri Jaava kõrgmaal, kus ta kolonelina oli olnud tuhande peamiselt austraallasest vangilangenud sõduri ülema asetäitja. Nad veetsid oma lõputut aega, tundes, et elu niriseb käest, spordi, harivate loengute ja kontsertidega, lauldes kodumälestustest ja alustades oma eluaegset Lähis-Ida lugude lihvimise tööd – lugude, mis jutustasid hämaruses liivakivikoorma all vankuvatest kaamelikaravanidest; roomaaegsetest varemetest ja ristisõdijate kindlustest; pikkades hõbedase äärisega mantlites ja kõrgetes karakullmütsides tšerkessi palgasõduritest; ja Senegali sõduritest, suurt kasvu meestest, kes, saapad kaelas, neist mööda astusid. Nad meenutasid igatsevalt prantsuse tüdrukuid Damaskusest; kuidas nad karjusid autokastist „Juudi värdjad!” araablastele, kellest nad Palestiinas mööda sõitsid, kuni kohtasid Jeruusalemmas palestiina töölisneiusid; kuidas nad karjusid autokastist juutidele „Araabia värdjad!”, kuni nägid kibutsi juudineiusid, sinistes lühikestes pükstes ja valgetes pluusides, kes neile kottide kaupa apelsine peale sundisid. Nad naersid uuesti Vähk Burrowsi üle, kelle juuksed nägid välja, nagu oleksid need laenatud sipelgasiililt, ja kes möllas terve öö ja päeva Kairo litsimajas ning tagasi tulles kratsis ägedalt kubet ja teenis välja oma nime, kui ta alla vaadates päris: Mis moorlaste vähjad need on? Need pidid küll tulema mingi kuradi mustlase prill-laua küljest?

      Vaene vana Vähk, ütlesid nad. Vaene vana tõbras.

      Pikka aega ei juhtunud midagi. Dorrigo oli kirjutanud Kairo arrakist kleepuvate kohvikulaudade tagant leitud sõprade eest armastuskirju, kus surelikud ihad varjusid surematus kiitlemises, mis iga kord algas: Ma kirjutan sulle suurtükitule valguses …

      Siis oli tulnud Süüria operatsioon oma kivide ja kuivanud kitsepabulate ja kuivanud oliivilehtedega, kui nad kõige oma raske varustusega koperdasid ja komistasid konaral teel, möödudes mõne senegallase pundunud laibast, igaüks oma mõtetega üksi, taamalt kostmas kaugete lahingute ja tulevahetuste tärinat ja prahvatusi ja põmakaid. Surnud ja nende relvad ja varustus olid laiali pillatud nagu kivid – kõikjal, paratamatud –, tuli küll vältida nende pundunud kogude peale astumist, muidu aga ei olnud nad kellelgi ei meelel ega keelel. Üks kolmest Küprose muulaajajast oli Dorrigo Evansilt küsinud, mis suunas nad õige lähevad. Tal ei olnud vähimatki aimu, aga ta oli taibanud, et midagi peab ta siiski ütlema, et neid kõiki koos hoida.

      Läheduses kisas üks muul, ta kratsis oma silmanurgast välja terve mortiirikuuli jao mustust ja libistas pilgu üle sorgopõllu, kus nad seisid, ja vaatas siis uuesti kahte kaarti, tema ja muulaajajate oma, mis omavahel üheski olulisemas üksikasjas kokku ei langenud. Viimaks andis ta kompassiasimuudi, mis ei langenud kokku kummagi kaardiga, aga, nagu paljude oma otsuste korral, usaldas ta vaistu, mis osutus enamasti õigeks, ja kui ei osutunudki, said nad vähemalt edasi liikuda, mis, nagu ta oli mõistnud, oli tihtilugu isegi olulisem. Ta oli olnud eesliini lähedal Austraalia impeeriumivägede 2/7. sidumispunkti ülema asetäitja, kui neile taktikalise taganemise kaoses – järgmiseks päevaks oli sellest saanud strateegilise pealetungi segadus – oli antud käsk välihaigla kokku pakkida.

      Ülejäänud sidumispunkt oli evakueeritud veoautodes kaugele eesliini taha, tema aga oli veel viimase varustusega maha jäänud, oodates viimast autot. Selle asemel juhtus ta kokku kahekümnepealise muulavooriga, mida ajasid edasi kolm küproslast, ja sai uue käsu liikuda oma varustusega edasi ühte külla uuel eesliinil, mis oli nende kaardil kakskümmend miili lõuna pool ja tema omal kakskümmend kuus miili läänes. Küproslased olid lühikest kasvu jutukad mehed, veel üks osa liitlasvägede karnevaliseltskonnast, kes Süürias Prantsuse Vichy vabariigi vägede vastu võitlesid, pidades keset palju suuremat sõda üht väikest, mida keegi pärast isegi ei mäletanud.

      12

      See oleks pidanud võtma kaks päeva, aga oli läinud peaaegu terve nädal. Teisel päeval olid Dorrigo ja kolm muulaajajat järsul mägedesse viival rajal sattunud seitsme tasmaanlase kuulipildujajaole, kelle veoauto oli rikki läinud. Neid juhtis noor seersant, kelle nimi oli Darky Gardiner, ning nende siht oli sama. Nad olid ladunud oma Vickersi kuulipildujad ja kolmjalad ja moonalintidega metallkastid vabade muulade selga, ja koos läksid nad edasi, Darky Gardineri puhutise vaikse laulu saatel, minnes üles kaljujärsakutest ja rusukallakutest, üle mäekurude, läbi varemetes külade, mööda roiskuvast lihast, poolenisti püsti, poolenisti ümber kukkunud logisevatest kiviaedadest, kõikjal ümberringi see maha läinud oliiviõli lehk, hobuselaipade lehk, ümberaetud toolide ja katkiste laudade ja voodite lehk, varemes majade sissevajunud katuste lehk, kui vaenlase seitsmekümne viiesed pidevalt nende ette ja taha põrutasid.

      Tagasi madalamale maale jõudnud, möödusid nad kiviaedadest, mis ei olnud pakkunud meestele vähimatki kaitset langevate kahekümne viie naelaste eest, nüüd lebasid nad rahus keset laialipaisatud ja katkist varustust ja Prantsuse plekk-kiivreid. Nad kõndisid edasi, ümberringi surnud, surnud lebamas kokkukuhjatud poolkuukujuliste kivirinnatiste taga, mis polnud neid surmast päästnud, surnud pundumas sorgopõllul, mille mürsuplahvatuses purunenud iidsest akveduktist pärit vesi oli ilgeks mülkaks muutnud, viisteist surnut seitsme majaga külas, kuhu nad olid surma eest varjule läinud, surnud naine minareti rusude ees, väike asjadekomps tänavatolmu sisse laiali pudenenud, hambad ühe kõrvitsa peal, surnute haisvad tükid mahapõlenud veoautovrakis.

      Hiljem oli Dorrigo Evansil meeles, kui ilus oli olnud kompsu pleekinud kanga punavalge lillemuster, ja ta tundis pentsikut häbi, et ta suurt muud ei mäletanud. Ta oli unustanud purustatud külamajade ümber heljuva kivitolmu terava maitse, kondiste eeslikorjuste leha ja armetute kitsekorjuste leha, katkiste terrasside leha ja purustatud oliivisalude leha, fugasslõhkeaine hapu leha, mahaläinud oliiviõli raske leha, mis kõik sulasid kokku üheksainsaks lehaks, mida ta hakkas seostama hädas inimestega. Nad olid suitsetanud, et surmalehka sõõrmetest tõrjuda, nad olid heitnud nalja, et peletada vaevavaid mõtteid surnutest, nad olid söönud, et meeles pidada, et nad on elus, ja Darky Gardiner oli vedanud kihla omaenese surma peale, uskudes, et ta šansid paranevad kogu aeg.

      Keskööl läbi maisipõldude minnes sattusid nad varemetes külale, mille kohal särasid rohelised valgustusraketid, prantslased olid küla austraallastelt ägedas võitluses vallutanud ja siis seletamatul põhjusel maha jätnud. Miinid, millega prantslased olid neid tulistanud, olid austraallastest kaitsjatest teinud midagi, mis ei olnud inimesed: tumepunane kuivanud liha ja kärbestest kubisevad soolikad, viirulised luutükid ja irevil hambad pinguldatud nägudes, surma kohutavad paljad hambad, mida Dorrigo Evans hakkas nägema igas naeratuses.

      Viimaks jõudsid nad külla, kuhu neid oli kästud minna, ja leidsid, et see on alles prantslaste käes ja kuningliku mereväe tugeva suurtükitule all. Kaugel merel ähkisid ja puhkisid sõjalaevad, suured kahurid töötasid küla purustades metoodiliselt maja maja kaupa, viisid tule küünilt kivimajani ja seejärel kõrvalhooneni maja taga. Dorrigo Evans, muulaajajad ja kuulipildurid vaatasid kaugemalt pealt, kuidas terve küla nende silme all pihuks ja põrmuks tehti.

      Kuigi oli raske kujutleda, et seal oleks veel võinud midagi elus olla, langesid mürsud endiselt. Keskpäeval prantslased ootamatult taganesid. Austraallased tungisid mürsuplahvatustest kõrbenud kollasel maal edasi, liikudes läbi kokku varisenud terrassimüüride, üle purunenud plaatide ja ümber murdunud puude terveksjäänud juurepundarde, kõverate suurtüki- ja kahuritorude; mööda juba punduvatest ja lõhenenud nahaga suurtükimeeskondadest, kellest mõned näisid keskpäevapäikeses uinuvat, kui ainult nende lõhkistest silmamunadest poleks voolanud hüüvet, mis habemetüükas nägudel mustusega räpaseks tainaks segunes. Keegi ei tundnud peale nälja ja väsimuse midagi. Nende ette oli kära tegemata koperdanud üks kits, soolikad ripakil, ribid väljas, pea püsti, tumm, otsekui elaks ta ainult tahtejõu najal. Võib-olla elaski.

      See on ju kuradima