Studio Sex. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
vihje oli saanud. Ta ei teadnud õieti, mida peale hakata. Politseinikega juttu teha polnud erilist mõtet, nood oleksid tõenäoliselt vaid marru läinud. Ta mõistis, et nad ei teadnud veel kuigi palju, ei seda, kes too naine oli, kuidas ta oli surmatud, ega ka seda, kes seda oli teinud.
Ta seadis sammud Drottningholmsvägeni suunas. Kronobergsgatani läänepoolsete majade kõrvale oli moodustunud tordikujuline vari, ta läks sinna ja nõjatus vastu majaseina. See oli krobeline, hall ja kuum. Siin oli temperatuur mõne kraadi võrra madalam kui päikeselõõsas, ent õhk põletas siiski kurku. Tal oli kohutav janu ja ta õngitses kotist pepsipudeli. Kork oli läbi lasknud ja pudeli väliskülg kleepus, silt jäi sõrmede külge kinni. Pagana kuumus!
Ta jõi sooja liisunud vedeliku ära ja peitis pudeli majaukse kõrvale kahe vanapaberipaki vahele.
Piirdelindi juures seisnud ajakirjanikud olid nüüd siirdunud üle tänava. Küllap nad ootasid Bertil Strandi jäätisesaadetist. Millegipärast ajas see olukord Annikal südame pahaks. Mõnekümne meetri kaugusel pirisesid laiba kohal veel kärbsed, aga ajakirjanikud ootasid innukalt mõnusat jäätisepausi.
Ta laskis pilgul üle pargi rännata. Seal oli järske rohtukasvanud nõlvu ja hulgaliselt jämedaid lehtpuid. Siin varjus seistes suutis ta eristada pärna, pööki, jalakat, saart ja kaske. Mõned puud olid määratu suured, teised alles istutatud. Haudade vahel kasvas hiiglaslikke puid, enamasti pärnasid.
Varsti pean kuskilt joogipoolist juurde saama, mõtles ta.
Ta istus kõnniteele ja kallutas pea kuklasse. Varsti peaks midagi juhtuma. Ta ei saa ju siia istuma jääda.
Ta kiikas ajakirjanikeparve poole, see oli hakanud kahanema. „Radio Stockholmi” tüdruk oli kadunud, aga Bertil Strand oli jäätistega tagasi. Berit Hamrini polnud kuskil näha, Annika imestas, kuhu ta kadus.
Ootan veel viis minutit, mõtles ta. Siis lähen ostan juua ja hakkan ümberkaudseid elanikke küsitlema.
Ta üritas oma peas Stockholmi kaarti joonistada ja sellele oma praegust asukohta paigutada. See siin oli Stockholmi süda, kivilinn kunagiste linnaväravate vahel. Ta vaatas pritsimajast mööda, lõuna poole. Seal oli Hantverkargatan, tema kodutänav. Õigupoolest elas ta siit mitte rohkem kui kümne kvartali kaugusel, lammutamisele kuuluva kinnistu hoovimajas Kungsholmstorgeti ääres. Sellest hoolimata polnud ta kunagi varem siia sattunud. Tema all oli Fridhemsplani metroojaam. Hea tahtmise korral võis ta tunda, kuidas rongid otse tema all mürisesid, levitades võnkeid läbi betooni ja asfaldi. Otse ees võis ta näha suurt ümmargust tunnelite ventilatsiooniava, pissuaari ja pargipinki. Võib-olla sellel pingil, põletava päikese käes, oligi istunud see narkouimas mehike koos oma pissihädas semuga ja siit „Külmavärinatesse” helistanud. Miks siis sel juhul see sõbramees pissuaari ei läinud, imestas Annika. Ta mõtiskles selle üle mõnda aega ja oli lõpuks sunnitud käimla juurde minema ning sinna sisse vaatama. Kui ta ukse lahti tegi, sai ta aru, miks. Lehk selle plekkpurgi sees oli täiesti väljakannatamatu. Ta taganes paar sammu ja sulges ukse.
Mänguväljaku poolt tuli naine lapsevankriga. Vankris istuv laps hoidis käes punase vedelikuga täidetud lutipudelit. Ema vaatas imestusega kõnniteed ääristavat kilelinti.
„Mis siin on juhtunud?” hüüdis ta.
Annika ajas selja sirgu ja nihutas kotirihma õlal ülespoole.
„Politsei on selle ala tõkestanud,” ütles ta.
„Jah, seda ma näen. Aga miks?”
Annika oli kahevahel. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi, et teised lehemehed jälgisid teda. Otsekohe astus ta naisele lähemale.
„Seal lamab üks surnud naine,” ütles ta vaikselt ja osutas surnuaia poole. Naine muutus kahvatuks.
„See veel puudus,” ütles ta.
„Kas elate siin lähedal?” küsis Annika.
„Jah, kohe ümber nurga. Me käisime all Rålises, aga seal oli nii palju rahvast, et polnud, kuhu mahagi istuda, nii et tulime siia. Kas ta lamab praegu seal?”
Naine sirutas kaela ja vaatas uurivalt pärnade vahele. Annika noogutas.
„Issand, kui õudne!” hüüatas naine ja vaatas pärani silmi Annikale otsa.
„Käite siin tihti?” küsis Annika.
„Jaa, iga päev. Nöpsik käib üleval mängupargis lasteaias.”
Mamma ei suutnud surnuaialt pilku pöörata. Annika silmitses teda mõne hetke.
„Ega te öösel või hommikul midagi erilist kuulma juhtunud? Mingeid hüüdeid pargi poolt või muud sellist?” tundis ta huvi.
Naine lükkas alahuule ettepoole, mõtles ja raputas pead.
„Siinne kant on üsna kärarikas,” ütles ta. „Esimesel aastal ärkasin iga kord, kui pritsiauto välja sõitis, aga enam mitte. Siis on ju meil need Sankt Eriksgatani joodikud, ma ei mõtle neid varjupaika minejaid, need kustuvad juba tükk aega enne öö tulekut, vaid neid harilikke kisakõrisid. Aga kõige hullem on õigupoolest McDonald’si ventilaator. See töötab ööpäev läbi ja võib täitsa hulluks ajada. Kuidas ta suri?”
„Pole veel teada,” ütles Annika. „Polnud siis kuulda mingeid karjeid, appihüüdeid ega muud sellist?”
„Muidugi oli, reede öösiti karjutakse ja röögitakse siin pidevalt. Siin, kullake, siin on su …”
Laps oli pillanud lutipudeli ja virisema hakanud, ema pani selle talle jälle suhu. Siis osutas ta peaga Bertil Strandi ja teiste suunas.
„Kas need on hüäänid?”
„Mh-mh. See Daimi tuutuga on minu fotograaf. Minu nimi on Annika Bengtzon ja ma olen Õhtulehest.”
Ta sirutas tervituseks käe. Oma varasemast põlglikkusest hoolimata tundus naine olevat meelitatud.
„Oh sa tont,” ütles ta. „Daniella Hermansson, väga meeldiv. Kirjutate sellest siin?”
„Mina või keegi teine ajalehest. Kas tohib, ma panen üht-teist kirja?”
„Muidugi, olge lahke.”
„Tohin ma teid tsiteerida?”
„Mu nimi kirjutatakse kahe ll-i ja kahe s-ga, nii nagu kuulete.”
„Te ütlete, et teil on siin kandis üsna kärarikas?”
Daniella Hermansson tõusis kikivarvule ja püüdis Annika plokki kiigata.
„Jaa,” ütles ta. „Hirmus lärmakas, eriti nädalalõppudel.”
„Seega siis, kui keegi hüüaks appi, ei reageeriks sellele keegi?”
Daniella Hermanssoni alahuul lükkus jälle ette ja ta raputas pead.
„Eks see sõltu natuke ka sellest, mis kell see juhtub,” ütles ta. „Kella nelja, poole viie paiku hakkab vaikseks jääma. Siis on ainult see ventilaatorimürin. Mina magan nimelt lahtise aknaga aasta läbi, see mõjub hästi näonahale. Aga ma ei kuulnud mitte midagi …”
„Kas teie aknad on hoovi või tänava poole?”
„Mõlemale poole. Me elame kahetoalises, teisel korrusel maja parempoolses otsas. Magamistuba on hoovi poole.”
„Ja te käite siin iga päev?”
„Jah, ma olen veel Nöpsikuga lapsepuhkusel, kõik vanematerühma mammad saavad hommikupooliti mängupargis kokku. Mis nüüd, kullake …”
Nöpsik oli punase joogi ära imenud ja kisama pistnud. Ema kummardus poja kohale, torkas vilunud liigutusega keskmise sõrme mähkmesse ja nuusutas siis seda.
„Oh aeg,” ütles ta. „Me peame tuppa minna. Vahetame mähkmed ja siis tudile, eks ju, Nöpsik?”
Laps jäi vait, sest oli leidnud mütsipaela, mida lutsida.
„Tohime ehk teist ühe pildi teha?” küsis Annika ruttu.
Daniella Hermansson ajas silmad pärani.
„Minust?