Teekasvataja naine. Dinah Jefferies
Читать онлайн книгу.jaoks on seda liiast.” Ta oli aednikku näinud: ebaharilikult tüse väike mees, kelle väikest pead raamisid säbrulised mustad juuksed, kael oli sama lai kui pea.
„Ta tulema kõik korrad, aga proua, küsima härra McGregorilt,” ütles Naveena. „Tema võima andma mehi tööliste hulgast.”
Gwen naeratas. Teda polnud Nick McGregorile ikka veel ametlikult esitletud ja see oleks ideaalne võimalus sõbruneda. Ta tõusis istmelt.
„Tänan teid kõiki. Tänaseks piisab. Räägin igaühega eraldi muutustest igapäevases tegevuses.”
Kõik seisid ja kummardasid ning Gwen lahkus toast, tundes heameelt jutuajamise kordamineku üle.
Peale labradori oli ta avastanud veel kaks noort spanjelit, Bobbinsi ja Spew, kellega oli sõbraks saanud, veetes tunde loopides puupulki, mille koerad jälle tagasi tõid. Kui koerad talle nüüd koridoris järgnesid, mõtles Gwen taas Laurence’ist. Ta tõmbas hinge ja surus huuled kokku. Mida ta ütleb Franile, kes pidi kohe-kohe saabuma? Ta ei saa ju sundida oma meest vahekorda astuma, kuigi tahaks seda kõigest väest. Kui nad Inglismaal olid pereelust rääkinud, oli mees öelnud, et mida rohkem lapsi, seda lõbusam, vähemalt viis peaks neid olema, ja meenutades, kui lõbusalt nad olid aega veetnud Inglismaal ning hotellis, kui Gwen oli alles saabunud, ei suutnud ta kuidagi mõista, mis oli valesti läinud.
Oli peaaegu lõuna aeg ja ta otsustas Laurence’i oma tuppa meelitada kohe pärast sööki ning nõuda selgitust. Täna oli Laurence’il vaba päev, seega ei saanud ta ehk tööd vabanduseks tuua.
Pärast sööki, kui nad tikitud salvrättidega suu puhtaks olid pühkinud, tõusis ta ja sirutas käe, sõrmed pakitsemas soovist meest puutuda. Mees võttis ta käe ja Gwen tõmbas ta enda ligi, märgates, et mehe peopesad on jahedad, kallutas pead ja välgutas ripsmeid.
„Tule.”
Toas tõmbas ta katted ette, kuid jättis akna lahti, et õhku sisse pääseks. Mees seisis täiesti liikumatult, selg akna poole ja nad vaatasid teineteisele otsa sõnagi rääkimata. „Tulen kohe tagasi,” ütles Gwen.
Mehe nägu ei reetnud midagi.
Gwen läks vannituppa, heitis pilgu saepuruämbrile, tõstis mahagonipuust kaane, et vaadata ämbrisse. Jumalale tänu, käimla koristaja oli käinud ja Naveena oli süüdanud lõhnaküünla ning asetanud riiulile värskeid lilli. Aga ikkagi oli veel lõhna tunda. Gwen libistas päevakleidi seljast, nööpis lahti siidisukad ja rullis need alla – Tseiloni kuumuses oli ta loobunud korsetist juba enne, kui laevalt lahkus. Võttis seljast pitsist kombinee, sellega sobivad aluspüksid ja sukahoidja. Võttis ära kõrvarõngad, kuid jättis pärlikee kaela. Täiesti alasti, välja arvatud pärlid, heitis pilgu peeglisse. Põsed roosatasid kolmest klaasist veinist ning ta lisas huultele värvi Rigaud’ ruužiga Pärsia puna. Seda hajutades vaatas ta end peeglist, hõõrudes ruuži ka lõua alla. Lahingumoon, nii kutsus Fran puudrit ja ruuži.
Laurence istus voodil suletud silmil. Gwen läks kikivarvul üle toa ja seisis tema ette. Mees ei avanud silmi.
„Laurence?”
Ta surus end mehe vastu, rinnad mehe rindkere vastas. Mees pani käed ta pihale ja hoidis teda hetke eemal, avas siis silmad ja vaatas talle alt üles otsa. Gwen vaatas, kuidas mees võttis ta rinnanibu suhu, ja tundes oma põlvi nõtkuvat, pidi ta ägedast kiresööstust peaaegu teadvuse kaotama; kirge võimendas veelgi pilt mehest, kes nägi kõike, mis Gweni näol peegelduma pidi.
Nad jäid veidikeseks samasse asendisse, siis laskis mees naise lahti. Kui mees võttis kingad jalast, nööpis lahti traksid, heitis jalast püksid ja aluspesu, tundis Gwen, kuidas ta süda taob. Mees lükkas ta tagasi voodile, Gweni kukal kibeles, kui mees talle peale tuli ja asendit kohendas. Kui mees temasse sisenes, oigas Gwen, talle tundus, et süda taob vastu roideid, tundus, et ta neelab oma hingeõhku. Joovastusest, et kõik takistused on täiesti kadunud, kaevus ta küüntega mehe selga. Aga siis miski muutus: mehe silmad klaasistusid ja ta tegutses liiga kiirelt. Gwen oli seda kõike takka õhutanud, kuid nüüd ei suutnud ta tempot pidada ning äkilise omavahelise sideme puudumise tõttu tundus asi vale. Kuidas võis mehes nii kiiresti võimust võtta midagi, millel ei paistnud Gweniga mingit pistmist olevat? Ta palus mehel aeglasemalt tegutseda, ent too ei kuulnud ning siis, vaid paari sekundi pärast mees oigas ja kõik oligi läbi.
Mees ajas end sirgu, pööras pead, et hingeldamisest võitu saada.
Mõnda aega valitses vaikus, Gwen võitles oma tunnetega.
„Laurence?”
„Mul on kahju, kui sulle haiget tegin.”
„Ei teinud.”
„Laurence, vaata mulle silma.” Gwen pööras mehe pea enda poole. Tegelikult oli mees talle veidi haiget teinud, kuid hämmastunud varemgi nähtud pilgust mehe silmis, täitusid Gweni silmad pisaratega.
„Mu kallis, ütle mulle, mis lahti on. Palun.”
Gwen tahtis, et mees ütleks midagi, ükskõik mida, mis tooks mehe tema juurde tagasi.
„Ma tunnen end nii…”
„Nii?”
„See on sellest, et oleme siin,” sõnas mees.
Ta vaatas Gweni nii õnnetu näoga, et Gwen sirutas käe, soovides teda lohutada. Mees pööras Gweni kätt ja suudles ta peopesa.
„Asi pole sinus. Sina oled mulle väga kallis. Palun usu seda.”
„Mis siis lahti on?”
Mees laskis ta käe lahti ja raputas pead.
„Mul on kahju. Ma ei saa seda teha,” ütles ta ja lahkus siis toast.
Täielikus hämmingus, tundes, et mehes toimunud muutuse tõttu võib tal süda murduda, tõmbas Gwen pärlid kaelast. Kinnitus läks katki ja pärlid klõbisesid üle põranda laiali. Miks ei saanud mees seda teha? Gwen tahtis meest nii väga ning kindlalt mehe armastusse uskudes oli ta püüdnud kõigest hingest hea naine ja heaks emaks saada. Ta teadis, et mees oli teda ihalenud – tõesti teda tahtnud – kuidas ta käitus Colombos! Kuid tulnud nüüd siia kaugele vaid kindlustundega nende armastuse suhtes ja mõne uue kleidiga, ei teadnud ta, mida edasi teha.
Ta pidi olema uinunud, sest polnud kuulnud Naveenat sisenemas, sestap võpatas ta silmi avades ja nähes singali naist istumas voodi kõrval toolil, pehme ümmargune nägu rahulik, kruus süles ja kõik pärlid kokku korjatud taldrikule voodiäärsel laual.
„Mul olema limonaadi, proua.”
Ta tumedad silmad olid nii lahked, et Gweni silmist purskusid pisarad. Naveena sirutas käe ja puudutas kergelt sõrmeotstega Gweni kätt. Gwen vaatas naise karedat pruuni kätt, mis oli nii tume tema valge käe kõrval. Kui naine kõneles, tundus ta silmades peituvat aegade tarkus, ja Gweni köitis ta enesevalitsus. Kuigi ta oleks tahtnud, et Naveena hoiaks teda ja silitaks tal hellalt pead, mäletas ta Florence Shoebothami öeldut ning tõmbus eemale. Parem on teenijate vastu mitte liiga sõbralik olla.
Veidi hiljem riietus Gwen kiiresti, soovides majast välja pääseda ja püüda kas või midagigi päevast päästa, ent ärevatest mõtetest ei saanud ta siiski jagu. Talle meenus kübar, ta otsustas uurida, mis peitub maja kõrval olevate kõrgete puude all. Väljas oli vaikne, õhk ei liikunudki pärastlõuna kõvas kuumuses. Isegi linnud magasid, ainus heli oli putukate sumin. Gwen väljus tagauksest ning möödus järvest. Nii kaugele kui näha, oli järv mähkunud kahvatulillasse vinesse. Laurence oli talle öelnud, et ujuda võib ainult kellegi järelevalve all, nii et ta sai jagu soovist koorida kleit seljast ja end vette libistada.
Tavaliselt rohelised mäed teisel pool järve olid nüüd sinised, värvikaid teenoppijaid naisi oli hoopis raskem eristada. Ent esmamulje leidis nüüdki kinnitust. „Eksootilised linnud“ olid kohal, korvid õlgadel, kõikvõimalikes värvides sarid kirendamas. Gwen teadis juba, et kõik valduse töötajad on tamilid, singalid pidasid välitöödel palga teenimist häbiväärseks, kuid olid rahul siseruumides töötamisega, mistõttu olid istanduste omanikud pöördunud India poole. Mõned tamilid olid tegelikult istandustes elanud juba mitme põlvkonna vältel, oli Laurence