Missioon. Hannes Võrno
Читать онлайн книгу.
ei toimu homme, pühapäeval, vaid täna kell 13. Loodan väga, et meie kaplan ja vana COY kaplan peavad koos huvitava teenistuse. Arvatavasti on kohe selge, kas missalkäigust saab siin minu hingeparandus ja õnnistuse leidmine või lihtsalt hädapärane ja saadaolev.
Tahaksin oma Apple’i viimaks juhtme otsa saada ja töösse sisse elama hakata. Teen peas panuseid, kas saan vanalt teabeohvitserilt niisamuti töökoha üle võtta nagu mõni aasta tagasi kabineti. Kuidas ikkagi nii saab, et tema kätte antud töövahend ehk fotoaparaat, mis maksab aastapalga või enamgi, on hoitud nii nagu lüpsja suhtub laudakummikutesse. Viimase mudeli Canon D7 ei peaks tolmusena laual vedelema.
Kusagil täriseb taustaks kuulipilduja. Juba neljas, viies, kuues valang.
Kuulipildujavalangutele järgnes kaks plahvatust. Ma ei hakka fantaseerima, millega tegu võis olla. Mingit häiret igal juhul ei antud. See võis olla ootamatu „seest välja rünnak“ või ehk oli mõni pätt end ise õhku lasknud. Meie telgini lainet ei tulnud, aga kaks mütakat olid väga selgelt kuulda.
Esimese asjana lähen ja võtan Lumiku käest püstoli jaoks kaks salvetaskut. Hakkan igal pool kandma laetud relva koos kolme laetud salvega. Selle sama sisejulgeolekuolukorra pärast.
Õhtu ongi käes. Tänase päeva kõige helgemad hetked olid telefonikõned ema, Häli ja Joosepiga. Muu kõik oli üks lõputa molutamine. Mis tänast puudutab, siis on kaplanil pikk tee minna, et inimesed mõistaksid, et ei maksa käia nädalalõpumissal nagu puhvetis veini joomas. Enamik pole leeritatud ega ristitud ja kurb on näha inimesi, kes ei saa päriselt aru, mis toimub. Olin kunagi samasugune.
Täna jätsin õhtusöögi vahele. Lõunaks sõin vaid salatit, makarone, riisi, kanatiiba ja ühe kõva rohelise õuna. Hiljem maiustasin jäätise ja soolatud India pähklitega.
Täna oli kurb päev, õhtuks olin näinud seitsme medevac’i maandumist. Verine laupäev.
10. november 2013 kell 18.10
Pühapäev. Isadepäev.
Esimene nädal Afganistanis on kuue tunni pärast seljataga. Hing on sees, käed-jalad terved. Kõht on korras, uni on hea. Muret nagu polegi. Tegelikult on aga olemine veidi hirmutav. Mitmendat päeva käivad jutud Camp Bastioni imbunud vastase suitsiiditerroristidest. Mõtlesin, kas peaks seda arvesse võttes hakkama tipptundidel näiteks sööklat vältima. Täna toimunud Memorial Day suure rivistuse turvameetmeid võib vaid ette kujutada.
Päev ise oli rahulik. Rivistus oli liigutav ja südamlik. Kes sai aru, see sai ja suutis kaasa mõtelda, kes ei – no mis teha. Palju silmab siin jõmlikku macho’tamist, mis tekitab paratamatult küsimuse, miks te olete sõdurid. Allohvitserid ja ohvitserid? Kui sõjapidamine välistab teie jaoks täielikult igasuguse inimliku kasvatuse ja te olete juba tagalas niisugused, siis mis saab teist kriitilises situatsioonis.
Olen dilemma ees – kas täita endale võetud missiooni või võtta lisaks plaani ka rindehundiks saamine ja elu eest lahingukogemuse otsimine. See on väga põhimõtteline küsimus. Mida ma otsin siit- ja sealtpoolt bastioni aeda? Tunnen, et minu missioon ei ole ennast siin jalaväelasena tõestada. Ma austan neid mehi liiga palju, et minna neile raskusekotiks kaasa ainult selleks, et pärast saaks ordeneid täis rinnaesisega oma kangelastegudest vesta. Ma ei vaja ordeneid ega medaleid.
Isadepäeval siin midagi temaatilist ei tehtud. Nagu polekski sellist päeva olemas. Kurb, et poisid ei vaevunud sel puhul isegi kahte sõna meiliga saatma. See on see, mille saan nüüd ringiga tagasi enda tegematajätmiste eest, kui isa veel elas ja võitles neetud leukeemiaga.
Täna sain võib-olla andeks, et ei vaevunud 2011. aasta novembris Rakverre sõitma. Kui mitte, siis palun, et isa mulle andestaks. Nüüd tean seda tunnet. Kui see oleks vaid minu võimuses, teeks kõik, et Joosep ja Luukas ei peaks seda mitte iialgi tundma. Joosep on mulle kirjutanud ja sain temaga ka rääkida, aga Luukast pole kippu ega kõppu. Täna teeb see mu meele eriti kurvaks. Mis parata.
Ema ja Häli kirjutavad iga päev. Mõnusaimad hetked kogu päeva jooksul ongi need, kui teen meilikasti lahti ja näen ema kirja pealkirjaga „Tiivasulgedega“ ja kalli Häli kirja.
Täna sõin siin esimest korda suppi. Polnud seda varem sööklas märganud. Nüüd hakkangi lõunaks suppi võtma, õhtuks salatit ja mingi tüki kas kana või kala või lammast. Proovin ilma sealihata hakkama saada, mis jõulude ajal ei pruugi muidugi õnnestuda. Saatsin eile kirja Saaremaa lihatööstusele, kellelt palusin abi meie aastalõpu pidulikumate söömaaegade toitlustamisel. Samuti saatsin kirja Salvestile, et saada kapsast, salatit ja souste ning muud sellist kraami. Elamenäeme, ehk on veel häid ettevõtteid, kes oma riigi sõdurpoistele midagi tõeliselt head suudavad korraldada.
11. november 2013, esmaspäev kell 18.58
Hommik algas paksu sooja kahest magamiskotist kombineeritud ja sellele lisaks võetud teki all. Esimene öö, kui ärkasin kaks korda mitte külma, vaid millegi muu pärast – öösel kell 2 seletamatu külalise ja hommikul 7.30 kaaslaste piiksuvate kellade peale.
Öine värk oli mõistatuslik. Avasin mingi liikumise peale silmad ja nägin täiesti selgelt, kuidas vanemveebel Tuul liigub kottpimedas käsikaudu oma koiku poole. Tuli kassisammul ja justkui ei tahtnud tuld põlema panna. Vist isegi läbi udu mäletan, et küsisin – kas sina, Tõnu? Vastust ei tulnud. Kobasin oma kella, et valgust näidata, ja ka relva, et vajadusel … Korraga tundus, et kuju liikus sama vaguralt uksest välja. Kui kella leidsin ja tule põlema sain, nägin, et Tuul magab kõrvalkoikus rahulikult teki all. See ehmatas täiesti virgeks.
Esimese mõttena tuli pähe, et kuradi talib hiilis telki ja pani voodite vahele maha venelaste „mikihiired“ ehk jalaväemiinid, kuhu peale astudes jääd jalalabast ilma. Ragistasin ajusid, mida edasi teha. Kõik teised – doktor ja kaplan – magasid samuti sügavat und. Otsustasin põrandad ilma voodist välja astumata üle vaadata. Põrand oli puhas. Kes see oli ja kas see oli üldse keegi või oli see mu pingul närvide tekitatud luul, seda ei teagi. Hommikul ühe ja teise käest uurides selgus, et keegi meie omadest või kõrvaltelgist öösel libahunti jooksmas ei käinud.
Nagu eile, on ka täna täpselt viis minutit pärast seitset kuulda, kuidas kusagil eemal krapist kostva kaeblemisega moslemeid palvusele kutsutakse. Seesama retsiteeriv ja monotoonne pool-laul, pool-hädaldamine ja generaatorite mürin, aeg-ajalt kostvad lasud ning helikopterite saabuv ja lahkuv mürin nagu igal õhtul.
Tänane päev tõi palju rõõmu. Enim rõõmustas hommikul postkasti avades see, et leidsin poiste meilid heade isadepäevasoovidega. Sul on maailma parimad pojad, Hannes. Pere oli käinud Meriväljal ja Teet oli teinud korraliku nuumamisõhtusöögi. Vaadati filme Silveri lapsepõlvest ja oli saanud palju nalja. Mul on väga hea meel, et poisid nüüd ehk aru said, kui hindamatu vanemate poolt lastest tehtud pildistamismaterjal hiljem on. Tänu Hälile on meie pere pildipank suurepärane.
Saatsin Hälile pika kirja. Imetlen tema ematheresalikku ja ennastohverdavat headust. Millega ma küll olen selle ära teeninud, et mul niisugune armas inimene kõrval on? Ma ei tea mitte kedagi teist sellist.
Kaugemalt kostvate paukude peale ma enam väga ei ehmata. Samas teeb ärevaks, et vanade olijate meelest tulevad need muudkui ligemale. Kõige lollim oleks siin baasis mingi enesetapja paugust surma või vigastada saada. Siin kottpimedas ja tolmu sees ei kujuta ette seda hullunud ja paanikas inimeste käitumist. Täna ei läinud ma õhtust sööma. See koht tundub mulle tipptundidel väga ahvatleva massimõrva kohana.
Käisime täna koos Jõesaluga brittide meediakeskuses AMOC12. Isegi Arvo, kes enne nimetas inglasi üsna valimatute sõnadega, ütles, et mehed on muutunud. Ma pole ühest asjast veel aru saanud. Miks on inimestel vaja lihtsalt seal NSE alal istuda ja molutada. Minul on päevik, tulen panen telgis päeva kirja ja puhkan. Ma ei suuda seal sauna ees puupingil tervet päeva mööda saata.
Huvitav, juurde on tekkinud neid mehi, kes teretasid. Kas minu eilne hädakisa sel teemal mõjus juba? Oleks tore küll. Mängimist oli täna ka vähem. Oli see siis seepärast, et welfare13 oli meedikute poolt hõivatud
üksuse puhketuba