Paradiis. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
ma istun, kuuseladvas Paradiisi Jumalale kiitust. Sest linnud on väga vagad. Seda ma panin küll Paradiisis elades tähele. Sest midagi ma ikka õppisin ka, kuigi ma loomult olen nii kangekaelne ja kõva peaga.
Ma vaatasin nimelt tookord, 1988. aasta sügistalvel, neid Ella maja toredaid kõrgeid aknaid ja mõtlesin, kuidas oleks kevadel, kui on valge, neist välja vaadata. Ja tunda seda omaetteolekut. Ma olen seda ikka otsinud, kuigi inimene peaks otsima seltsi. Aga mine tea. Igaühel on mingi osa ja Sa ära palun solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma rohkem end Sinu juures olevat kui mõnikord Su juures olles. Ma ei tea veel täpselt seda asja. Võib-olla Sa õpetad seda mulle. Sest midagi Sa kindlasti õpetad. Sa oled ju minust nii palju noorem, et Sa tingimata pead teadma midagi, mida ma ei tea.
Kui nüüd päris aus olla, siis natuke ma käisin Ella juures ja tõin talle Kalana poest kilepiima ja leiba ja saia ka tagamõttega. Et ehk siis Ella annab maja ükskord mulle. Ja ma saan selle akendest välja vaadata. Sest üks asi, mida Ella kurtis, oli ka see, et maja pole kellelegi jätta ja sugulased ju temast ei hooli. Ja nii ma käisin tema koerakest söötmas, kui Ella Kärdlas oli. Tal oli seal korter ja ta käis kahe koha vahet, sest ühes vist tüdines ära. Läks aga bussi peale ja sõitis siis teise. Aga koerakese jättis lauta kinni. See haukus seal summutatult, kui Kivirängalt mööda läksid ja Ellat kodus polnud. Kui ta oli, oli koerake tema juures köögis ja haukus sealt vastu, kui sisse tulid. Mis tast sai, kui Ella ära suri, ma ei mäleta. Küllap need sugulased, kellega Ella väheke tülis oli, sest need olid vist pealegi Oskari sugulased, viisid ikka enda juurde. Oskar oli surnud juba millalgi varem. Ja lapsi neil polnud. Aga Paradiisis polnud kellelgi lapsi.
Ella istus niisiis selles köögis, mis on praegu siin mu kõrval ukse taga, koerake seltsiks, ja must palitu seljas, kõiksugu kampsunite peal. Sest köök oli külm, sest ta ei raatsinud seda kütta, sest võib-olla veel Oskarist jäänud puud võisid ju otsa saada ja mis ta siis teeb. Kes talle saeb ja lõhub. Ma pakkusin küll, et ma võin saagida ja lõhkuda. Aga igaks juhuks ta istus ikkagi külmas köögis, paks palitu seljas, ja ta ise oli ka paksem inimene. Tema nägu ma enam ei mäleta. Sest varsti pärast seda ta suri ära. Samal talvel. Ja Oskari tehtud puud jäidki temast kütmata ja neid kütsid võõrad inimesed, nii nagu Helmist jäid veel Eduardi tehtud puud, mis mädanevad nüüd sissekukkunud laudas, kuhu Jon nad lõpuks vedas. Ilusad peened kasepuud olid. Aga neid pidi hoidma. Jon on ka nüüd surnud ja lauda lagi kukkus puudele otsa ja seal pole mitte kedagi. Ainult metsloomad käivad üle õue. Sest metsloomad ei karda siin enam peaaegu midagi. Või mida neil siin karta ongi.
Ella suri ära enne, kui ta arvas, sest see tuli äkki. Kuigi ta kurtis küll kõigi asjade seas ka tervise üle, ega ta sellepärast veel ära surra ei mõelnud, sest kes mõtleks. Ja nii ta ei jõudnudki oma maja kellelegi anda ega pärandada. Aga võib-olla poleks jõudnud nii ehk naa, sest ega ju ükski variant poleks olnud päris see. Ja nõnda jäi maja riigile. Sest seadus oli siis nii. Ja ma vaatan, et see oli täitsa hea seadus. Pole vaja, et neid pärijaid nii kole palju on. Riik tähendas Paradiisis Metskonda, sest need oli Metskonna maad ja Metskond siin tegi ja kamandas. Pooled Paradiisi põllud oli ta juba männitaimi „täis teinud”, nagu Helmi ütles, ja neis paikades on nüüd päris kõrge mets, aga mitte just ilus, sest need männid on haiged ja nõrgad liiga rammusa maa peal kasvamisest. Nad murduvad ja see mets on üks inetu rägu, alt vaarikane ja nõgesene. Aga pooled põllud jättis Metskond armulikult lagedaks (aga mõnest kohast olid külainimesed (kes, Helmi ei täpsustanud) käinud ka salaja männitaimi välja kiskumas: et näe, ei läinud kasvama) ja sealt me tegime heina ja seal olid meie kartulimaa lapid ja nüüd kasvavad ka sinna männid. Nüüd need on Eramaad. Aga Eramaa tähendab praeguse riigi ajal seda, et seal ei tohi käia ja nii neid ei niida ega hari keegi ja metsloomad on nad oma valdusesse võtnud. Aga mina käin neil ikka ja istun päikese käes, sest mina olen veel eelmise riigi aegne inimene ja mulle on see Eramaa ükskõik. Ma tean, et ta on kord, siis jälle pole. Ja ma tean ka, et Jon ehk õieti Jaanus, kelle oma see maa oli, on surnud. Ja tema naine Elizabeth siin ei käi. Ja nii ma võin istuda kas või maailma ajastu otsani seal õhtuse päikese käes, noorte mändide veeres endisel Mardirahva heinamaal. Ainult päike vajus metsa taha ja ma tulin koju ära. Naljakas, kui ruttu, kui sa mõtled, üks koht saab koduks. Ja teistpidi, jälle kui aeglaselt. Ja ometi ei ole ükski koht meie Päriskodu. Ainult Paradiis on mulle küll, aga seda ma olen aru saanud alles selle üheksa ja poole aastaga, mis ma olen siit ära olnud: seda, et ma polegi siit ära olnud. Teatud mõttes. Ma loodan, et see mõte selgub Sulle mu jutustuse lõpuks, seitsmendal päeval.
Nagu Sa aru saad, on see kõik praegu alles sissejuhatus. Ja ma kardan, et ma kaugemale ei jõuagi. Aga ma teen, mis ma oskan.
Ja sellel esimesel jutustamise hommikul vahelduvad siin valgus ja vari. Ja Kiviränga õu on kord-korralt nii erineva näoga. Kui pilv, mis kuuskede tagant tõuseb, jõuab kase ladva kohale, kus on päike, siis vajub kõik sügavale varju ja ma jutustan Sulle, ise seda märkamata, Kiviränga Ella paksust mustast palitust ja tema kurtmistest ja surmast. Ja kui pilv vajub juba kase taha Paradiisi Mäepealse põllu kohale, kus nüüd enam keegi ei käi (aga mina eile käisin), siis valgub üle õue tohutu rõõmus valgus ja kõik on nii heleroheline ja isegi kuuskede tumedad oksad on tegusalt kikkis, noored käbid küljes, ja kõik soovivad meile ainult head ja mina tegelikult ei tahagi Sulle jutustada muud kui ainult head, sest ma ei mäletagi midagi muud Paradiisist. Sest ma tean, et kõik mu kurvastused ja meeleheited on kadunud nagu pilve vari kuuskedelt. Ja mida need muud olidki.
Miski väline. Kõik läinud. Kui ma oma südames nüüd Sulle mõtlen ja vaatan sinna, siis pole seal muud ju kui see hele ja erk valgus, lindude varjude nobe vilksamine üle muru. Küll neil on ikka tegemist! Ja selle juures nad nagu muud ei teegi kui laulavad.
Jah, nii ilus ja nii kiire on see pilvede libisemine üle kuuskede ja õue, vari ja valgus, elu ja aastaajad. Nii märkamatult läinud.
Siin toas mu kõrval on ka raamaturiiul. Nagu ikka majades, kus elatakse vaid suviti, on siin riiulitäis vanu raamatuid, kodust eest ära saadetud. Sest ära visata, taha õue hunnikusse viia, lammastele närida, nagu Sina tegid, seda inimesed enamasti ei raatsi. Kui viiakse, siis salaja ja kodust kaugele, raamatukogule, kes neid ei taha, vangidele, kes neid ka ei taha, või vanapaberisse, prügimäele. Aga Tiidul ja Karinil on veel lugupidamist raamatute vastu ja nii nad on need toonud siia, et ehk suvel loevad mõnda. Ma ei tea, kas loevad. Mina lasin eile õhtul pilgu üle selle riiuli käia ja sain kohe selgeks, et ma ei taha ühtegi lugeda. Imelik, eks. Ometi on siin kõiksugu raamatuid. Ja hulk ka neid, mida ma olen kunagi lugenud, Anna Karenina ja Eesti NSV ravimtaimed ja Hirvekütt. Ka minul oli Paradiisis selline riiul. Kõigil inimestel, kellel raamatuid oli, oli tol ajal üsna samasugune riiul. Sa tundsid need raamatud juba kaugelt ära. Ja teadsid juba siis, et ei taha neid lugeda. Või kui just…
Jah, ühe raamatu ma ometi tõmbasin kohe teiste vahelt välja. Ja see on siin laua peal. Bullerby lapsed. Minu oma lapsepõlve aegne Bullerby lapsed. Kuigi mu mälus oli ta kaas pisut teist karva kollane. Aga eks nad pleegi. Sest see ta on. Sest kuigi tiitelleht on pooleldi ära rebitud, saab vaadata sellest toredast impressumist, mis tol ajal iga raamatu sappa trükiti. Laduda antud 19. V 1970. Trükkida antud 28. VIII 1970. Ja täiesti kapsaks loetud, nagu minugi raamat, mida vist enam olemas ei ole. Selle kapsa ma tirisin eile õhtul kohe teiste vahelt välja, et veenduda, et on ikka sama. Aga mitte selleks, et teda lugeda. Ma olen teda juba küllalt lugenud. Kaheksa aastaselt ja üheksa aastaselt ja kümne aastaselt ja üheteistkümne aastaselt. Ma ei tea, millal ma lakkasin lugemast Bullerby lapsi. Sest iga kord, kui enam midagi lugeda polnud ja see kohutav lapsepõlveigavus langes mu peale, millest polnud muud pääsu kui raamat, siis ma lugesin jälle Bullerby lapsi. Hiljem see oli mõni teine raamat. Aga ka selle teise ja targema raamatu ülesanne oli alati sama, mis Bullerby lastel: minna siit ära.
Aga jah, ma ei võtnud teda sellepärast välja, et teda lugeda. Ma ei taha enam Bullerby lapsi lugeda, ega neid teisigi. Ma võtsin ta lauale selleks, et teda kirjutada. See, mis ma Sulle kirjutan, on mu Bullerby lapsed. Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me oleme nii palju lugenud. Aga see, mis ma Sulle kirjutan, on ometi kõik tõsi. See pole romaan ega jutustus. Ma kirjutan, mis oli ja kes olid, ükskord Paradiisis. Ja ma tahan, et Su meel oleks sellest rõõmsam ja kergem, sest me ju lubasime teineteisele: