Black Elk jutustab. John G. Neihardt
Читать онлайн книгу.
ma tema sõnumi valgete maailma viiksin, ning viimased nelikümmend aastat olen ma selle eesmärgi nimel tegutsenudki. Seda raamatut on saatnud ja saadab siiamaani märkimisväärne edu. 1932. aastal esimest korda trükist ilmununa sai see kirjanduskriitikute vaimustunud vastuvõtu osaliseks; nad pidasid seda kummaliselt ilusaks raamatuks, ehkki nad indiaanlastest vaid õige vähe teadsid.
Tavalugejad, kellel polnud indiaanlastest peaaegu mingeid teadmisi, võtsid selle vastu väga tagasihoidlikult. Vähem kui kahe aasta pärast andis kirjastaja tiraaži järele jäänud osa „realiseerimisele” hinnaga nelikümmend viis senti tükist ja raamat unustati.
Möödus terve põlvkond, aga raamat keeldus suremast.
Mingil kombel sattus selle üks eksemplar Šveitsi linna Zürichisse, kus sellele avaldasid tunnustust mõned saksa teadlased, kelle hulgas oli ka nüüdseks meie hulgast lahkunud kuulus psühholoog ja filosoof Carl Jung.
See uudis jõudis Ameerikasse ja tekitas seal veidi positiivset elevust. Raamatu eksemplare oli aga saadaval ainult üksikutes raamatupoodides ja neid müüdi kalli hinnaga.
1961. aastal anti „Black Elk jutustab” uuesti välja pehmekaanelisena ja see võeti vaimustunult vastu, iseäranis just noorte inimeste hulgas. Väljaanne Christian Herald nimetas seda „tänapäeva noorteklassikaks”. 1971. aastal tegi Dick Cavett autoriga televisioonis intervjuu, mille tulemusel saavutas raamat plahvatuslikult üllatava populaarsuse.
„Black Elk jutustab” on tuntud kogu Ühendriikides ja jõudnud ka Euroopasse – see on tõlgitud kaheksasse keelde.
Vana prohveti soov, et ma tema sõnumi maailma viiksin, on tegelikult täidetud.
Need, kellele „Black Elk jutustab” juba tuttav on, mäletavad vana mehe palvet Harney Peakis, kus ta hõredas vihmasajus nuttis ja ahastuses Maailmaruumi Vanaisade poole kisendas: „Armetu vana mehena näete te mind siin ja ma olen viletsaks jäänud ja pole teinud mitte midagi.”
Ehk pole ta tänu oma sõnumile, mis nüüd üle kogu maailma levimas on, siiski läbi kukkunud.
Sissejuhatus
Philip J. Deloria
Esimest korda lugesin ma raamatut „Black Elk jutustab” 1970. aastate alguses. See eksemplar (Pocket Books, 1972) on mul siiamaani alles ning lebab ka praegu minu kõrval – köide lagunenud, kaas kulunud ja lehed lahti. Miks ma selle raamatu kunagi esimest korda kätte võtsin? Loomulikult oli selles oma osa perekonna pärimusel, kuna minu vanaisa oli Black Elkiga tuttav olnud ja mu isa kandis hoolt, et ma seda teaksin. Aga niisama oluline oli see, et kirjastus Simon & Shuster (mille uustrükki Pocket Booksi väljaanne endast kujutas) pakkus raamatut müstikaotsijate ja – ihaldajate jaoks välja teosena, mida „peab lugema”. See sihtgrupp muutus sujuvalt laiemaks, hakates hõlmama ka minu moodi rahutuid noori inimesi, kes esimest korda tõsiselt elu mõtte üle mõtisklesid. Black Elki suurt nägemust ja tema teisi vaimseid kogemusi, mida Nebraska osariigi loorberitega pärjatud luuletaja John G. Neihardti suu läbi nii vastupandamatult esitatakse, võeti teeviitadena ja näidetena rikkamast ning köitvamast transtsendentsest elust.
Raamatu kaas kujutab endast veidrat kollaaži, mis on seatud vana Ameerika indiaani mehe kurva targa pruuni näo ümber. Pruuni ringiga ümbritsetud kehata nägu mustal taustal hõljub ilma särgita noorema mehe figuuri kohal, kelle käed on palveks välja sirutatud. See noorem mees paiskub välja sinisest ringist, mis katab osalt pruuni ringi ja on ühendatud sellega kahe „indiaani mustri” riba abil. Tema käsivarred järgivad pruuni ringi ja efekt on võimas: komplitseeritud tajumus, et noore mehe püha kogemuse ja vanema mehe vaimse tarkuse vahel on side. Asjasse pühendatud näevad sel komplitseeritud pildil kummalist seost reaalsusega. Sest too elatanud mees on tõepoolest Black Elk, oma vana näo ja „indiaani mustriga”, mis on joonistatud Joseph Epes Browni poolt 1947. aastal tehtud foto põhjal.
Kaas pakkus teisigi interpreteerimisvihjeid. Tegeliku alapealkirja „Lugu oglala siuude püha mehe elust” asemel on Pocket Booksi väljaande kaanel kiri „Ameerika indiaanlase legendaarne „Nägemusteraamat””. Ümbrise siseküljelt võib leida täpsustuse: „Raamat legendist, isiklikust nägemusest, mille kõrval LSD-retk kahvatub.” LSD-retk! Kas ma ei otsinud just midagi sellist? Tõepoolest, nagu paljud teised, nii lugesin ka mina raamatut „Black Elk jutustab” kõigepealt kui mudelit, kuidas otsida tähendust, milleni jõutakse loodusmaailma vaimse väe müstilise kogemise kaudu.
Samal ajal asetas väljaanne Black Elki enda võimalused siiski selgelt minevikku. Tagakaanelt leiab lugeja tuttavaid sõnu ja fraase, mis määratlevad hääbuva indiaanlase põhiolemuse: „kurbus”, „ma võin enam mitte kunagi hüüda”, „tühi taevas”, „tema inimeste kadumine”, „siuude suur lugu on lõppenud”, „elu püha sõõr on katkenud” ja teisi selliseid. Raamat kinnitab, et ehkki Black Elki suur nägemus ei ole enam Ameerika indiaanlaste jaoks oluline, võiks see sellest hoolimata edasi elada „kõikide inimeste jaoks”. Ja see oli parem kui LSD-retk! Kaanekujunduses on ära tabatud põhiline, mis selle teose puhul tänase päevani painab: John Neihardti valmisolek uskuda samaaegselt nii Black Elki nägemuse väge kui ka selle nägemuse lõppu – ning seega indiaani elu ja inimeste traagilist lõppu.
Kogenud lugejad panevad tähele, et selles väikeses analüüsis pole midagi uut. Raamatut „Black Elk jutustab” on müüdud rohkem kui ükskõik millist teist põlisameeriklasi käsitlevat uurimust ja see on esile kutsunud tohutu hulga teravalt kriitilisi kommentaare. Mulle mõjus just see, mismoodi see raamat – karmilt ja jõuliselt – rääkis mulle võimalustest saada müstilisi taipamisi selle kohta, kuidas jõuda vaimse eluni.
1979. aastal kirjutas minu isa Vine Deloria Jr. sissejuhatuse uuele Bison Booksi väljaandele, kus ta nihutas fookust, nimetades „Black Elk jutustab” „kõikide hõimude piibliks” ja Põhja-Ameerika religiooniklassikaks, mis sisaldab endas kontinendi vaimset väge. Ta rääkis „Black Elki teoloogilisest traditsioonist” ja paigutas selle teose religioosse mõtte maailmaajalooliste panuste ritta. Kui kunagi luges laiem Ameerika „meie” raamatut nende võimaluste pärast, mida see pakkus igaühele, leidmaks sealt mingi isiklik tähendus, siis nüüd võiks laiem hõimuline „meie” selle vastu võtta kui indiaani praktika üldise tähise – isegi kui see ajalooline aeg, milles autor(id) tegutses(id), tingis järeleandmisi teose transtsendentse tõe taotlustes. Ma lugesin väljaannet Colorado Ülikoolis põlisameeriklaste religiooni kursusel käies ja avastasin, et minu isa panindiaanlust ja universaalsust rõhutavad teesid toimisid minu kursusekaaslaste puhul suurepäraselt. Mu paps oli sedasorti asjades – vägevate provokatiivsete lausete väljamõtlemises – osav ning „piibli” ja „kõikide hõimude” ühendamine tekitas üsna kenasti uue tegevusvälja. Siiski on olnud kuulda ka vaikseid kaebusi: väljaspool suuri tasandikke elanud hõimudesse kuuluvad noored eelistavad suhteliselt kiiret nägemuseotsingut omaenda traditsioonist pärinevatele pikematele ja aeglasematele meetoditele; mõnel on mure selle pärast, et ühe konkreetse inimese lugu võetakse oluliseks juhendiks nii ulatusliku ettevõtmise puhul, nagu seda on tähenduse otsimine; lisaks on Black Elki ja John Neihardti kirjanduslikku suhtesse sisse ehitatud ebamäärasus. Seekordsel lugemisel avastasin ma, et olen nüüd rohkem huvitatud veidratest ajaloolistest vahepaladest – mitte enam köitva kujundlikkusega edasi antud suurest nägemusest, vaid tema üksi ja koos Buffalo Billiga Euroopas veedetud ajast. Minu jaoks (ja võib-olla ka teiste minusarnaste lugejate jaoks) oli raamat omandanud teise iseloomu. See tegi mind veidi rahutuks.
See rahutus plahvatas 1984. aastal, mil Raymond DeMallie avaldas raamatu „The Sixth Grandfather: Black Elks Teachings as Given to John G. Neihardt”, kuhu oli kokku kogutud algsed stenograafilised märkmed ja mis paljastas lõpuks kirjandusliku kattekihi, mille oli tarvitusele võtnud John Neihardt. Lugesin „The Sixth Grandfather’it” Coloradost Californiasse sõitvas rongis ja olin vaheldumisi illusioonidest vabastatud (võrreldes esimese, müstilise mulje jätnud lugemisega) ja lummatud (võrreldes teise lugemisega, mil fookus oli ajalool).