Sinine kui jää. Anne Stuart
Читать онлайн книгу.
juba piisavalt kössitanud. Ta haaras uksenupust ja tõmbas end jalule, võttes end kokku, et eirata kerget värinat jalgades. Ta piilus aknast välja, aga voolujoonelisest, madalast sportautost ja tema nimetust päästjast polnud märkigi. Mees oli läinud. Kui ta suudaks vaid vabaneda peaaegu füüsilisest tundest, et mehe pilk lasub ikka veel temal.
Summer pani tule põlema ja krimpsutas pimestavas valguses nägu. Ta oleks praegu õnnelikum hämaras, aga pimedus peitis hirmsaid asju ning tal polnud mingit kavatsust enam karta. Ta oli seda võitlust juba kord pidanud ega tahtnud end taas haavatavaks teha.
Tema jalad valutasid ning ta taipas, et oli millalgi õhtu jooksul kingad kaotanud. Need olid kallid, aga ebamugavad, nii et hea oli, et lahti sai. Ta kavatses riided seljast võtta ja ka need välja visata, vabaneda kõigest, mis meenutas talle seda kohutavat õhtut. Aga kõigepealt tahtis ta süüa, ükskõik mida, juua klaas veini ja püüda vabastada end mehe pilgu jätkuvast puudutusest.
Jäätis oli härmas, vaarikajogurtil oli parim enne möödas ja juust hallitas. Ta ei leidnud veiniavajat ning ainuke õlu külmikus oli Sapporo – ei, aitäh. Summer ei tahtnud mõelda millelegi Jaapaniga seotule ning kõndis läbi elutoa, pilk kõrvale pööratud, lükates eemale jaapanipärase vaheseina. Ta ei tahtnud midagi rohkem kui võtta riided seljast ja ronida mullivanni, aga Hana-san oli teda tublisti õpetanud. Summeri jalad olid murused ja verised ning ta tahtis õhtut endalt pesta, enne kui end vee õnnistatud soojusse sisse seab. Ta käis kiiresti duši all ja ronis siis suurde seedripuust vanni magamistoa juures.
See oli õnnistus. Summer sulges silmad ja lasi soojal, tervendaval veel enda ümber heljuda. Mõne minuti jooksul ei pea ta mõtlema ega muretsema. Mõneks õnnistatud rahuhetkeks võib ta lihtsalt olla.
Ja püüda vabaneda ebaloogilisest tundest, et kusagil jälgib mees teda ikka veel.
Targa naise kohta oli Summer Hawthorne ärritavalt rumal, mõtles Taka naise bangalo tagaosa juures ümber nurga tulles. Ta oli selle juba mitme päeva eest üle vaadanud ning teadis, kui hale selle turvasüsteem on. Naise majja oli hiljuti sisse murtud, aga ta polnud selle koha kindlustamiseks midagi ette võtnud. Kõiki kolme lukku tagauksel oli kerge muukida, kett puruneks ühe korraliku tõukega ning tal polnud väliseid turvameetmeid, ühtegi sensorit ega alarmi. Taka võis lipsata maja taha, kaduda võssakasvanud põõsastesse ja keegi ei paneks seda isegi tähele.
Tema kardinad olid samuti haledad. Võltsid aasiapärased riisipaberist rulood olid põhimõtteliselt kasutud. Ta oli elutoas ja köögis tule põlema jätnud, kui vannituppa kadus, ning oli läbimärg ja paljas, kui naasis ja ronis puidust vanni, sulgedes selges mõnus silmad.
Nii et Taka võis vabalt oletada, et naine ei valetanud – Hayashi urn polnud kusagil tema läheduses. Ta oli viimati seal käies koha üsna põhjalikult läbi otsinud, kuigi palju varjatumalt kui Shirosama löömamehed, ning ta kahtles, et see tal märkamata jäi, kuigi tol hetkel polnud ta seda otsinud. Ta oli arvanud, et see on juba muuseumis.
Ta oli otsinud vihjeid, mis viiks teda pühamuni. Kui nad leiavad selle enne seda, kui Shirosamal õnnestub koht avastada, saab Komitee sekti juhi plaanidele kiiresti lõpu teha. Shirosama vajas pühapaika oma hullumeelseteks rituaalideks ning selleta oleks tema ja tema jüngrid liiga ebausklikud, et oma kavatsustega edasi minna. Kuukalendri uusaastani oli vaid paar päeva jäänud, selle kuupäeva oli Shirosama kuulutanud oma salapärase rituaali jaoks kõige soodsamaks ning vähemalt selleks aastaks hakkas tal aeg otsa saama. Kui nad suudaksid vaid piisavalt kaua venitada, hoida Summer Hawthorne’i ja Hayashi urni paar järgmist päeva Shirosama eest, on neil terve aasta aega nuputada välja plaan mehe peatamiseks.
Ja siis ei ole vaja naist vaigistada enne, kui ta räägib välja tõe, mille olemasolust tal aimugi polnud.
Urn muuseumis oli suurepärane võltsing – Taka oli keraamikas piisavalt andekas, tundmaks ära meistri kätetöö. Temapoolne viga oli see, et ta ei märganud, et jääsinine glasuur oli pisut liiga ühtlane olnud, aga samas oli ta keskendunud teistele asjadele.
Kahju, et ta ei saanud nüüd kõike sinnapaika jätta. Shirosama varastab võltsingu muuseumist, saamata sellest aru, aga ta vajas ikkagi ka Summer Hawthorne’i. Tegelikult võis naine olla võrrandis kaalukam tegur ning Taka teadis, milline käsk talle oli antud. Kui vaja, pidi ta hävitama hindamatu Jaapani kunsti-, kultuuri- ja ajalooteose ning tapma naise, kelle valduses oli võti paika, kuhu see kuulus. Ja ta ei tohtinud selle tegemises kõhelda.
Just see „kui vaja” osa oli probleem. Komitee ja halastamatult praktilise meelega madame Lambert usaldasid otsuse langetamise tema hoolde. Aga Taka polnud päris kindel, kas saab ennast antud hetkel usaldada.
Sest ta ei tahtnud Summer Hawthorne’i tappa.
Kui naine leitakse vannis hulpimas, teaks Shirosama, et ta ei saa midagi teha ja ta oleks hoobilt peatatud.
See oli lihtne. Praktiline. Vajalik. Ainult et see stsenaarium tähendaks, et Hayashi urn jääbki kadunuks.
Aga kauss jääb terveks. Ja varem või hiljem, võib-olla aastakümnete pärast, võib-olla siis, kui nad kõik juba ammu surnud on, ilmub see uuesti välja. Sellest teadmisest peaks Komitee rahustamiseks piisama.
Takal kulus lukkude muukimiseks vähem kui kolmkümmend sekundit. Ta liikus läbi maja täielikus vaikuses – ta oleks võinud naise juurde minna, ta vee alla lükata ja tal poleks mingit pääsemislootust olnud.
Uputamine polnud hea valik. Taka poleks saanud sellest õnnetuse muljet jätta, selleks kuluks neetult palju aega ja naine tunneks kabuhirmu. Ta ei tahtnud Summerit hirmutada, kui võimalik. Ta soovis vaid, et see saaks läbi, kui nii peab tõesti minema.
Summer istus vannis seljaga tema poole, pikad juuksed lahti, veest tumedad. Ta ümises mingit viisitut laulukest, mis muutis kogu selle kuradi asja veel raskemaks, kuid Taka ei tohtinud lasta endal kõhelda. Ta liikus nii kiiresti, et naisel polnud aega ringi pöörata, taibata, et ta on seal, libistamas kätt tema paksu juusteloori alla, leidmas üles õige punkti ja surumas sellele tugevasti. Summer oli sekunditega teadvuseta ning Taka lükkas ta selili vette, hoides teda seal kinni.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.