Elukargus. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
Mine rahulikult koju. Vabandust, aga nüüd on mul tegemist.”
„Mind on ka kodus tööd ootamas ja palju rohkem kui sul, sest mul on päratu suur majapidamine, millel tuleb silm peal hoida. Sina peaksid seda suurepäraselt teadma. Hüvasti!” põrutas suurtalu perenaine Leena ja lahkus, ust enda järel mürtsuga kinni lüües.
Kui lapsed tuppa tulid, ei jäänud Leenil muud üle, kui nende käest aru nõuda.
„Kas te vanaema nägite, kui ta meil käis?”
„Ta tuiskas meist tõesti mööda, aga ei märganud meid üldse. Oli kuidagi tusane,” seletas Milvi.
„Vanaema kaebas teie peale. Teie olite käinud omavoliliselt tema õunapuuaias. Ta kahtlustas, et näppasite õunu.”
Milvi näitas sõrmega Kusti suunas.
„Tema tahtis minna. Mina läksin kaasa, et ta ei teeks seal pahandust. Me ei teinud paha.”
„Nagu ma saan aru, siis te ei roninud õunapuude otsa ega raputanud neid,” uuris ema edasi.
„Ma ei jaksa puid peaaegu üldse raputada,” ütles Kusti vaikselt. „Õunapuu otsa suudan küll ronida, aga ma ei teinud seda.”
„Mina läksin just seepärast suurtalu õunapuuaeda, et olla kindel selles, mida sa kartsid,” puterdas Milvi. „Räägin vist väga segaselt. Enne ütlesin selgemalt. Pelgasin, et Kusti võtab sealt õunu kaasa, aga seegi on ju keelatud.”
Ema pöördus suure poja poole.
„Miks sa läksid võõrasse aeda?”
„Mulle tundus, et midagi on väga valesti, kui ma ei tohi vanaema ja vanaisa aias käia. Arvasin, et kui ma ei võta sealt õunu kaasa, siis pole mul keelatud seal olla, kuigi sina ei luba.”
„Meil on ka mõned õunapuud. Siin võite alati mahakukkunud õunad ära korjata ja neid ka loomulikult süüa. Võõrasse aeda ei tohi te aga kindlasti minna, ka mitte vanaisa ja vanaema aeda. Vanaema kaebas teie peale ja kahtlustas teid õunavarguses. Kas saite aru?” jätkas ema.
„Mina ei mõista, miks ma ei tohi vanavanemate aias käia! Nad oleksid nagu võõrad inimesed. Mulle ei mahu pähe, et ma ei tohi teha seda, mis pole mingi üleannetus!” nõudis poisike selgitust.
Ema ohkas.
„Nemad on selle ära keelanud. Nii lihtne ongi olukord. Nende tahet tuleb arvestada. Sa tead ju küll, et ma olen oma vanematele võõraks jäänud, kuigi selles pole meie kõigi jaoks midagi head.”
„Miks nad on ära keelanud, et ma ei tohi vanavanemate aeda minna?” ei jätnud Kusti ema rahule.
„Sul on lihtne küsida, ent minul raske vastata. Põhjus on selles, et vanemad ei kiitnud mu abielu isaga heaks. Isa tegi talus linatöid, aga nemad leidsid, et lihtsa sulasega ei kõlba mul abielluda, sest ta pole rikas mees.” Ema vaatas lastele otsa. „Ma ei saanud aga kuidagi isaga abiellumisest loobuda, sest siis poleks teid ju maailma sündinud.”
„See on hea, et sa seletasid meile, miks vanavanemad kõnnivad meist kui võõrastest mööda,” sekkus Milvi kõnelusse.
Ema vaatas tütrele rõõmsa pilguga otsa.
„Sa oled väga arukas. Pärast minu abiellumist ei võtnud vanemad isegi mu lapsi omaks, nagu nad ei võtnud teie isa juba algusest peale. Isegi mina pole enam neile oma, sest pidasin ennast selliselt üleval, nagu nendele ei meeldinud. Nad olid kõigest hingest selle vastu, et seon ennast teie isaga. Aga nad ei saanud meie abielu takistada. See vihastas neid hirmsasti. Nendel on elust niisugune arvamus, et kui keegi käitub nende tahte vastaselt, siis kriipsutavad nad tema ja ta lähedastega omainimeste suhted läbi.”
Mina tatsasin ema juurde.
„Issi on pai!”
Ema sasis mu juukseid.
„Tarkpea, sa räägid õigust.”
Eriti kiuslik oli suurtalu perenaine Leena, kes laimas kogu külas oma tütart:
„Näe, Leeni läks linaharjuskile mehele. Mis õnne ta oma abielust lootis leida! Nüüd on tal lastekari järel, muret on tal kuhjaga. Ta ei oska põngerjaid kasvatada. Kaks esimest titakest läksid juba looja karja, sest ta ei tulnud nende hooldamisega toime. Küsitav on, kas praegustestki lastest asja saab. Loodetavasti jäävad nad küll ellu, kuid kehvades tingimustes kasvanud inimese elu on tihti rist ja viletsus, millest tal on raske rõõmu tunda.”
Kui kaua suudan ma seda kiusu ja laimu kannatada, mille põhjustavad oma isa ja ema. Ükskord saab mu kannatlikkus otsa ja mul tuleb koos oma perekonnaga hakata uut elukohta otsima. Kas see on aga üldse meil võimalik? Me oleme ju vaesed, oli Leeni kimbatuses, kuid oma mõtetes soovis ta vanemate käest renditud sauna maha jätta.
Iseäranis solvunud oli Johannes, kes oli küllalt tugev ja elujõuline mees, et elus hakkama saada. Ta oli lapsest saadik õppinud rasket tööd tegema, et ennast ja oma peret elatada.
Sellest ussipesast on vaja võimalikult kaugele rännata, et ei kuuleks enam seda nääklemist, mida on vaja siin kannatada. Ma tahaksin nii väga rahulikult omaette elada ja ehitada perele maja hoopis mujale kui ussipesa läheduses, unistas Johannes.
Tegelikkus kujunes aga selliseks, et Leeni ja Johannes ei kolinud perega kuhugi. Saunikutel polnud seda raha kuskilt võtta, et osta endale mõnda maja. Nendel jätkus krabisevat vaid nii palju, et pere hädapärased tarvidused katta. Unistada ju võis, ent vahendeid polnud, mis oleks võimaldanud ilusatel plaanidel teostuda.
Et oma lapsi toita, tuli Johannesel leida töö, et raha saada. Talvel polnud tal võimalik mujalt teenistust saada kui Viluvere metskonnast, kus asusid suured riigimetsad, mis kuulusid suurelt jaolt Pärnu linnale.
Metsatööl olles sai Johannes teada, et Arjaka suurtalust antakse kolmekümne hektari suurune maatükk inimesele, kes seda soovib. Kuigi sellel maatükil oli väike osa lepiku all ja rohkete kividega kaetud, aga suurem osa üksnes soo ja raba, rentis Johannes selle maatüki Pärnu linnalt. Ta otsustas sinna oma kodu ja eluaseme rajada, kuigi unistustes soovis ta abikaasa isakodust võimalikult kaugel elada. Ta mõistis, et unistada on küll tore, aga elu tahab päev päeva kõrval elamist ja selle tõttu tuleb kahe jalaga maa peal seista. Leeni oli abikaasa otsusega päri, sest mujale ei võimaldanud nende rahalised võimalused ju minna.
Küll pidi Johannesel ja Leenil palju julgust ja visadust olema, et asuda elama soo servale, kus peale vee, kivide ja võsa polnud peaaegu midagi, sinna kodu rajada ning kolme alaealist last kasvatada. Nende käsutuses oli maatükk Arjaka suurtalust, aga polnud ainsatki tasast põldu ega lagedat heinamaad.
Kuid see, mis näib lausa uskumatuna, võib inimese visaduse ja tahtekindluse tõttu tõeks saada. Juba otsisid Johannes ja Leeni sobiva koha maja püstitamiseks. Nad juurisid tulevaselt ehitusplatsilt lepad, raiusid võsa, koristasid kivid ja rajasid juurdepääsutee. Tee tegemine ei läinud sugugi libedasti, sest maa oli vesine ja oli vaja kraavid kaevata. Pinnast pidi tasandama, augud ja konarused oli vaja ühtlaseks siluda.
Rassijatest möödus üksik külataat, kelle elu polnud samuti kerge olnud. Tema oli oma pika ea jooksul nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Ta vangutas kahtlevalt pead ja pobises midagi vaevukuuldavalt oma pulstunud habemesse. Vanamees ei soovinud ettevõtlikele inimestele, oma koju rajajatele „jõudu tööle”, vaid astus jalgu vedades vaikides edasi, toetudes kadakapuust kepile. Ta ei uskunud, et need inimesed, kes tegid tema silme all pingsalt tööd, suudavad enda soovi ellu viia. Töötas oma pere, keegi teine polnud neid abistamas.
Siin ei olnud kerge ühelgi pereliikmel, kes kandis vähegi juba kaela. Neljateistkümnesel Milvil ja temast viis aastat nooremal Kustil polnud aega lulli lüüa, vaid nad pidid jõukohast tööd tegema. Nende töö oli võsa raiumine ja põletamine. Suurte leppade juurimine, saagimine ja lõhkumine, aga ka kivide maast väljakangutamine oli isa ja ema amet. Esimesed põllulapid tehti võimalikult rohkelt kobedaks maakirve ja labidaga, et nendel saaks kartulit ja juurvilja kasvatada.
Ainult mina, kolme ja poole aastane Volli, kes ei osanud oma lapsemõistusega olukorra raskust hinnata, istusin suurel kivimürakal nagu väike kubjas,