Sekt. Michael Katz Krefeld
Читать онлайн книгу.
ja haaras teki endaga kaasa ning kõndis läbi kajuti, kus Møffe magas. Ta avas ukse ahtritekile, tõmbas valge plasttooli reelingu äärde ja võttis istet. Kanal voolas pimeduses vaikselt. Peale ühe remondiauto, mis Christianshavns Torvi juures üle silla veeres, oli siin vaikne. Need olid tunnid, kus pubid olid kinni ja ülejäänud linnaosa polnud veel ärganud. Need olid tunnid, mis kuulusid vaid iseendale. Vana Grand Banks õõtsus pisut ja kiigutas teda õrnalt toolis. Ta mõtles tagasi unenäole, mis oli alati sama. Unes püüdis ta asjata Evat vältimatu eest hoiatada. Unes olid kõik need üksikasjad, mis politsei järeluurimises ilmsiks olid tulnud – kõik alates Eva toimetustest enne surma kuni kurjategija kaasa võetud asjadeni. Laiba asukohta ja vigastusi oli ta ise näinud, kui ta koos Møffega koju tuli ja Eva elutult maast lebamas leidis.
Mõnikord nägi ta unes viivuks mõrtsuka nägu, aga siis oli see alati tema enda moodi. Selle seose mõistmiseks ei pidanud just psühholoog olema – see kõik tulenes süütundest, mis teda endiselt painas. Ta tundis end süüdi, et polnud Eva surma ära hoidnud ega suutnud leida tema mõrvarit. Meest, kes kõige järgi otsustades oli õnnetu murdvaras, keda Eva tulek üllatanud oli. Kõige tõenäolisemalt üks neist, kes oli seotud nende Ida-Euroopa jõukudega, kes sel ajal linnaosa valitsenud olid ja kes sama suure tõenäosusega riigist põgenenud oli. Selle napi järeluurimise põhjal olid nad Mikkeliga ehitanud teooria, et Kaminsky teadis midagi tollastest jõuguliikmetest. Kui Ronk siin niimoodi istus ja tasast vett vaatas, jõudis talle kohale, kui õbluke see teooria oli ja kui kaua oli ta juhtumit lahendada lootes selle külge klammerdunud. Selle üle sai vaid nutta. Ja just seda Ronk tegigi.
7
Päike küttis Vor Frelsersi surnuaeda, kus kuum õhk punaste kiviseinte vahel liikumatult seisis ja pikad kruusateed värelema pani. Kaugusest kõlas surnuaia lõunaküljes jooksva Amagerbrogade liikluse monotoonne müra. Surnuaed kuulus Ronga kohalikule kirikule Christianshavnis ja oli nii-öelda väljakolinute surnuaed, mis oli kooleraepideemia ajal rajatud. Just sellisest kohalikust ajaloost teadis Eva kõike ja tihti ka jutustas, kui nad koos jalutamas käisid ja – Ronk oli sellele vaid „jaa-jaa” vastanud. Alati töömõtete ja juhtumitega liialt hõivatud, et Eva juttu korralikult kuulata.
Ronk kummardus musta hauakiviga kalmule ja koristas sealt kuivanud kimbu ja teeküünalde jäägid oma eelmisest külaskäigust. Tema halb südametunnistus tuletas talle meelde, et see oli olnud kuskil jõulude paiku. Ta oleks tahtnud siin tihemini käia, aga ta vihkas kalmistut, mis tema jaoks esindas kõike, mis ei olnud elava Evaga seotud. Hauakivi meenutas talle vaid, kui ebaõiglane oli, et Eva siin pidi lebama, mitte Amagerbrogadel ringi jalutama ja tema elus olema.
„Kas sa teadsid, et see kalmistu rajati suure kooleraepideemiaga seoses?” küsis Victoria, kes tema kohal seisis. Tema metsikud hallid juuksed olid sinise taeva taustal kui elektrit täis.
„Või nii,” vastas Ronk ja pistis sodi kaasavõetud kilekotti.
Victoria pahvis isekeeratud Petterøe sigaretist suitsupilve. „Jah, 1853. aastal keelati inimeste müüride vahele matmine. Ja õnn oli.”
„Miks nii?”
„Sest muidu ei asuks mu antikvariaat täna kiriku juures.”
Ronk noogutas. Victoria antikvariaat asus vaid kiviviske kaugusel Vor Frelsers Kirkest, kus Eva matusetseremoonia tookord peeti.
Ta vaatas Victoriat, kellel oli tavapäraselt seljas viisakas ruuduline tviidülikond ja lahtiste nööpidega särk ning kes meenutas kedagi, kes kuulus tundmatu Christianshavni aadlisuguvõsa sekka. „Kas sul selles ülikonnas palav ei ole?”
„Lohakalt riietumiseks pole kunagi head põhjendust.”
„Ma ei tunne kedagi sinusugust, Victoria.”
„Ei, loodetavasti mitte. Mulle koopiad ei meeldi. Sellepärast mulle Eva seltsis meeldiski.”
Ronk tõusis püsti ja pühkis oma tolmused käed teksapükstesse. „Tore, et sa kaasa tulid. Poleks üldse pidanud.”
„Pole midagi, ehkki see koht ajab mulle judinad peale. Sa oleks võinud selle asemel ta tuha Øresundi puistata.”
„Kas seda tohib teha?”
Victoria kehitas õlgu. „Sellegipoolest oleksid sa pidanud seda tegema.”
Nad vaatasid vaikides hauda. Ronk kahetses, et oli võõrasemasid ostnud, ja ta oleks tahtnud need taas ära korjata. Victoria kimp oli selle-eest ilus, lihtne ja diskreetne, just nagu Evale meeldinud oleks. „Kurat, kui palju asju meil tegemata jäi,” pomises ta.
„Kas sa pole ennast juba küllalt karistanud?”
Ronk kehitas õlgu. „Ma oleks pidanud seda ette aimama.”
„Ei, sa pead edasi liikuma. Eva oleks seda sama öelnud.”
„Kas ma ei peaks need närused lilled ära võtma, need näevad ju õudsed välja?” Ta osutas võõrasemadele.
„Jah, nendega ei läinud sul õnneks,” vastas Victoria ja noogutas.
Ronk kummardas ja võttis võõrasemadega lillepoti kalmult ära.
„Ma mõtlen seda tõsiselt, Victoria, asi ei ole ainult süütundes, ma oleksin pidanud seda ette nägema. Ma olen kogu oma professionaalse elu politseis töötanud. Ma olen lähedalt näinud, mida inimesed on valmis üksteisele viha pärast tegema. Ma olen kohanud vägivalda, vaadanud mõrtsukatele silma, kohtunud nende vigastatud ohvritega, ma tunnen statistikat. Mul olid kõik eeldused, Victoria. Miks ma siis ei hoolitsenud selle eest, et meil oleks turvasüsteem? Miks ma lasin Eval nii palju üksi kodus olla? Miks ma ei kontrollinud naabruskonnas seda röövlijõuku, kes kindlasti juba nädalaid enne oma vallutusretkedel meie kvartali hõivas? Ma olin treenitud nägema kõiki signaale… Ja ikkagi olin ma täiesti ette valmistamata.”
„Minu kõrvus kõlab see ikka süüdistusena.”
„Ei, mitte ainult.” Ronga kurk oli kuiv ja ta neelatas. „Asi on kurjuse tunnetamises. Märkamises, millal see läheneb, nägemises, kuidas see ründab. Miks ma olin pime selle ees, mis mulle kõige tähtsam oli?” Ta vaatas Victoriale otse silma. „Nagu vanasõnagi ütleb, siis kurat oskab nähtamatuks jääda.”
Victoria vaatas ebakindlalt ringi. „See pole just kõige meeldivam teema, Ronk.”
„See oli võrdlus.”
„Väga võimalik, aga laseks nüüd äkki jalga?”
Nad kõndisid tagasi mööda kitsast rada, mida ääristasid hauad. Eemal Amagerbrogadele avaneva värava juures seisis kalmistuvaht ja kühveldas kruusa, nii et teda ümbritses kerge tolmupilv. Victoria süütas sigareti ja puhus suunurgast välja suitsutoru. „Sa ju tead, et ma mängin igal kolmapäeval Lohmaniga karambooli?”
„Ja nüüd tahad sa mulle rääkida, kui loll see on, et ma enam tema heaks ei tööta?”
Victoria kehitas õlgu.
„Johnson on juba selle teema tõstatanud, seega sa võid rahulik olla.”
„Aga sa oled ju hea…”
„…Jah, hea nuhk, seda ütlevad kõik, aga ma ei viitsi nuhkida selleks, et mõni kindlustusfirma mõned kopikad saaks säästa või et näidata õnnetule abikaasale, et ta kaaslane on truudusetu. Ma tühjendan parema meelega käimlaid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного