Elamisjulgus. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
mul oli töö ajaliselt normeerimata, siis ei pidanud ma kogu aeg vallamajas istuma, vaid ainult sellal, kui mul oli vastuvõtt. Oma äranägemisel külastasin noorteorganisatsioone kohapeal, kui selleks võimalust oli.. Mina pidin ju eelkõige noortega suhtlema ja neile meelepärast tegevust organiseerima. Seda tegin innukalt. Vallas polnud mul vaja kellelegi oma tööst aru anda. Nii jäi küllaldaselt aega ka talutöödeks. Suvel olin kodus heinateoga ametis, sügisel võtsin kartuleid, koristasin vilja, tegin hobusega sügiskündi ja talvel varusin küttepuid.
Kõik oli nagu korras, sest mul oli kodu ja töö. Sain raha nii palju, et üsna lahedalt elada. Jätkus kõige vajaliku ostuks ja jäi ülegi, kui olid kokkuhoidlik. Väikese Kullilaane talu maad ei andnud nii palju tulu, et ainult talutööga majanduslikult toime tulla. Ma pidin tahes-tahtmata mujal juurde teenima ja nüüd oli see lisasissetulek mul olemas. Sealjuures tuli raha tõesti väga kerge vaevaga kätte, sest käterammu polnud üldse tarvis.
Ma pidin peamiselt kultuuri- ja sporditööd organiseerima ning ka ise sellest osa võtma. Tantsisin rahvatantsu. Täiendavad kohustused ei nõudnud õnneks palju aega. Mul oli vaja riigilaenuobligatsioonide tellimist ja läbiviimist korraldada. Tuli organiseerida normivilja varumist. Komnoorena pidin kevadkülvi ettevalmistamisele ja läbiviimisele kaasa aitama.
Liisi Lindmäe ei käinud meie koosolekutel, kuigi oli komsomoli astunud. Tal polnud ka ühtki komnoorele antud ülesannet. Läksin tema juurde koju uurima, mis on juhtunud.
Küsisin: „Miks sa ei käi komsomolikoosolekul?”
Neiu vastas: „Ma pean enne Jumalalt nõu küsima, kas ma võin sinna tulla või mitte.”
„Sa tead, et ma ei takista sul usklik olemast, kuigi minult seda nõutakse. Meie riigis on konstitutsiooni põhjal usuvabadus ja mina lähtun sellest. Mind ennast on ristitud ja olen ka leeris käinud. Ma olen kindel, et Jumalal pole selle vastu midagi, kui tuled meie sekka. Meie ei tee Jumala vastast kihutustööd ega kiusa usklikke taga. Sinu kohus on aga meie koosolekutest osa võtta ning nõu ja jõuga teha, mis meilt nõutakse, sest sa astusid ju komsomoli.”
„Millal on koosolek?”
„Homme kell kuus õhtul. See toimub seal, kus sa said komsomolipileti kätte.”
„Tulen,” oli ta minuga päri.
Järgmisel päeval oli ta tõesti kohal, aga lauale pani ta ühest taskust komsomolipileti ja teisest katekismuse.
„Tubli tüdruk, et pidasid oma sõnast kinni. Meie tundsime sinust puudust, ja nüüd oledki sa kohal.” Pöördusin teiste koosolekust osavõtjate poole. „Teeme Liisile aplausi, et ta võitis endas kõhklused ja on jälle meiega!”
Aplaus oli üksmeelne ja üllatavalt tugev.
Midagi tundus mu elus puudu olevat, südamesopis valitses rahutus ja igatsus. Mõistsin ju suurepäraselt, et seda, mida minult nõuti esmajoones oma ametitöös, polnud ma võimeline nagu kord ja kohus tegema. Ma ei saanud isegi aru, mis ei lasknud mind vajalikul määral komsomoli astumist propageerida, ent kui järele mõtlesin, siis jõudsin järelduseni, et mul polnud neid ideaale, millest pidin noortele rääkima. Mina otsisin noortele eelkõige meelepärast tegevust, aga see oli mõeldud ju vaid kõrvalülesandena, kuid mina võtsin seda peamise kohustusena.
Mulle näis vahel, et mu elu on mõttetu ja ma pole suutnud sellele õiget eesmärki seada. Tundsin kodus talutööd tehes, et see rahuldas mind hoopis rohkem, kui jahvatada suuga helgest tulevikust. Mul puudus isegi selgus, miks ma elan ja töötan. Tajusin ennast kohati maises elus üleliigsena. Tahtsin kellegagi jagada oma rõõme ja muresid, naerda ja nutta koos temaga. Loomulikult tegin seda emaga, sest meil oli väga usalduslik vahekord, aga sellest jäi minule väheseks, sest täisealise mehe kõrvale on ju ka väljaspool suguluslikke suhteid õrnema soo esindajat vaja.
Minul oli ilmselt sama tunne, mis on täisikka jõudnud tütarlapsel. Tema soovib ju endale armsat ja mõistvat kaaslast leida, kellega kodu ja peret luua, et ühist eluteed alustada, koos eluprobleeme lahendada.
Mulle meenus Viluvere mõisa moonaka tütar Linda. Mäletasin temaga veedetud hetki, tema rõõmsat naeru ja juttu. Käisime tihti koos tantsupidudel. Pärast saatsin teda koduukseni. Tema ei kutsunud mind kunagi tuppa ning mina ei palunud temalt seda samuti, aga järgmise kokkusaamise aja ja koha leppisime alati kokku. Meie ei rääkinud eales tulevikuplaanidest, vähemalt mina ei tulnud isegi selle peale. Me ei emmanud ega suudelnud teineteist kordagi. Võibolla ei armastanud me teineteist, aga kindel oli see, et kui kohtusime, tundsin südames suurt rõõmu ja heameelt selle üle, et saime jälle koos olla. Ehk oli see siiski minu esimene süütu armastus?.. Oli kuidas oli, aga meie kodused – minu ema ja tema vanemad – pidasid meid Lindaga tulevikus kindlaks paariks, kes abielluvad peagi ja alustavad ühist eluteed.
Kes seda teab?.. Võibolla oleks ka nii läinud?.. Linda meeldis mulle väga ja temagi polnud minu vastu sugugi ükskõikne. Tal olid heledad lokkis juuksed, ta oli täiusliku kehaehitusega ja minu meelest igati meeldiva välimusega. Tema muretu rõõmus naer kostis veel kaua pärast teineteisest lahkumist minu kõrvus ja hoidis mind elevil.
Paraku lahutas halastamatu Teine maailmasõda meid igaveseks, muutes olematuks kõik meie lähedaste lootused. Kui jõudsin pärast sõja lõppu koju, oli Linda esimene abikaasa juba surnud ja ta elas õnnelikult teise mehega. Minu kunagine südamesõbranna oli kahe lapse ema.
Mind valdas kahjutunne, aga parata polnud midagi. Minul tuli sellega leppida, mis oli juhtunud. Sõjas läbielatud sündmused olid mu mõttemaailma tublisti karmistanud ja tundeelu tuimestanud. Kaine mõistus ei lasknud mind Lindat süüdistada, et ta abiellus teise mehega ja mind ei oodanud. Kust võis tema teada, et mina naasen veel sõjast.
Noorus möödub kiiresti, aga selline võib ka kogu elu olla. Pole sugugi võimatu, et rahuajalgi kustub eluküünal ootamatult, ja seetõttu tuleb kogu maist teekonda täie rinnaga elada. Oma võimalustest tuleb võtta, mis need annavad. Pärast sõda oli rohkelt selliseid vallalisi ja lesestunud naisi, kes igatsesid abielluda ning endale kaasat leida. Meestest oli suur puudus, sest paljud neist olid sõjas surma saanud või läände põgenenud. Paljud mehed redutasid aga metsas, et okupantidele kätte maksta. Ka selle eest, et enne sõda oli tuhandeid inimesi Venemaale küüditatud.
Vallalistel meestel, kes olid alles jäänud ja soovisid abielluda, oli valikuvõimalus küllaltki mitmekesine. Pigem oli neil probleemiks, keda võtta ja keda jätta. Mullegi tundus, et üks tüdruk oli ilusam kui teine ning tublid ja töökad olid nad peaaegu kõik.
Mu ema polnud minu tuleviku suhtes sugugi ükskõikne. Tema oli juba enne minu kojusaabumist mulle paar pruuti leidnud. Ta ei teatanud kohe seda mulle, aga külarahva käest sain ma teada.
Kord oli ta ühel koosviibimisel veidi napsitanud ja rõõmsal viisil isegi laulda jorutanud:
„Voldemar peab sõjast koju tulema ja Elfriide naiseks kosima!
Kui tema Elfriidet kätte ei saa, siis kõlbab selleks Amanda ka.
Tegelikult on kindel see, et nemad mõlemad
Voldemarile suurepäraselt kaasaks kõlbavad!”
Selles pole midagi imestamisväärset, et ema rõõmustab selle üle, kui poeg tuleb sõjast elusana koju, ja loomulikult soovib ema talle õnnelikku abielu ning tunneb tema tulevase saatuse pärast muret.
Esimesel ema soovitatud pruudil polnud viga midagi. Elfriide oli minu kooliõde. Ta oli minust kolm aastat noorem ja elas Kergu alevis oma tädi juures. Neil oli viisteist hektarit maad, neli lehma, kaks hobust ja teisigi koduloomi. Tädil oli mees surnud ja sinna majapidamisse oli hädasti mehekätt vaja. Neil oli üüril küll Kaisma valla täitevkomitee esimees Kalmer Kibus, aga temast töötegijat polnud. Kalmer oli ülikooliharidusega ega mõelnud maale elama ja tallu tööle jääda, kuigi Elfriide ja tädi oleksid seda soovinud. Kui Elfriidele sai selgeks, et Kalmerist ei saa ta endale abikaasat, sest see mees polnud maaelust huvitatud, tuli tal uut abikaasakandidaati otsima hakata.
Kuigi ma viibisin valla komsomolikomitee sekretärina vallamajas harva, juhtus Elfriide mind ühel päeval siiski kätte saama. Mul käis peast läbi mõte, et ta tahab komsomoli astuda.
Ta