Eesti veri. Anna-Maria Penu
Читать онлайн книгу.
laik. See on tsüst.“
Seda ma ka ei näinud, aga ehmatasin siiski. Meie jahmunud ilmete peale patsutas günekoloog rahustavalt mu paremat kätt, mis oli elus ja tundis ta sooja, pehmet puudutust. Tegemist olla kõigest funktsionaalse tsüstiga. Minu nägu ei selginenud sugugi, Franki oma millegipärast küll, nagu tema teaks. See oli imelik, sest naine olin ju mina ja see oli minu keha. Siis lisas arst nii imeliselt, teadust pimesi kummardavale alale ootamatult, et loodus on tark. Ta ei naeratanud seda lihtsat tõde kuulutades ja selles leidus kohe midagi püha. Meie keha olla niivõrd suurepärane süsteem, et kui meil on puudu raseduseks hädavajalikest hormoonidest, siis tekitab ta neid ise. Sellega funktsionaalne tsüst tegelebki.
„Kas kuulame südant ka?“
Saime kohe aru, et tegemist oli retoorilise küsimusega, sest kes meist ei taha südant kuulata. Kõik tahavad. Ja arst keeraski meie vastust ootamata heli tugevamaks. Seal üks süda põksus, tuikles, tuksles. Tuks, tuks, tuks, tuks. Õhinal, innukalt, rõõmuga.
„Kõik on korras. Mõõdud vastavad raseduse pikkusele. Ja mõelda vaid, et ise nii väike, sentimeetri pikkune, ent kui tugevasti juba süda lööb,“ kiitis arst takka ja ma tundsin natuke uhkustki. Vaatasin ekraanil seda hajutatud ringi, mida ma selgelt ei näinud, pigem kujutasin ette, vaatasin ringi sees tukslevat laiku pisut pikemalt, et ehk lõpuks hakkan nägema, kuid ei, ja sellegipoolest olin hämmingus. Siiralt, otsatult. Minu sees algab kellegi teise elu!
Frank, ma nägin, pigistas mu kätt oma kahe sooja peo vahel. Tol hetkel, tunnistas ta hiljem, mõistis ta kõiki neid, kes kinnitavad kui ühest suust, et oma lapse südame esmakordne kuulmine muudab su elu jäädavalt. Ta silmadesse tõusid liigutuspisarad. Tema elu oli jäädavalt muutunud.
Mina seevastu ei samastunud kuulduga sugugi. Teades, et see olen mina, et see on minu keha, seesama, kes naudingus õhkas ja oli valmis kõigeks, näis mulle siiski, et olen vaid kõrvaltvaataja, et see kõik ei puutu minusse.
Seetõttu vajamegi hinge olemasolu, mõtlesin hiljem. Vajame kirikuid, religioone, spirituaalsust, sest kehast üksi on vähe. Sest keha jääb olulistel hetkedel ikkagi kummastavalt kaugeks.
Arstikabinetist väljudes hõljusime mõlemad pilvedes. Kergelt, nagu inimesed ikka. Päike säras, rahvahulk peatänaval põrkus meie kehadega küll paremalt ja vasakult, ent see ei häirinud. Kirjud, ahvatlevad vaateaknad jätsid meid samamoodi ükskõikseks ja seda juhtub harva. Ei pisematki vajadust anda neile pikemalt mõtlemata kogu rahakoti sisu, nagu nõuab väikekodanlik elustiil, mida teatud vastuoluliste tunnetega harrastame. Aeg-ajalt peatusime kihiseva elu sees, seisime vastamisi, vaatasime teineteisele sügavalt silma ja naeratasime. Embasime suure tundega, sellisega, mis sunnib silmi sulgema. Me suudlesime õrnalt. Suudlesime teineteist ja tervet elu. Hoolimata sellest, et toimumas oli midagi hiigelsuurt ja metsikut – nagu peaaegu kõik, mis meie kahe vahel aset leiab –, näis see võimalik, teostatav, reaalne.
Me saame lapse. Frank ja mina saame lapse. Kõik teised ei loe, neil pole tähtsust.
5
„Eeva, nüüd asetan su näole gaasimaski,“ kuulen rinnamärgiga õde rõõmsalt selgitamas ja tõepoolest, ta paneb mu näole nina ja suud katva läbipaistva maski. Et toimub täpselt see, mida otsesõnu lubati, mõjub äärmiselt kergendavalt.
„Hinga sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja! Ja nii mitu korda.“
Vaatan valget lage, kus surisevad viis ümmargust lampi, hingan sügavalt sisse ning lasen õhu väga aeglaselt välja. Hingan hoolikalt, eeskujulikult, püüdlikult. Nii hästi, kui oskan, sest ma ei kavatse valu tunda. Kui raske see hingamine ikka on? Kõik me teeme seda, kogu aeg ja ei saa arugi. Hingan uuesti ja rinnamärgiga õde kiidab mind: „Täpselt nii, Eeva! Sa hingad väga hästi! Ja nüüd uuesti, kõigepealt sisse ja siis pikalt välja.“
Olen oma sooritusega väga rahul ja jätkan hingamist. Kas tõesti leidub kedagi, kes ei oskaks hingata? Kuulen, kuidas teine õde saalis askeldab. Sammud, metalli tuhm kõlin, õhukonditsioneeri surin. Ta räägib rinnamärgiga õele, et keegi kusagil millegi jooksul ei olnud öelnud ühtegi sõna. Ei piiksugi. Olla ainult vaadanud suurte, tumedate silmadega, aga midagi nägemata.
„Kas see pole kummaline?“
Õde imestab ja rinnamärgiga õde on temaga nõus. See on kummaline. Taipan, et nad räägivad moslemi revolutsionäärist. Nii et siis Esimese maailmasõja haiglast rääkivat etendust ma ootama ei hakka.
„Võib-olla oli tegemist kurttummaga? Ei, oota! Võib-olla ta ei osanud lihtsalt meie keelt?“ pakub too siis, ent teisele õele pole see variant vastuvõetav. Kuidas saab keegi siin keelt oskamata päevagi elada? See on võimatu! Isegi koerad ja kassid tohivad siin riigis vaid eesti keeles antud käskudele alluda või muidu on julgeolekuorganid juba samal õhtul su ukse taga. Nad pahvatavad seda öeldes kõlavalt naerma. Ma tahaksin kaasa naerda, aga ma ei saa naljast aru.
„Eeva, sa hingad väga hästi! Jätka samas vaimus!“
Taaskordne tunnustus mu kopsudele, ent mulle hakkab asi kahtlasena tunduma. Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.“
Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise. Eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus. Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed. Neid ei saa usaldada. Keegi ulatab tervituseks käe ja kohe, kui tunned niiskust, tead, et see tehing jääb nüüd küll katki. Ja jääbki.
Tuimestus aga ei tööta ja siin pole mul mitte kedagi süüdistada. Ise kirjutasin pool tundi tagasi alla paberile, mis vabastab kogu selle seltskonna siin igasugusest vastutusest. Süüdi olen mina. Ainuisikuliselt. Ja võib-olla on neil õiguski. Mu tervisliku söögiga hellitatud, joogat harrastav, puhanud ja igapäevaselt mediteeriv keha on nagu tõeline demokraatia. Imetlusväärse vastupanuvõimega. Võõragressorite ja haiguste suhtes immuunne.
Asi muutub kardinaalselt, kui keha tervislik seisund on näiline, kui demokraatia pole ehe. Siis oleme tuulte lükata-tõmmata ja raskest haigusest enam pääsu pole.
6
„Ma olen väga viljakas.“
Ütlesin seda Frankile 21. jaanuaril, sest minu meelest me ütleme selliseid asju liiga harva. Olime pärast teist tõsist tüli ja sellele järgnenud nädalast lahusolekut taas õnnelikult voodis. Voodid on olulised kohad. Voodis näitab elu end päriselt, kõigi oma valguse ja varjudega. Ütlesin seda äärmiselt veendunult, nagu magamistoas ikka poliitikast ja perekondlikest draamadest ja unistustest räägitakse. Tõe kaal oli tunda igas sõnas. Lisasin veel, et ma ei tea miks või kuidas, aga tean, et olen. Seejärel võtsin end riidest lahti.
„Sa oled 35-aastane.“
See kõlas süüdistusena, kuigi Frank seda nii ei mõelnud. Siis astus ta pükstest välja ning vabastas end valge särgi ja tumesiniste bokserite haardest, mis lõpetasid põrandal. Frank ei vaadanud nende poole kordagi, ei tormanud kummardama, et neid üles korjata, olematust tolmust puhtaks rapsida ning seejärel hoolikalt, keel huulte vahelt väljas, kokku voltida. Taoline spontaansus oli tema jaoks meeletu eneseületus.
„Naiste viljakus kahaneb pärast seda vanusepiiri tunduvalt. Kui me sinuga oma ilusa järglase peale tõsiselt mõtlema hakkame…“
„Oot-oot! Mis ajast me sinuga lastest räägime?“
Esiti ma teesklesin imestust. Aga peagi sain aru, et ma olin tegelikult ka üllatunud, ent too ehe hämmeldus tuli hoopis teisalt. Naiselikust egost, kui selline asi üldse olemas on, kuigi leidub raamatuid, mis väidavad, et on. Täiesti ootamatult avastasin, et selle teema üleskerkimine kõditas mu edevust.