Rasedusarmid. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
ei teinud ma Charmele hipodroomil ühtegi panust.”
“Aga ta ei jooksnud ju möödunud talvel ühtegi võistlust!” läksin närvi. “Pealegi seisab siin selgesti, et ta on pensionil.”
Kristian võttis lehe kätte ja luges pealkirja uuesti.
“Aga vorst ta ka ei ole. Sina väitsid nii,” irises Kristian.
Hõõrusin pead ja mõtlesin, mida talle vastata.
“Istu maha ja kuula hoolega.”
Kristian istus sohva servale, justkui oleks tal tampoon perses.
“Oled sa kunagi märganud, et ma mängin totalisaatoril?”
“Ei.”
“Oled sa kunagi märganud mind huviga telekast traavivõistluste kommentaare kuulamas?”
“Ei.”
“Oled sa näinud mul hipodroomi lehti?”
“Ei.”
“Oled sa näinud mind hilja õhtul köögilaua taga mingit väga keerulist statistikat tegemas?”
“Ei.”
Nägin, et Kristianis hakkas tekkima huvi. Ta innustus tohutult asjadest, mis olid kuidagi tavalisest erinevad.
“No kuidas kurat peaks mul siis olema mingit värskeimat infot selle kohta, milline pensionile saadetud hobune on vorstitehasesse saadetud ja milline mitte?”
Kristian kargas jälle püsti.
“Kaks valet! Kaks valet! Kaks valet on juba solvav!”
“Mida sa vahutad? Mis kuradi kaks valet?”
“Esimene vale: Charme Asserdal on surnud. Teine vale: Charme Asserdal läheb vorstitehasesse.”
“Küllap ta lähebki…”
Kristian lõi mulle lehe nina ette. Raevust värisev sõrm osutas artikli lõpule, milles räägiti Jokimaa hipodroomi väravasse tulevast staartraavli tulevasest hauast.
“On neil hauakaevajatel seal alles tööd,” hämmastusin.
Kristian napsas lehe enda kätte ja luges ette alapealkirja: “Ja kus nemad nüüd on”. Hetk hiljem ajas Kristian selja sirgeks ja vaatas mind vapustusest liigutatuna. Algul ei saanud ta sõna suust, vaid maigutas ainult suud. Vaatasin silmnähtavalt kohutatud Kristiani, kes lausus lõpuks väga vaiksel häälel.
“Veel kaks valet. O-olen sellisest valede hulgast vapustatud.”
“Mida vittu?” läksin närvi ja rebisin Kristianilt lehe.
Seal seisis, et Vieteri on maetud ühte Nurmola ja Vekseli Mäntsäla talu aeda.
“Sina väitsid, et Charme, Vieteri ja Vekseli on vorsti sees,” suutis Kristian vaevukuuldava häälega öelda.
“No see oli kõigest oletus,” parandasin. “Ma ei pea endiselt mingit arvet terve maailma setukate vorstikarma kohta.”
Kristianit tabas tohutu raevuhoog.
“Nad ei ole vorstis!!! Nad on hauas!!!”
“Teised peale Charme.”
Kristian vaatas kõigepealt lolli näoga mind, siis lehte.
“Nii jah, peale selle Charme.”
Kristian keeras lehe kaenla alla, võttis nagist oma kollase fosfordressika ja avas ukse.
“Sulle peaks poolsuitsuvorstilatiga vastu pead andma,” nähvas Kristian ja lõi ukse kinni.
Jäin mõtlema, kas see oli kõige hullem karistus, mille Kristianilt saada võis.
Mu pea oli langenud nii sisemise kui välise surve ohvriks. Läksin vetsu triikraua põhjustatud jälge vaatama. Jessas, terve parem põsk oli muutunud ebaühtlaselt pruunikaks.
See ei olnud sinikapruun, vaid sitapruun. Helistasin ehmunult Sirpale.
“Ma ei triigi enam kunagi midagi!”
“Rahune,” palus Sirpa. “Kas sa põletasid kardinatesse triikrauajälje?”
“Kardinatesse mitte.”
“Vaid…”
“Oma põsele.”
“Põsele?! Millega sa küll hakkama oled saanud?”
“Kristian helistas ja ajas mu mõtted segi.”
“Jumal küll, mis Kristianiga juhtunud on?”
“Türamaivõi! Sina küsid, mis Kristianiga juhtunud on, kui minu põsk on sitapruun. Mis see Kristian siia puutub? Viga sain ju mina.”
“Kas sind tuleks haiglasse viia?”
“Ei vist…”
“Kas sa määrisid midagi põsele?”
“Jah, mingit kreemi.”
“Mis kreemi? Põletushaavadele tuleb panna spetsiaalset kreemi.”
“Võtsin su meigikotist mingi tuubi.”
“Minu meigikotist? Seal ei ole ju põletushaavasalvi. Mis kreem see oli?” päris Sirpa õudusega.
“Oota natuke,” ütlesin ja läksin tuubi tooma. “Siia on kirjutatud Soleil Autobronzant Accéléré.”
Sirpa naeris lausa hüsteeriliselt.
“Mis on?”
“Sa oled maailm kõige toredam mees,” ulgus Sirpa. “Ära rohkem mingit kreemi peale pane, kuni ma koju jõuan.”
“Ja siis?”
“Jeerum küll,” turtsus Sirpa, “sa, kullake, määrisid endal pool pead isepäevitava kreemiga kokku.”
“Määrisin millega?”
Ma ei saanud Sirpa naeru seest midagi aru ja jäin ootama preili kodukosmeetiku saabumist. Käisin iga veerand tunni tagant olukorda uurimas: parem pool mu peast pruunistus halastamatult. Püüdsin mõelda välja selgitusi tulevastele küsimistele, näiteks et kustusin lõunamaal ära vasakule küljele.
Sirpa tuli õhtul koju. Istusin pimedas, ainult telekast kumas valgust.
“Ära pane tuld põlema,” urisesin sohvalt.
“Kullake, las emme vaatab seda põske.”
Ja Sirpa pani tule põlema. Mul oli samasugune tunne nagu koolis tervisekontrollis, kui prooviti, kas eesnahk liigub küllalt kergesti üle tillipea. Sitaks piinlik oli. Sirpa püüdis naeru tagasi hoida.
“Kui palju sa seda kreemi panid?”
“Päris palju.”
“Meil tuleb seda panna nüüd ka otsaette, lõuale, kaelale ja teisele põsele.”
“Kurat, ei pane!”
“Juha, lähed ehk peegli ette.”
Tõusin sohvalt ja loivasin vetsu.
“Ei, raisk,” ehmatasin. “Mis kuradi värvi sa oma meigikotis kannad? Mu põsk on jumalast pruun.”
Sirpa püüdis mulle selgitada isepäevitava kreemi kasutusala ja toimeaega. Nüüd ei olnud muud teha, kui terve lõust sisse määrida. Sirpa turtsus kogu protseduuri aja.
Magasin öösel paremal küljel. Vasak põsk ei kannatanud isegi sulepadja embust. Padjapüür oli hommikul helepruun. Hellitasin juba lootust, et see kuradi sõjamaaling on voodisse jäänud. Tormasin vetsu peegli ette.
“Ei noh kurat, Sirpa!”
Sirpa jooksis poolunisena vetsu.
“Mis nüüd?”
“Vaata mu lõusta!”
Sirpa püüdis korralikult silmi lahti saada.
“Kallis, sa näed ju päris hea välja.”
“Hea? Mida ma tulba juures meestele ütlen? Kust kurat ma kahe päevaga