Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I. Andrea Wulf
Читать онлайн книгу.
(Die Leiden des jungen Werthers; The Sorrows of Young Werther) – looga õnnetust armastajast, kes teeb enesetapu vastavalt tolle aja sentimentaalsetele kujutelmadele. See raamat kujunes oluliseks kogu põlvkonnale ja paljud samastasid ennast nimitegelasega. Jutustus tõlgiti enamikku Euroopa keeltesse ja sai nii kuulsaks, et lugematu hulk mehi, nende hulgas ka noor Saksi-Weimari hertsog Karl August, kandis Wertheri stiilis rõivaid, mis tähendas kollast vesti ja pükse, sinist sabakuube, pruune saapaid ja ümmargust viltkübarat. Inimesed rääkisid Wertheri palavikust ja hiinlased hakkasid isegi Wertheri portselani tootma, mis oli mõeldud Euroopa turu jaoks.
Johann Wolfgang von Goethe 1787. aastal.
Kui Goethe esimest korda Humboldti kohtas, polnud ta enam sädelev tormi ja tungi liikumise (Sturm und Trang) noor poeet. See Saksa romantismieelne periood ülistas individualismi ja kõikvõimalikke erandlikke tundeid – dramaatilisest armastusest kuni sügava melanhooliani – kõik seotud kirgede, tunnete, romantiliste luuletuste ja proosaga. Kui Karl August 18-aastase noormehena 1775. aastal Goethe esimest korda Weimarisse kutsus, keskendusid nad pikalt armuafääridele, trimpamisele ja tembutamisele. Goethe ja Karl August olid möllanud Weimari peal, vahel valgetesse linadesse mässitud, et hirmutada neid, kes uskusid vaime. Nad olid pihta pannud tünne kohaliku kaupmehe laost ja neid künkast alla veeretanud ning flirtinud maatüdrukutega – kõike selleks, et rõhutada oma mõttelennu ja iseenda vabadust. Ja loomulikult ei saanud keegi kaebusi esitada, sest noor valitseja Karl August oli kaasosaline. Ent need pöörased aastad oli juba ammune minevik ja nendega koos olid läinud ka teatraalsed armuavaldused, pisarad, prillide sisselöömised ja alastiujumised, mis olid kohalikke šokeerinud. 1788. aastal, kuus aastat enne Humboldti esimest visiiti, oli Goethe šokeerinud Weimari seltskonda veel üks kord, võttes endale armukeseks harimatu Christiane Vulpiuse. Weimaris õmblejana töötanud Christiane tõi vähem kui paar aastat hiljem ilmale nende poja Augusti. Hoolimata tavade rikkumisest ja pahatahtlikest kuulujuttudest elasid Christiane ja August koos Goethega.
Selleks ajaks kui Goethe Humboldti kohtas, oli ta maha rahunenud ja kaalu kogunud, tal oli topeltlõug ja kõht „justkui naisel raseduse lõppjärgus“, nagu üks tuttav julmalt kirjeldas. Tema heast välimusest polnud midagi järel, tema ilusad silmad olid kadunud „rasvakottide varju“ ja paljud märkisid, et ta polnud enam bravuurne Apollo. Goethe oli siiski Saksi-Weimari hertsogi nõunik ja hertsog oli talle andnud aadlitiitli (sellest von Johann Wolfgang von Goethe nimes). Ta oli õukonnateatri direktor ja pidas lisaks mitmeid tasuvaid administratiivseid ameteid, mille seas oli ka järelevalve hertsogi kaevanduste ja vabrikute üle. Nii nagu Humboldtki, hindas Goethe geoloogiat (ja kaevandamist) nii kõrgelt, et tavatses erilistel puhkudel riietada oma noore poja kaevandusametniku univormi.
Goethest oli saanud Saksa intellektuaalsete ringkondade Zeus, kes kõrgus üle kõigist teistest poeetidest ja kirjanikest, kuid ta võis olla ka „külm, napisõnaline Jumal“. Mõned ütlesid, et ta on melanhoolne, teised jälle, et arrogantne, uhkust täis ja salvav. Goethe ei olnud kunagi hea kuulaja, kui teema talle ei meeldinud, ja ta võis lõpetada vestluse, näidates järsult välja, et see teda ei huvita, või siis ilma sissejuhatuseta jutu hoopis mujale viia. Vahetevahel oli ta nii ebaviisakas, eriti noorte poeetide ja filosoofide suhtes, et nad ikka ja jälle tema vastuvõtutoast välja jooksid. Tema imetlejatele ei lugenud see aga midagi. Nagu üks Weimarit külastanud britt ütles, on „poeesia püha tuli“ täiuslikult lõõmanud ainult Homerose, Cervantese, Shakespeare’i ja nüüd Goethe juures.
Goethe maja Weimaris.
Goethe ise aga polnud õnnelik. „Mitte keegi pole olnud niisuguses üksinduses nagu mina siis,“ on ta öelnud. Teda köitis palju rohkem Emake Loodus kui inimene. Tema suur maja Weimari südalinnas väljendas tema maitset ja staatust. See oli kaunilt möbleeritud, ohtrate maalide ja Itaaliast pärit skulptuuridega, lisaks oli seal ka hiiglaslik kollektsioon kivimeid ja fossiile ning suur herbaarium. Maja tagaosas asusid lihtsamad ruumid, mida Goethe kasutas oma kabineti ja raamatukoguna ning kust avanes vaade aiale, mis oli rajatud teaduslike uuringute jaoks. Aia ühes nurgas oli väike maja, kus asus tema hiiglaslik geoloogiline kollektsioon.
Tema lemmikpaik oli aga aiamaja Ilmi jõe ääres, mis asus vana linnamüüri taga, hertsogile kuuluval maal. Kümneminutise jalutusteekonna kaugusel tema pearesidentsist asuv väike hubane maja oli ta esimene kodu Weimaris, kuid nüüd oli see pelgupaik, kuhu sai tõmbuda lõputu külalistevoolu eest. Seal ta kirjutas, tegi aiatööd ja võttis vastu kõige lähedasemaid sõpru. Viinapuuväädid ja magusalt lõhnava kuslapuu väänduvad tüved roomasid mööda müüre ja aknakarniise. Seal olid aedviljapeenrad, viljapuuaed ja pikk allee, mida palistasid Goethe lemmikud, tokkroosid. Kui Goethe 1776. aastal sinna kolis, oli ta lisaks oma aia rajamisele veennud hertsogit muutma lossi range barokse aia moodsaks inglise stiilis pargiks, kus juhuslikult istutatud puuderühmad lõid looduslähedase mulje.
Goethe oli „hakanud maailmast väsima“. Jakobiinide terroriaeg Prantsusmaal oli muutnud 1789. aasta revolutsiooni algse idealismi kümnete tuhandete inimeste, niinimetatud revolutsiooni vaenlaste massilise hukkamise veriseks reaalsuseks. Need brutaalsused koos järgneva vägivallaga, mida Napoleoni sõjad üle kogu Euroopa levitasid, olid purustanud Goethe illusioonid ja viinud ta „ülima kurvameelsuseni“. Kui sõjaväed marssisid läbi Euroopa, muretses ta nende ohtude pärast, mis ähvardasid Saksamaad. Ta ütles, et elab nagu eremiit ja ainuke asi, mis annab jõudu edasiseks, on teaduslik uurimistöö. Teadus oli tema jaoks nagu „plangujupp pärast laevahukku“.
Tänapäeval on Goethe kuulus oma kirjandusloomingu poolest, kuid ta oli ka pühendunud teadlane, keda köitsid ühtviisi nii maakera tekkimine kui botaanika. Tema kivimikollektsioonis oli 18 000 eksemplari. Sel ajal kui Euroopa sööstis sõtta, töötas ta vaikuses võrdleva anatoomia ja optika teemadel. Humboldti esimese külaskäigu aastal asutas ta Jena ülikooli botaanikaaia. Ta kirjutas essee „Taimede metamorfoos“ (originaalis Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären; Metamorphosis of Plants), milles tuli välja ideega, et kogu taimeriik lähtub ühest arhetüüpsest vormist. Mõtte sisuks oli, et iga taim on variatsioon algvormist (Urform’ist). Varieerumise taga oli aga ühtsus. Goethe arvamuse kohaselt oli algvormiks taime leht, taime peamine organ, millest olid arenenud kõik teised – kroonlehed, tupplehed ja nii edasi. „Vaata nii või naa, taim ei ole midagi muud kui leht,“ ütles ta.
Need olid põnevad mõtted, kuid Goethel ei olnud ühtegi väitluspartnerit, et oma teaduslikke teooriaid arendada. Kõik muutus, kui ta kohtas Humboldti. Näis nagu Humboldt oleks olnud ammuoodatud säde, mis läitis leegi. Alles Humboldtiga koos pääsesid Goethe mõtted kui paisu tagant. Ta otsis välja vanad märkmikud, raamatud ja joonistused. Paberikuhjad laual aina kasvasid, kui nad arutlesid botaanika ja zooloogia teoreetilisi probleeme. Nad kritseldasid visandeid, joonistasid ja lugesid. Goethe ütles, et teda ei huvita süstemaatika, vaid jõud, mis vormib loomi ja taimi. Ta eristas sisemist jõudu, Urform’i, mis annab elusorganismidele nende üldise ehituse, ja keskkonda, välist jõudu, mis annab igale organismile lõpliku lihvi. Goethe tõi näiteks, et hülge keha on kohastunud elule meres (väline jõud), samas aga leiame tema luustikus neidsamu jooni nagu maismaaimetajatel (sisemine jõud). Nii nagu Prantsuse looduseuurija Jean-Baptiste Lamarck ja hiljem Charles Darwin, jõudis Goethe järeldusele, et loomad ja taimed on kohastunud oma elukeskkonnaga. Ta kirjutas, et seda algvormi võib leida kõikides elusorganismide rühmades kõikidel arenguastmetel, isegi kui võrrelda loomi ja inimest.
Kuulanud Goethe kõikehaarava entusiasmiga esitatud kirjeldusi tema teaduslikest ideedest, tegi Humboldt talle ettepaneku avaldada oma teooria võrdlevast anatoomiast. Goethe alustas tööd pöörase hooga, kulutades näiteks kõik varahommikud magamistoas teksti dikteerimisele oma assistendile. Aastaid polnud Goethe niisuguse hooga töötanud, jätmata tööd isegi voodis, padjad seljale toeks ja tekid külmapeletuseks ümber mähitud. Tal oli kiire, sest kell kümme hommikul saabus Humboldt ja nende arutelud jätkusid.
Just sellel ajal hakkas Goethe jalutama minnes kätega hoogsalt vehkima ja ringe tegema, kutsudes nõnda esile naabrite ärevaid pilke. Lõpuks ta seletas sõbrale, et jõudis järeldusele, et niisugune mõõdutundetu