Õnnelille pisarad. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
punakad.
„Ainult et…“ hakkas isa rääkima ja jäi siis vait.
„Mis on?“ uurisin.
Isa sügas mõtlikult lõuga ja jätkas siis:
„See naine pole päris terve. Sant ta pole, käed-jalad on terved, aga peas pole kõik paigas. Ära karda, ta pole idioot, lihtsalt pisut lapsemeelne. Ta on üksik, mina olen talle ainus lähedasem inimene. Kusagil on tal ka tütar, aga tal pole aimugi, kus ta laps praegu olla võiks,“ seletas isa ja naeratas. „Ta on armas, aga peab kogu aeg ravimeid võtma, vastasel juhul võib ta kokku kukkuda.“
„Mis haigus tal on?“ ehmatasin.
„Alzheimeri tõbi. Praegu elab ta hooldekodus, aga ma saan teda mõneks ajaks enda juurde võtta. Siis peab ta jälle tagasi minema, aga eks paistab, mis edasi saab.“
„Isa, kust sa seda naist sedasi tunned?“ pärisin. „Ja mis ta nimi on?“
„Oi, see on väga vana lugu. Ma tundsin teda juba enne seda, kui ma sinu emaga kohtusin. Ma olin siis päris noor. Ta nimi on Malle. Eks ma teinekord räägin sulle, aga nüüd lähen magama. Sina vaata veel telekat, kui tahad,“ lubas isa lahkelt ja mul oli tõesti hea temaga koos olla. Las ta toob pealegi selle naise meile. Isa ütles küll, et Malle suitsetab, aga alkoholi ei võtvat suu sissegi. Vähemalt seegi hea. Lapsemeelsusega saan ma hakkama, sellega olen harjunud, sest Enn oli ju laps mis laps.
Vaatasin veel telekat ja läksin siis magama. Riidest lahti võttes mõtlesin, milline see Malle välja võib näha. Küllap ma varsti ise näen, kui isa ta meile toob.
Malle oli täiesti tavaline naine. Ainult et suitsetas küll hirmsasti. Paki sigarette tõmbas ära poole päevaga. Isa keelas teda ja andis talle suitsu jao pärast, muidu oleks ta ennast sedasi ära tapnud. Piiri ta pidada ei osanud. Kohvi jõi ka. Päris palju ja veel õhtul hilja. Isa ja mina jõime kohvi väga harva. Isa andis talle ka kohvi jao pärast. Muidu oli ta tore ja väga sõbralik ja tahtis aidata mul isegi toimetada, kuid oli õhtuks nii väsinud, et istus siis lihtsalt minu juures, kui ma kööki koristasin ja nõusid pesin. Ta suitsetas ja jõi kohvi.
Ühel õhtul, kui isa oli juba magama läinud ja mina üleval toas raamatut lugesin, kuulsin trepil vaikseid samme ja siis koputust uksel.
„Jah! Tule sisse!“ hõikasin ja Malle astus tuppa. Ta oli väikest kasvu nagu minagi ja kõhn. Tema ümarat nägu raamisid pikad helepruunid juuksed ning ta oli väga armsa olemisega. Teadsin, et isast oli ta vanem, aga viiskümmend ta veel polnud
„Ega ma sega sind?“ küsis ta ja istus mu voodile.
„Ei-ei. Ole aga siin,“ lubasin.
„Isa jäi magama, aga mul pole und. Ma kuulsin, kuidas sa ringi käisid, ja mõtlesin, et tulen sind vaatama. Ära pane pahaks.“ Ma kinnitasin, et kõik on korras. Minulgi polnud und. Haav tuikas ja hea oli kellegagi pisut lobiseda. Põhiliselt rääkis küll Malle. Ta pajatas oma elust, kuidas ka tema ema oli teda kummivoolikuga peksnud. Imelik, et vahel võib täiesti võõraste inimeste elu nii sarnane olla. Temagi elus oli olnud palju häda ja viletsust, kuni ta nii haigeks jäi, et õde ta haiglasse pani. Seal oli ta olnud juba kümme aastat ja mida siis tahta naisest, kes on kümme aastat veetnud koos skisode ja poolemeelsetega. Sa võid ise küll normaalne olla, aga midagi hakkab tahes-tahtmata ikkagi külge. Ta rääkis mulle ka oma tütrest ja järsku tekkis mul mõte.
„Otsime sinu tütre üles,“ panin ette. „Äkki on tal ka Facebookis konto nagu minul ja siis saame teada, kus ta on.“
Malle suhtus minu ettepanekusse kõhklusega ja isegi pisut pelglikult. Viimaks oli ta siiski nõus ja ma võtsin telefoni. Malle ütles oma tütre nime ja mina hakkasin otsima. Viimaks leidsingi ja näitasin pilti Mallele.
„Issand, ongi Maiu!“ Malle ohkas ja puhkes nutma. Mul oli temast tõesti kahju. Nihkusin talle lähemale ja kallistasin teda. Malle oli soe ja pehme. Tundsin, et ta värises üleni.
„Tead, saadame talle sinu nimel sõnumi. Vaatame, kas ta vastab või mitte.“
„Mida ma talle küll kirjutan?“ küsis Malle närviliselt käsi mudides. Ta oli tõepoolest endast väljas, sest polnud oma lapsest viimasel kümnel aastal midagi kuulnud.
„Ma kirjutan ise, ära muretse,“ lubasin ja hakkasin sõnumit toksima. Saatsin selle Maiu seinale ja panin telefoni ära. „Eks homme näeb, kas ta vastab või mitte.“
Malle rahunes viimaks ja ma rääkisin talle oma operatsioonist ja sellest, kuidas ma haige olin ja ema õnneks minema läks.
„Raivo on tore ja hea südamega mees,“ kiitis Malle minu isa. „Kahju, et ta elus sedasi läinud on. Sai endale sihukese lolli naise.“
Malle küsis minu käest paberit ja kirjutas mulle ilusa ja südamliku luuletuse armastusest. Tal oli väga ilus käekiri.
„Armastus on siin elus kõik. Ilma armastuseta elada ei saa,“ ütles ta veendunult ja ma isegi uskusin teda. Minul polnud peale isa kedagi armastada. Vahest Ennu. Mis sellest, et ta surnud on, aga armastada võib ikkagi.
Malle märkas, et olin juba väsinud.
„Jää nüüd puhkama. Ma lähen alla. Vaataksin veel televiisorit, aga ma ei oska seda käima panna,“ tunnistas ta. Seda oli imelik kuulda, sest teleka sai ju käima ühe nupuvajutusega puldil ja kinni ka panna. Siiski läksin alla ja aitasin teda. Malle istus tugitoolis ja vaatas telekat. Mulle tundus, et ta oli nüüd rahulik ja isegi õnnelik. Mina läksin magama.
Hommikul aitas Malle mul kasvuhoonest tomatid ära korjata ja me tegime salatit. Isa oli mulle toidu jaoks raha jätnud, aga ta hoiatas ka, et ma poodi minnes Mallel silma peal hoiaksin, sest ta ei oskavat rahaga ümber käia. Ta ei osanud kauba hinda eurodes üldse arvestada. Tema meelest oli kõik nii odav, aga minule jälle kallis. Valisin hoolega, mida osta ja mida mitte. Malle oleks võtnud kõike, millel silm pidama jääb. Kassas tekkis meil väike pahandus, sest Malle võttis endale ka paki sigarette, aga kuna mina maksin, siis pidas müüja mind sigarettide jaoks liiga nooreks. Seletasin siis rahulikult, et me ostame koos, ainult raha on lihtsalt seekord minu käes. Malle peaks juba nii vana küll olema, et tohib endale suitsu osta.
Müüja kehitas nõutult õlgu ja lõi ka sigaretid kassast läbi.
Kodus vaatasime Facebooki ja Maiu oligi emale vastanud. Mallel oli nii hea meel, et ta lausa keksis mööda tuba nagu plikake. Ta luges seda sõnumit aina uuesti ja uuesti. Tütar ikkagi mäletas ema ja muretses tema pärast. Muidu oli tal kõik korras ja palus, et me veel talle kirjutaksime sellest, mida ema teeb ja kus ta nüüd on. Ma kirjutasin ka.
Malle väsis varsti nii ära, et läks isa tuppa puhkama. Ma ajasin vaikselt oma asju. Lappisin ja parandasin oma riideid, millega sain veel kodus ja isegi väljas käia. Vahel kulusid riided kuidagi nii kätte ära, et alles hiljem avastasin, et kaenla all on suur auk ja rinnahoidja pael ripub ainult mõne niidi otsas. Uusi riideid ei saanud ju kogu aeg ka osta. Vähemalt õmblemise olin ma tänu emale ära õppinud ja häda korral oleksin võinud endale isegi korraliku kleidi valmis õmmelda. Ainult et õmblusmasinat polnud enam. Mul on üks saladus ja ma ei taha, et mu klassikaaslased seda teada saavad, sest siis hakkavad nad mind mõnitama. Nemad peavad seda viimaseks moeröögatuseks ja imestavad, kust kohast ma raha võtsin, et endale nii uhked riided osta. Tegelikult tegin ma need ise. Võtsin moeajakirjadest snitti, vaatasin teisi riideid ja hakkasin oma vanu asju katki lõikama. Sobitasin need enam vähem värvide järgi kokku ja õmblesin endale püksid, pluusi ja jaki veel ka. Isegi ema ei uskunud, et ma need ise endale tegin, ja oli vist veendunud, et ma valetasin, aga mis minul sest. Just tänu oma õmblemisoskusele ja riiete kohendamisele käisin riides enam vähem viisakalt. Ma ei kiirustanud vana asja ära viskama, vaid pidasin plaani, mida sellega veel teha saab. Nii oli mul kogunenud üsna palju riidetükke, mida sai ära kasutada. Muidugi, ega igat riiet saa omavahel kokku panna ja selleks on vaja valida materjalide tugevuse ja kulumisastme järgi. Igatahes kudus Malle mulle talveks veel kolm paari villaseid sokke ka, mille üle oli mul väga hea meel, sest kududa ma kahjuks ei osanud.
Just tänu Mallele hakkasin tundma, et meil on perekond. Isa oli nüüd ka enam vähem kaine ja ainult