Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh
Читать онлайн книгу.
– Vaata, sain ühe mehega tuttavaks.
Vahin Paulale otsa ja tajun, et mu kulmukaar Leslie Phillipsi stiilis kõrgemale kerkib, kuid olen võimetu midagi selle vastu ette võtma. Kuid vaevalt on mul vaja talle vähimatki tõuget anda, et ta asja juurde asuks. Paula on alati olnud paras murdja. Üks mu piinarikkamaid teismeea mälestusi on see, kui ma oma õe pulmas temaga liibukat tantsisin, tema käsi Bryan Ferry „Slave to Love“ saatel mu kannika külge klammerdunud.
– Ta on hispaanlane, ilus mees, elab ise Alicantes. Ma olen tal seal külas käinud. Ta tahab, et ma sinna koliksin. Tahab mind välja päikese kätte viia, et see vana korsten natuke tuulutamist saaks ja nii edasi, lausub ta kintse kokku surudes ja alahuule nagu punase vaiba lahti rullides, – vaat nõnnamoodu on lood, Simon. Kõik ümberringi ütlevad küll, jätkab ta turtsatades, hõlmates oma põlgusega vähemalt kogu Leithi sadamalinna rahva – et „Paula, sa elad helesinistes unistustes, see asi ei jää kestma“. Ära minust valesti aru saa, ma ei loo mingeid illusioone. Kui see ei kesta, siis see ei kesta. Miski pole igavene. Mulle kõlbab helesinine unistus praegu küll, lausub ta, viskab joogi kõrist alla ja haarab sidruniviilu suhu, muljudes seda oma proteesidega, et viimanegi piisk välja imeda, enne kui selle räbaldunult tühja klaasi tagasi sülitab.
Pole just palju kujutlusvõimet tarvis, et selles armetus sidruniviilus ühe ärahirmutatud hispaanlase riista näha.
Paula on valmis tõrjuma kõik vastuväited, mitte et mina nüüd üldse üritaksingi mõnega tema tema tuju rikkuda. Tema usk minusse on liigutav: mu luiskelood läbilöögist Londoni meelelahutusäris on talle muljet avaldanud. Ta tahab, et ma Port Sunshine’i üle võtaksin. Probleem kahekümne tuhandega selle kõrtsu eest laheneb üllatavalt lihtsalt, kuna ta pakub, et ma maksan järkjärgult baari tuludest. Senikaua oleks ta passiivne osanik.
Koht on potentsiaalne kullaauk, mis ootab lihtsalt renoveerimist. Sisemaa poolt on tunda piirkonna keskklassistumist, mis ajab kinnisvarahinnad üles, ning mu kõrvus kostavad juba kassaaparaadi kõlksatused, kui ma olen Port Sunshine’i üles vuntsinud ja lakkekrantside keskvaksalist Uus-Leithi kohvikukultuurile ümber orienteerinud. Siin on kõik, mis vaja: taga suur saal ürituste jaoks, ülemisel korrusel vana baar, mis juba ammust ajast kinni ja kasutusel laoruumina.
Pean taotlema litsentsi, nii et kohtumiselt Paulaga sean sammud otsejoones linnavalitsusse pabereid võtma. Pärast seda luban endale ümber nurga pagaripoes ühe cappuccino (Šotimaa kohta üllatavalt korraliku) ja kaeraküpsise. Uurin linnavalitsuse pabereid ja asun neid täitma, mõeldes oma Hackney kööktoast. Leith on tõusuteel. Sinna jõuab metroo enne kui Hackneysse.
Pärastpoole suundun vanemate majja South Side’is. Emal on hea meel mind näha, ta haarab mind nii tugevasse embusse, et roided raksuvad, ja pistab nuuksuma. – Näe, Davie, ütleb ta vanamehele, kes vaevu pilgu telekast lahti saab, – mu poiss on tagasi! Oh, kallis pojake!
– Oh, ole nüüd, emm… ütlen ma kergelt piinlikkust tundes.
– Oota, et Carlotta sind näeks! Ja Louisa!
– Tegelikult on asi nii, et ma pean varsti tagasi minema…
– Oi, poja, poja, poja… ei…
– Jah, aga asi on sedasi, ema, et ma tulen kohe varsti jälle. Ja jäängi siia!
Ema puhkeb nutma. – Davie! Kuulsid sa? Mu poiss tuleb tagasi!
– Jah, Paula ütles, et ma võiksin Port Sunshine’i üle võtta.
Vanamees pöörab ennast toolil ringi ja tõstab kahtlustava pilgu.
– Mis siis viga! ütleb ema.
– Port Sunshine’i? Sinna ei tõstaks elusilmaski jalga. Litside ja tolade koht, lausub isa põlastavalt. Vana tõbras näeb väsinud välja, istudes seal oma tuulest parkunud päevitusega. Paistab, nagu oleks ta endale tunnistanud, et enam ta emale sitta keerata ei saa, sest see annaks talle jalaga persse ja vanatoi on juba liiga põdur, et leida kedagi teist lolli lehma, kes tema järele jooksma hakkaks ja veel sama hästi pastat teha oskaks.
Nõustudes ema sooviga perekonda kokku kutsuda, otsustan jääda veel üheks ööks. Tuleb väike õde Carlotta ja kiljub innustunult, vajutab kummalegi põsele tüseda musi ja helistab Louisa mobiilile. Istun seal kahe õe vahel, kes minuga vahetpidamata vadistavad, vanamees aga ühmab midagi ja kergitab kibestunult pilku. Iga natukese aja tagant veab ema Carlotta või Louisa diivanilt üles ja hüüatab: – Eest ära. Ma tahan oma armast poissi korralikult kallistada. Ma ei suuda uskuda, et mu väike poiss on siin tagasi! Päriseks ka veel!
Asjade käiguga rahul olles sammun allamäge Sun Citysse. Kekslen mööda Walki, hingates sisse mereõhku, kui rääbakas Edinburgh mu ilusa kodusadama ees taandub. Siis lähen baari, kus Paula leti taga tegutseb, ja sealsamas lajatab reaalsus mulle meeletu hoobi. Baar ise on niikuinii üks paras korralagedus: vanad punased põrandakivid, vakstutega lauad, suitsust kolkunud seinad ja lagi, aga kõige hullem on klientuur. Nagu zombikari George A. Romero filmist kõduneb siin külmade päevavalguslampide paistel, mis võimendab nende niigi pikka paturegistrit. Ma olen näinud Hackney ja Islingtoni narkourkaid, mis näevad selle kuradi peldiku kõrval välja nagu paleed.
Leith? Kui palju aastaid olen töötanud selle nimel, et siit minema saada. Kuidas ma nüüd jälle oma jala siia tõstan? Nüüd, kus memm on ka South Side’i kolinud, poleks enam vähimatki vajadust. Istun baarileti ääres ja rüüpan viskit, vaadates Paulat ja ta sõpra Moragi, ehtsat Paula klooni, kes kannab neile vinguvatele hambututele vanadele tõbrastele toitu ette, nagu oleks siin supiköök. Baari teises otsas üürgab jukebox’ist kohatult vali tantsumuusika ning mitu kõhetut noormest nuusivad, tõmblevad ja vahivad. Juba on mul tekkinud tõsine tahtmine siit baarist, Paula juurest ja üldse Leithist jalga lasta. Londoni rong kutsub.
Vabandan ja kõnnin edasi uude Leithi: Britannia kuninglik purjekas, Šotimaa volikogu, renoveeritud laevatehased, veinibaarid, restoranid, yuppie’de korterid. See on tulevik ja asub ainult kahe kvartali kaugusel. Järgmisel või ehk ülejärgmisel aastal juba ainult ühe kvartali kaugusel. Ja siis – bingo!
Mul pole vaja muud teha, kui uhkus alla neelata ja mõnda aega ilusti istuda. Vahepeal saab tipptasemel skämmida. Põlisasukad on liiga maalt ja hobusega, et pidada sammu sellise suurlinnakangelasega nagu Simon David Willamson.
8
„…üksainus objektiiv…“
Rab tundub närvis. Ta nokib sõrmede vahelt nahka. Kui ma temalt aru pärin, vastab ta midagi suitsetamisest loobumise kohta, pomiseb, et laps on sündimas. See on tema esimene vihje, kui too mõistatuslik Terry välja arvata, elust väljaspool tudengimaailma. Imelik mõelda, et mõnel tõesti selline elu võib olla. Terviklikud, iseseisvad areenid jagatud väikesteks lahtriteks. Nagu mina. Ja nüüd me läheme otsejoones vähemalt osaliselt ühte tema peidetud maailmadest.
Takso jõnksutab ühe foori tagant teise taha, taksomeeter tiksub lootusetult mööda nagu Šotimaa suvi. Auto peatub ühe väikese pubi ees, aga olgugi et hallikassinisele sillutisele voolab ukse vahelt kollast valgust ja kuulda on suitsustest kõridest mürisevat naeru, ei lähe me sisse. Ei, me astume mööda kusest ja kruusast kõnniteed mustaks värvitud tagaukseni, mille pihta Rab märguandeks koputab. Tamm-tamm, tam-tam-tamm, tam-tam-tam-tamm, tam-tamm.
Kuulda on, et keegi kolistab trepist alla. Edasi – vaikus.
– S’n Rab, puterdab ta segaselt ja koputab taas jalgpallitaktis.
Riiv avaneb, kett lõgiseb ja kellegi kahupea hüppab ukse vahelt välja nagu kepsnukk. Paar näljast pilusilma mõõdab põgusalt Rabi, seejärel takseerib mu keha sellise sundimatu intensiivsusega, et mul tekib juba tahtmine politseid kutsuda. Siis sulab igasugune oht ja ebamugavus säravvalge naeratuse kuumuses, mis tundub küünitavat mu näo järele nagu skulptori sõrm ja voolivat seda oma näo järgi. See muie on hämmastav, muudab ta pale sõjakast ja vaenulikust tolvanist mingiks metsikuks geeniuseks, kelle käsutuses on maailma saladused. Pea pöörab ühte ja siis teise suunda uurimaks, kas põiktänavas veel mingit tegevust võib täheldada.
– See on Nikki, selgitab Rab.
– Tulge