Järgnevatel lehekülgedel on Giverny kirjeldused edastatud nii täpselt kui võimalik. Need kohad on päriselt olemas: nii Baudy hotell, Epte’i oja, Chennevières’i veski, Giverny kool, Püha Radegunde kirik, surnuaed, Claude-Monet’ tänav, Roy tee, Nõgesesaar, ning mõistagi ka Monet’ roosa maja ja vesirooside tiik. Nõndasamuti on toimitud Giverny naabruses asuvate kohtadega nagu Vernoni muuseum, Roueni kunstimuuseum, Cochereli küla.

      Info Claude Monet’ kohta on autentne, nõndahästi tema elu, teoste kui ka pärijate kohta. Sama kehtib teiste impressionistidest maalikunstnike, peaasjalikult Theodore Robinsoni ning Eugène Murer’ kohta.

      Tekstis esinevad kunstiteoste vargused on päriselt aset leidnud juhtumid…

      Kõik ülejäänu on minu kujutlusvõime vili.

      Ühes külas elas kolm naist.

      Esimene neist oli kuri, teine oli valelik, kolmas oli isekas.

      Nende külal oli ilus aeda meenutav nimi. Giverny.

      Esimene neist elas suures veskis oja kaldal, Roy teel; teine elas kooli kohal katusekorteris Blanche Hoschedé Monet’ tänaval; kolmas elas oma ema juures Châteaud’Eau tänaval, väikeses majas, mille seintelt koorus värvi.

      Nad ei olnud ka samaealised. Sugugi mitte. Esimene oli üle kaheksakümne aasta vana ning ta oli lesk. Õieti küll peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane ning ta polnud oma abikaasat kunagi petnud. Seniajani. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ning kõik tema kooli poisid olid temasse armunud. Esimene rõivastus alati musta, teine meikis end armukese silmailuks, kolmas põimis juukseid palmikuisse, et need tuule käes lehviksid.

      Oletegi taibanud. Kõik need kolm naist olid üpriski erinevad. Ometi oli neil üks ühine joon, omamoodi saladus: nad kõik unistasid äraminekust. Jah, nad unistasid lahkuda Givernyst, tollest nõnda kuulsast külast, mille puhul juba ainuüksi nimi tekitab rahvahulkades soovi tulla maailma teisest otsast kohale, et seal mõni tund ringi jalutada.

      Te teate hästi, mispärast. Impressionistidest maalikunstnike tõttu.

      Esimesel naistest, kõige vanemal, oli kaunis maal; teine tundis suurt huvi kunstnike vastu; kolmas, kõige noorem, oskas hästi maalida. Lausa väga hästi.

      Veider, et nad tahtsid Givernyst lahkuda. Eks ole? Nad kõik arvasid, et küla on vangla, suur ja ilus aed, aga trellitatud seintega. Otsekui vaimuhaigla park. Nagu trompe-l’œil – silmapete. Nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda. Tegelikult soovis kolmas neist, kõige noorem, enesele isa. Kusagil mujal. Teine neist otsis armastust. Esimene, kõige vanem, teadis mõndagi teise kahe kohta.

      Ja ometi avanesid ükskord kolmeteistkümneks päevaks – ainult kolmeteistkümneks päevaks – pargi väravad. Nimelt 13. maist kuni 25. maini 2010. aastal. Giverny väravad avanesid nende naiste jaoks! Ainult nende jaoks, nii nad arvasid. Reegel aga oli julm: vaid üks neist võis pääseda. Teised kaks pidid surema. Nõnda olid lood.

      Need kolmteist päeva möödusid otsekui kõrvalepõige nende elus. See oli liiga lühike aeg. Ja liiga julm. Kõrvalepõige sai alguse mõrvast esimesel päeval ning lõppes järjekordse mõrvaga viimasel päeval. Veidral kombel tundsid politseinikud huvi vaid teise naise, kõige kaunima vastu; kolmas, kõige süütum, pidi oma juurdlust üksipäini toimetama. Esimene, kõige tagasihoidlikum, võis rahulikult kõiki jälgida. Ja isegi tappa!

      See kestis kolmteist päeva. Just nõnda kaua sai põgeneda.

      Ühes külas elas kolm naist.

      Kolmas oli kõige andekam, teine kõige kavalam, esimene kõige sihikindlam.

      Kellel neist teie arvates õnnestus põgeneda?

      Kolmanda, kõige noorema nimi oli Fanette Morelle; teise nimi oli Stéphanie Dupain; esimene, kõige vanem, olin mina.

      ESIMENE PILT

      IMPRESSIOONID

      ESIMENE PÄEV

      Kogunemine

      Jõe selge vesi värvub roosaks, väikeste nirede haaval, otsekui põgus pastelne toon veejoas, kus loputatakse pintslit.

      „Ei, Neptune!”

      Voolu käes värv hajub, jääb kinni umbrohu roheliste liblede külge, mis kaldailt ripuvad, paplite ja pajude ookrikarva juurte külge. Värvid kuhtuvad peenelt voolus…

      Mulle üpriski meeldib.

      Ainult et punane ei pärine mitte paletilt, mida mõni kunstnik võinuks jões puhastada, vaid Jérôme Morvali purustatud koljust. Lausa rängalt purustatud koljust. Veri voolab kolju ülaosas asuvast sügavast haavast, mis on selge, vägagi selgepiiriline, puhtaks uhutud Epte’i oja vees, kus ta peadpidi lebab.

      Minu saksa lambakoer astub lähemale, nuhutab. Hüüan uuesti, seekord karmimalt:

      „Ei, Neptune! Tule ära!”

      Ilmselt leitakse laip õige pea. Kuigi kell on alles kuus hommikul, möödub ilmselt varsti mõni jalutaja, või siis maalija, mõni tervisejooksja, teokorjaja… keegi mööduja komistab selle laiba otsa.

      Jälgin, et ma lähemale ei astuks. Nõjatun oma kepile. Maapind mu ees on mudane, viimastel päevadel on palju sadanud ning oja kaldad on pudedad. Kaheksakümne nelja aasta vanuses ei ole ma enam sobivas eas, et najaadi mängida, isegi tühipaljas ojas, mis pole meetritki lai ning mille pool veehulka on suunatud Monet’ aedade tiiki. Muuseas, kuuldavasti enam see nii ei olegi, nüüd varustavat vesiroositiiki veega maa-alune puurkaev.

      „Tule, Neptune. Lähme edasi.”

      Tõstan oma kepi tema poole, otsekui selleks, et ta ei topiks oma koonu Jérôme Morvali hallis pintsakus haigutavasse suurde auku. Seal on teine haav. Otse südames.

      „Tule nüüd! Me ei jää siia passima.”

      Vaatan veel viimast korda pesukoja poole, mis on otse minu vastas, ning astun mööda teed edasi. Pole midagi öelda, tee on hästi hooldatud. Kõige pealetükkivamad puud on madalalt maha saetud. Teepeenrad on umbrohust puhastatud. Iga päev käib mööda seda teed mitu tuhat turisti. Siin võiks lükata lapsevankrit, ratastoolis invaliidi, siia mahub kepiga vanur. Mina!

      „Lähme, tule, Neptune!”

      Pööran teisale pisut eemal, kohas, kus Epte’i oja jaguneb kaheks haruks, millele sulgeb ligipääsu tamm ja joastik. Teisel kaldal võib aimata Monet’ aedasid, vesiroose, Jaapani silda, kasvuhooneid… Kummaline on mõelda, et ma sündisin siin 1926. aastal, ja samal aastal Claude Monet suri. Veel hulk aastaid pärast Monet’ surma, ligi viiskümmend aastat, olid need aiad suletud, unustatud, hüljatud. Nüüd on asjalood teised ning igal aastal sõidab mitukümmend tuhat jaapanlast, ameeriklast, venelast, austraallast planeedi teisest otsast kohale, vaid selleks, et Givernys ringi jalutada. Monet’ aedadest on saanud püha tempel, Meka, katedraal… Muuseas need tuhanded palverändurid jõuavadki varsti kohale.

      Heidan pilgu käekellale. Kaks minutit kuus läbi. Veel mõni tund rahu.

      Astun edasi.

      Paplite ja hiiglaslike katkujuurte vahelt silmitseb mind Claude Monet’ skulptuur ärritunud naabri pilguga, lõug habemes, peas ebamääraselt õlgkübarat meenutav peakate. Elevandiluust alus teatab, et büst avati 2007. aastal. Puidust silt selle kõrval täpsustab, et meister valvab „heinamaad”. Tema enda heinamaad! Väljasid ojast kuni Epte’ini, Epte’ist kuni Seine’ini, paplirivisid, metsaseid ja voogavaid nõlvu, mis on otsekui laisad lained. Neid maagilisi kohti ta maaliski. Rikkumatutena… Nüüd on need lakiga kaetud ja igaveseks ajaks näitusele pandud!

      Tõsi