Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси
Читать онлайн книгу.
ümbrikud vastu rinda, et Neptune neid ära ei äestaks. Astun vaevaliselt mööda Colombier’ tänavat ülespoole. Astun rahulikult, tõmban hinge ühe luuderohuga kaetud külalistemaja kangialuse varjus. Vernoni viiv buss tuleb alles kahe tunni pärast. Mul on aega, küllaga aega, et mängida väikest halli hiirekest.
Pööran Claude-Monet’ tänavale. Tokkroosid ja oranžikad iirised tungivad orasheina kombel piki kivist fassaade läbi asfaldi. Selles peitub kogu Giverny eripära. Astun edasi oma kaheksakümneaastase vanuri rütmis. Nagu tavaliselt, on Neptune nüüdki minust juba kaugel ees. Lõpuks jõuan Baudy hotelli juurde. Giverny kõige kuulsama asutuse aknaid katavad näituste, galeriide ja festivalide plakatid. Aknaruudud on muuseas täpselt plakatite mõõtu. Imelik mõelda – ma olen alati eneselt küsinud, kas see on kokkusattumus, kas kõik plakatid tehaksegi hotelli akende mõõdu järgi, või kas Baudy hotelli arhitekt oli visionäär, kes juba 19. sajandil akende jooniseid tehes nägi ette, mis mõõdus tulevikus tavaliselt reklaamplakateid hakatakse tegema.
Aga säherdune mõistatus vist ei köida teid sugugi… Minu vastas istub laudade ääres rohelistel raudtoolidel oranžide päevavarjude all mõnikümmend turisti, kes otsivad samasuguseid emotsioone nagu need Ameerikast pärit maalijad, kes siia hotelli rohkem kui sajand tagasi laekusid. Ka see on kummaline, kui mõtlema hakata. Need eelmise sajandi ameerika maalikunstnikud tulid siia väikesesse Normandia külakesse otsima rahu ja keskendumist. See on tänapäeva Giverny täielik vastand. Ma vist ei saa tänapäeva Givernyst üldse mitte aru.
Istun vabasse lauda ja tellin musta kohvi. Mind teenindab uus ettekandjaneiu, hooajatöötaja. Ta kannab lühikesi rõivaid ning kannab väikest impressionistide stiilis vesti, seljal lillad vesiroosid.
Eks ole ju kummaline seegi, et kantakse seljal lillasid vesiroose?
Minul, kes ma olen näinud küla kogu selle aja jooksul muutumas, on mõnikord niisugune mulje, et Givernyst on saanud suur atraktsioone täis lõbustuspark. Õigemini küll impressioonide park. Küllap nemad tulidki sellisele mõttele! Istun ja ohkan nagu tige vanaeit, kes pomiseb omaette ega taipa mitte millestki mitte midagi. Uurin kirevat seltskonda enese ümber. Armunud paarike loeb neljal käel ühtsama Michelini reisijuhti. Kolm alla viieaastast last kaklevad killustikul ning nende vanemad mõtlevad kindlasti, et küllap oleks palju parem olla basseini ääres, aga mitte mingi kärnkonnatiigi ääres. Keegi närtsinud olekuga ameeriklanna püüab tellida Liège’i moodi valmistatud kohvi Hollywoodi aktsendiga prantsuse keeles.
Nemadki on kohal.
Istuvad mõlemad minust kolme laua jagu eemal. Viieteist meetri kaugusel. Loomulikult ma tunnen nad ära. Nägin neid oma veski aknast, oma kardinate tagant. Inspektorit, kes suples Jérôme Morvali laiba ees ojavees, ning tema häbelikku abi.
Otse loomulikult vaatavad nemad praegu pigem hoopis teisele poole, ettekandjaneiukese poole. Mitte vana halli hiire poole.
Läbi inspektor Sérénaci päikeseprillide paistab Baudy hotell peaaegu seepiatoonides, Belle Époque’i stiilis, ning üle tänava kõndiva kauni ettekandjaneiu jalad värvuvad kuldse croissant’i vasksetesse toonidesse.
„Hea küll, Sylvio. Korraldad mulle veelkord kõiksugused otsingud piki oja. Loomulikult on kõik juba laborisse saadetud: jalajäljed, kivi, Morvali keha… Aga võib-olla jäi meil miski kahe silma vahele. Ma ei tea, näiteks pesukoda, puud, sild. Vaatad ise kohapeal. Käid ringi ja otsid tunnistajaid. Minul omakorda pole valikut, pean minema lese juurde, Patricia Morvali jutule… Saad mulle lühidalt rääkida, kes too Jérôme Morval oli?”
„Jah, Laur… Ee… šeff.”
Sylvio Bénavides võtab laua alt kausta. Sérénac saadab pilguga ettekandjat.
„Jood midagi? Pastisi? Valget veini?”
„Ee… ei, ei. Ma ei võta midagi.”
„Isegi mitte kohvi?”
„Ei. Ei. Ärge tehke minu pärast enesele tüli…”
Bénavides mõtleb ümber.
„No hea küll, tass teed…”
Laurenç Sérénac tõstab võimukalt käe püsti.
„Mademoiselle! Palun üks tee ja klaas valget veini. Kas teil gaillac’i on?”
Mees pöördub oma abi poole.
„Kas siis on väga raske mind sinatada? Sylvio, kui palju ma sinust vanem olen? Seitse aastat, kümme aastat vanem? Meil on sama auaste. Ainuüksi sellepärast, et ma neljandat kuud Vernoni jaoskonda juhatan, ei tule mind veel teietada. Lõunas sinatavad isegi verinoored politseinikuhakatised komissare…”
„Põhjas jällegi peab suutma oodata… Küll ma ükskord jõuan niikaugele, šeff. Küll te näete…”
„Sul on kindla peale õigus. Öelgem nii, et ma pean keskkonnaga kohanema… ehkki, tont võtaks, imelik on, kui mu abi ütleb minu kohta „šeff”.”
Sylvio mudib sõrmi, otsekui pidades plaani, kas peaks ülemusele vastu vaidlema.
„Vabandage väljendust, aga ma ei ole kindel, kas asi ikka on põhja ja lõuna erinevuses. Võtame näiteks minu isa, kes on nüüdseks pensionil, aga kes ehitas terve oma elu Portugalis ja Prantsusmaal maju ülemustele, kes olid temast nooremad ning kes teda sinatasid, aga keda tema omakorda teietas. Ma ei tea, aga minu arvates on asi pigem selles, et kas kantakse lipsu või töötunkesid, kas käed on hoolitsetud või õlised – saate ju aru, mida ma öelda üritan?”
Laurenç Sérénac ajab käed laiali, avades oma nahkjaki hõlmad, mille alt paistab T-särk.
„Sylvio, näed sa siin lipsu? Me oleme mõlemad uurijad, tont võtaks…”
Sérénac naerab südamest.
„Aga lõppude lõpuks jah, nagu sa ütled, sinatamine tuleb ajapikku… Aga ega see ei muuda midagi, mulle meeldib su teise põlve portugallase tagasihoidlik külg. Niisiis, Morval?”
Sylvio langetab pea ja loeb hoolikalt oma märkmeid.
„Jérôme Morval oli pärit siitsamast külast ja tegi korralikku karjääri. Ta elas Givernys, aga ta vanemad kolisid Pariisi, kui tema oli alles laps. Morvali isa oli samuti arst, üldarst, aga mitte kuigi rikas. Jérôme Morval abiellus üpris noorelt kellegi Patricia Chéroniga. Nad ei olnud 25-aastasedki. Edasi kulges tema teekond kenasti ülesmäge. Nooruke Jérôme õppis arstiteadust, spetsialiseerus silmahaigustele, avas praksise kõigepealt Asnières’is koos viie kolleegiga, ning kui papa Morval suri, investeeris oma päranduse 16. linnajaos omaette silmaarstipraksise ostmiseks. Nähtavasti kulges kõik hästi. Kuuldavasti olevat tegu olnud maineka kataraktispetsialistiga, mistõttu tema klientuur koosnevat pigem vanemaealistest. Kümme aastat tagasi tuli ta kodukülla tagasi, ostis Giverny ühe kõige kaunima maja Baudy hotelli ja kiriku vahel…”
„Lapsi tal ei olnud?”
Ettekandjaneiu asetab tellitud joogid lauale ja kõnnib eemale. Sérénac katkestab jutu, enne kui tema abi vastatagi jõuab:
„Ilus tüdruk, mis? Kaunis kuldne sirkel tal seeliku all, eks ole?”
Inspektor Bénavides kõhkleb, ohkab väsinult ja naeratab kohmetult.
„Jah… Ei… Tähendab, see ei käis Morvalide kohta. Nad ei saanud lapsi.”
„Heakene küll. Kas neil vaenlasi oli?”
„Morval elas üpris tagasihoidlikku tähtsa tegelase elu. Poliitikasse ta ei kippunud. Seltsielus ja muudes sedasorti tegemistes ta õieti ei osalenud… Sõpru tal kuigivõrd ei olnud… Küll aga oli tal…”
Sérénac pöörab korraga ümber.
„Etskae! Tere kah…”
Bénavides tunneb, kuidas karvane kogu laua alla lipsab. Nüüd ohkab ta juba täiest südamest. Sérénac sirutab käe välja, Neptune hõõrub end selle vastu.
„Minu ainus tunnistaja praeguse seisuga,” sosistab Sérénac. „Tervist, Neptune!”
Koer