Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси
Читать онлайн книгу.
keskendub oma märkmetele ning jätkab ühetoonilisel häälel:
„Jérôme Morvalil oli kaks kirge. Hukutavat kirge, nagu öeldakse. Ja neile pühendas ta kogu oma aja.”
Sérénac silitab Neptune’i.
„Näe, teeme edusamme…”
„Ühesõnaga, kaks kirge… Lühidalt öeldes: maalikunst ja naised. Maalikunsti osas on ilmsesti tegu tõelise kollektsionääriga, pigem andeka autodidaktiga, kes loomulikult eelistas kindlalt impressionismi. Ja kuuldavasti olnud tal üks hullumeelne kinnisidee. Jérôme Morval unistas, et saaks endale ühe Monet’ maali! Ja kui võimalik, siis mitte mingi suvalise maali. Ta tahtis käpa peale panna ühele „Vesirooside” eksemplarile. Sedasorti asjad olid meie silmaarstil mõttes…”
Sérénac sosistab koerale kõrva:
„Sedavõrd tühine asi… Monet’ maal! Isegi kui tema praksis taastaks nägemisvõime kõigil 16. linnajao kodanlasdaamidel, tundub mulle, et „Vesiroosid” käiksid meie doktor Morvalil kaugelt üle jõu… Ütlesid, et kaks kirge. Mündi ühel küljel on impressionistide maalid. Ja teisel küljel naised?”
„Kuulujutud, kuulujutud… Kuigi Morval varjas seda vaid osaliselt. Tema naabrid ja kolleegid rääkisid mulle iseäranis tema naisest Patriciast. Naine abiellus noorelt. Oli abikaasast rahalises sõltuvuses. Lahutus oli võimatu. Ta oli sunnitud oma silma kinni pigistama, šeff, kui te nüüd ikka aru saate, mida ma öelda tahan…”
Laurenç Sérénac joob oma klaasi tühjaks.
„Kui see vein on gaillac, siis…” lausub ta grimassi tehes. „Saan küll aru, Sylvio, ja tegelikult hakkab see arst mulle üpriski meeldima. Oled sa juba suutnud välja selgitada mõne armukese või sarvekandja nime, kes võiks olla potentsiaalne kurjategija?”
Sylvio asetab tee alustassile. Neptune vaatab teda niiskete silmadega.
„Veel mitte… Aga kuuldavasti oli Jérôme Morvalil ka armukeste osas oma püüdlus, kinnisidee…”
„Ah nii? Mõni vallutamatu kindlus?”
„Nii võib öelda küll… Vaadake, šeff, tegu on küla kooliõpetajaga. Kuuldavasti on too siitkandi kõige nägusam naine ja Morval oli võtnud nõuks, et peab naise alistama.”
„Ja edasi?”
„Edasi ma ei teagi. Niipalju sain teada vestlusest tema kolleegidega, tema sekretäri ja kolme galeristiga, kellega ta sageli koos töötas… See on Morvali versioon…”
„On see õpetaja abielus?”
„Jah. Kuuldavasti on ta mees iseäranis armukade…”
Sérénac pöördub Neptune’i poole.
„Teeme edusamme, sõbrake. Sylvio on päris kõva tegija, eks ole? Kui vaatad, tundub natuke tagasihoidlik, aga tegelikult on ta tõeline äss, ta aju töötab nagu arvuti.”
Sérénac tõuseb püsti. Neptune jookseb mööda tänavat eemale.
„Sylvio, ma loodan, et sa oma kummikuid ja võrku ei unustanud, et Epte’i ojas veidi ringi paterdada. Mina lähen Morvali lesele kaastunnet avaldama… Claude-Monet’ tänav number 71, eks ole?”
„Jah. Eksimisvõimalust ei ole. Giverny on väga väike küla, asub mäenõlval. Siin on sisuliselt ainult kaks pikka paralleelset tänavat, tervet küla läbiv Claude-Monet’ tänav ja Roy tee ehk mööda orgu piki oja kulgev kohalik maantee. Lisaks terve hulk väikeseid tänavaid, mis kahe põhitänava vahel üsna järsult mäkke tõusevad, ja ongi kõik.”
Ettekandjapreili jalad ületavad Claude-Monet’ tänava ja suunduvad baarileti poole. Tokkroosid limpsivad Baudy hotelli telliskividest ja põletatud savist seinu otsekui pastelsed leegid päikesest lõõskavas kaminas. Sérénaci arvates on see ilus vaatepilt.
Sylviol oli õigus, Claude-Monet’ tänava maja number 71 on ilmselgelt tänava kõige kaunim maja. Kollased aknaluugid, pool fassaadi enda alla neelanud metsviinapuu, oskuslik raidkivide ja vahvärgi kooslus, akendel ripuvad meeletu suurtes savipottides lokkavad pelargoonid – impressionistlik fassaad oma täies hiilguses. Patricia Morvalil on kindlasti taimede peale annet, või siis oskust juhatada kogenud aednike väiksemat sorti armeed. Givernys leidub selliseid aednikke päris kindlasti omajagu.
Puuvärava ees ripub keti otsas vasest kell. Sérénac tõmbab ketti. Vaevalt mõni sekund hiljem ilmub Patricia Morval tammepuust uksele. Nähtavasti ta juba ootaski Sérénaci. Politseinik lükkab värava lahti, naine aga astub kõrvale, et mees läbi lasta.
Inspektor Sérénac on seda konkreetset hetke juurdluste käigus alati kõrgelt hinnanud. Luuakse esimene mulje. Neid paari hetke puhtakujulist psühholoogiat tuleb tähelepanelikult jälgida. Kellega tal tegu on? Meeleheitel armastajaga või kuiva ning ükskõikse kodanlaseprouaga? Saatuselt ränga hoobi saanud armsamaga või rõõmsa lesega? Nüüd on ta rikas. Ja lõpuks vaba. Abikaasa kõrvalehüpete eest on kätte makstud. Kas ta teeskleb või ei teeskle leinavalu? Otsekohe ei saa sellest aru – Patricia Morvali silmi varjavad suured paksude klaasidega prillid, mis tema punaseks tõmbunud silmade kontuure hajutavad.
Sérénac astub koridori. Tegelikult on tegu meeletu suure vestibüüliga, mis on kitsas ja pikk. Korraga ta peatub jahmunult. Mõlemat seina katavad enam kui viie meetri ulatuses kaks tohutu suurt maali vesiroosidest, mis on reprodutseeritud üpriski haruldasel viisil, punastes ja kuldsetes toonides, ilma taevata ja ilma pajuoksteta. Sérénaci teadmisi mööda on ilmselt tegu jäljendusega ühest Monet’ lõuendist, mille ta maalis oma elu viimastel aastatel, viimaste seeriate aegu, pärast 1920. aastat. Seda pole kuigi keeruline järeldada, kuivõrd Monet lähtus lihtsast loomeloogikast: ta koondas oma pilku üha enam, kõrvaldas dekoori, keskendas vaate tiigi ühele punktile, mõnele ruutmeetrile, otsekui püüdes üle tiigi sammuda. Sérénac astub nende kummaliste seinakaunistuste keskel edasi. Koridoris on ilmselt püütud jäljendada Orangerie muuseumi seinu, ehkki siin on asi kaugel tolles Pariisi muuseumis saja meetri ulatuses eksponeeritud „Vesiroosidest”.
Sérénac astub suurde tuppa. Sisekujundus on klassikaline, vahest kõiksugu nipsasjakestega pisut liiga ülekuhjatud. Külastaja pilku köidavad eeskätt välja pandud maalid. Neid on kümmekond. Ja tegu on originaalidega. Sérénaci teadmist mööda on seal mõne niisuguse kunstniku töid, keda on hakatud hindama, nii kunstilises kui ka rahalises mõttes. Üks Grebonvali maal, üks Van Muylder, üks Gabar… Ilmsesti oli Morvalil hea maitse ja tal oli ka investeerimistunnetust. Inspektor leiab, et kui mehe lesk suudab eemale tõrjuda raisakotkaid, kes haistavad värnitsalõhna, ei pruugi rahapuudus teda päris kaua kummitama tulla.
Sérénac võtab istet. Patricia ei püsi paigal. Naine liigutab närviliselt esemeid, mis ometi on täiesti korrapäraselt oma kohal. Tema purpurpunane kostüüm loob kontrasti võrdlemisi kahvatu piimja nahaga. Sérénaci arvates võiks naisel vanust olla umbes nelikümmend aastat, võib-olla ka vähem. Ta ei ole otseselt nägus, kuid tema omamoodi jäik kehahoiak annab talle teatavat sarmikust. Pigem on ta klassikaline, mitte klass omaette, leiab politseinik. Tema sarm on väga tagasihoidlik, aga kaheldamatu.
„Härra inspektor, kas te olete päris kindel, et tegu on mõrvaga?”
Naine lausus need sõnad terava ja pisut ebameeldiva tooniga.
Ja jätkas otsekohe:
„Vaatepildist on mulle juba räägitud. Kas õnnetuse versioon on välistatud? Libisemine kivil, ränikivil, Jérôme upub…”
„Võimalik, proua. Kõik on võimalik, peame kohtuarsti aruande ära ootama. Aga ma pean teile tunnistama, et juurdluse praeguses järgus on mõrva versioon kõige tõenäolisem. Ilmselgelt kõige tõenäolisem…”
Patricia Morval näpitseb kummutil olevat väikest jahti pidava Diana kujukest. See on pronksist. Sérénac võtab vestluse ohjad taas enese kätte. Küsib küsimusi, Patricia Morval pomiseb vaevu midagi vastuseks, harva rohkem kui kolm sõna, mis tihtipeale on samad sõnad, ning ta varieerib vaid vaevu oma hääletooni. Kimedalt kõrget tooni.
„Ühtki vaenlast