Üleõlapilguheit. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
algul kurjaks, kuid siis hoopis viivuks mõtlikuks; ei riieldud minuga üldse, vaid tehti päris lahke ettepanek:
„Tahad suitsumeest mängida? Noh, lase käia! Aitan, kui vaja, kaasa!”
Vaat see oli üllatus.
Kööki, kappide vahele – mäletan, et laeaknast paistis meie kööki pilvitu sinitaevas – laotas ema põrandale suure valge lina. Siis võttis surmtõsisel näol isa tagant suitsud „Manon” – õrnroosas, ema ühe kombinee värvi karbis olid need – ning käsutas mind pikali linale heitma. Seejärel sain toosi tikku ja tohtisin… vabalt suitsumõnusid proovida.
Oeh, küll oli see jube! Juba pärast esimest kahte mahvi hakkas mu pea kohe pööraselt ringi käima ja varsti ma oksendasin mis jube! Elus purskkaev! Tark ema mul. Isegi tosin aastat pärast toda katset ei tundnud ma suitsukiusatust; hiljem TPI’s teiste seas küll ärkas uuesti ja must sai päris paras tossutaja. Aga mis seal laboris seda imestada – too paik on väävelvesiniku, ammoniaagi ja merkaptaani haisuga (merkaptaan on seedegaaside üks väävlit sisaldav komponent) nagunii tõeline põrgu. Sigaretisuits on siin pigem süütu kattevarju rollis.
Aga see köögis suitsetamise seik tuletab mulle midagi meelde – midagi, mis võinuks terve meie pere, ju siis ka minu elukäigule määrav olla. Tookord – see oli vist ühel pühapäeval – suitsetasid köögis varasest hommikust peale mu isa ja ristiisa, arhitekt Villem Seidra, Tallinna Tehnikaülikooli korp! Tehnola korporant ja paras napsumees. Minu ema silmis oli Seidra muidugi enne kõike mu isa „halb sõber”, kes teda kõikvõimalikele halbadele teedele meelitas. Hiljem olen märganud, et pea iga naise silmis on tema mehel vähemalt üks „halb sõber”.
Me köök oli tol meenutamisväärt hommikul nii paksult suitsu täis, et lõika või noaga. Ema oli tavaliselt sellise tossutamise vastu, kuid kuna parajasti arutati meie pere tulevikku ja edasist käekäiku, ei söandanud ta meestele sel korral märkusi teha.
Oi, see oli isa ja ristiisa vahel tõesti pikk ja raske vaidlus. Arutati, kas pageda Rootsimaale või mitte? Villem Seidra leidis, et tuleb tingimata Läände emigreeruda. Aga minu isa polnud temaga nõus. Tema ennustas – ja õigesti –, et peagi algab nagunii üks suur kaevikute, varjendite ja kaitsekraavide ehitamine sakslaste või siis venelaste poolt, ning nemad pole ju ainult arhitektid, vaid diplomeeritud insener-arhitektid, seega veel ka tipp-topp ehitusinsenerid. (Neil aegadel õpetati arhitektuuri Tehnikaülikoolis, ja tugevusõpetus ning mehaanika olid seal palju tähtsamal kohal kui hiljem Kunstiinstituudis. Ses mõttes, et mida suudeti välja mõelda, seda osati hiljem ka ise teostada.)
Ehituse tippasjatundjaist on venelastel, aga küllap ka sakslastel, nagunii suur puudus; me läheme veel hinda, ennustas isa, ja meie päritolu ning mineviku suhtes pigistatakse silm kinni. Ja mis surmapattu siis meil, natuke üle kolmekümneaastastel noortel meestel, ikka hingel on. Kui teatud majanduslik edu muidugi välja arvata. See oli isa seisukoht.
Jah, sõitmata meil tollal jäigi. Muide praegu on kodumaalt vabatahtlikult Läände lahkunuid mitu korda enam, kui tollaseid ida poole küüditatuid kokku oligi, ning mul on hea meel, et meie Eestimaale truuks jäime. (Muidugi mõistan ma ka neid, kes lihtsalt PIDID emigreeruma, sest ju nad siiajäänuina seina äärde panduks.)
Aga eks võib asjale ka teise, märksa troostituma nurga alt vaadata: mu isa tulevik keerati juba tema kolmekümnedate eluaastate algul tuksi – kujutlege, mida see näiteks teile endale tähendaks –, isa ei võinud ju nõukogude korda, rääkimata tollasest iseäralikult jälgist arhitektuurist, silma otsaski taluda. „Saunad uhkete korintose sammastega” (tema sõnad), mis mitte kui midagi pole määratud kandma. Jah, need vihastasid teda kui funktsionalisti hinge põhjani. Ja siis veel kõik need maitsetud ripatsid ja jupatsid – juudi jõulupuu – , samas aga majade piinakamberlikult kitsad, umbusku sisendavad aknaavad. Vaat sina ei tohi siit mitte sisse vaadata!.. Aga selle teemani jõuame hiljem. Isal peatun veel nagunii.
1943. aastal alustasin õppimist Tallinna 22. Keskkoolis. Endise Westholmi Poeglaste Gümnaasiumi neljanda lennu oli muide lõpetanud juba mu isa. Siis küll ise veel eestistamata nimekujuga; paraku mitte Wiedemann, vaid vähem ütlev Wedemann. Ma ei pea vajalikuks oma loos kronoloogiliselt täpne olla, pigem emotsionaalselt, nii et küllap jääb koolielugi kirjeldamine hüppeliseks, sedamööda, kuidas üks või teine seik just meenub.
Mu ema saatis mind esimesel septembril ise kooli. Hiljem käisin juba üksi.
Ja just esimesel koolipäeval, kui meilt nimesid küsiti ja need kirja pandi, et õpilaspilet vormistada, juhtus midagi sellist, mis mulle ränka muret tegi. Jah, eksivad need täiskasvanud, kes arvavad, et suurtel on suured mured, väiksematel väikesed – lapsepõlv ju nii ilus kuldne aeg, mis muredest siin rääkidagi… Ent kui linna kohale vajub öö ja paljud unetud silmad vaatavad valendava lae poole, siis pole need ainult suurte inimeste, raha- või armuküsimuste pärast muretsejate omad; võib arvata, et voodites vähkrevad poisid-plikad peavad raha- või armumuresid omaendi TÕESTI suurtest muredest tühisematekski.
Ema oli mulle õpetanud, et õpetajatele, loomulikult ka klassijuhatajale, viisakas poiss vastu ei vaidle. Õpetaja on vanem ja targem. Tema teab.
Meie klassijuhataja õpetaja Väinsaar luges mingilt paberilt kiiresti me ees- ja perekonnanimed ette. On ikka kõik õige?
Pikk nimede rida vurises mu kõrvust mööda (meelde jäi vaid lõbus tõik, et meie klassis oli ka Ottomar Elevant, kes oma nime häbenes: too kõhetu, ütlemata mitte-elevantlik poiss igatahes punastas, kui ta nime nimetati), kuni kuulsin kõlavat: Enn Vetemaa…
„Vettema on ju kahe „t”-ga? Eks?” küsis klassijuhataja kuidagi iseenesestmõistetavalt. Ja oligi juba järgmise nime juures. Ei jõudnud ma vastata midagi. Ja õpetajatele ju vastu ei vaielda, nagu rääkis ema, ning pealegi pidi see olema mu esimene vastus endise Westholmi, tollase 22. keskkooli katuse all üldse. Olnuks mul natukegi aega rohkem end koguda, parandanuks ma vea kindlasti, sest suu peale kukkunud ma ju pole, ja paranduse tegemine pole lõpuks ka mingi vasturääkimine, ent juba lõppeski nimekiri, milles mina olin eelviimane.
Päris viimane meist oli koljatikasvu, hilisem oma vanuseklassi NL kettaheiterekordi omanik Udo Vilu.
Nimekirja lõpulejõudmise järele kõlas otsemaid vaheajakell, ja ilma pikema jututa saime käsu ettenähtud korras koridori jalutama minna.
Olin nõutu ja õnnetu. Kohutav viga oli juhtunud: paari päeva pärast surutakse mulle pihku paksule papjale kollakale paberile trükitud õpilaspilet – minu esimene dokument –, kus sees ekslikult kahe „t”-ga perekonnanimi.
Koolikell helises, mis siis muud, kui tagasi tundi… Lootsin klassijuhatajat kohe näha, kuid algas hoopis joonistustund… Meil oli omapärane täiesti kiilaspäine, jõmpsikate poolt halastamatult kiusatud joonistusõpetaja Kabe, kes ladus tahvliääre läikpaberist välja lõigatud maju, autosid ja lennukeid täis, mida meie pidime maha joonistama, ning vajus siis ise sügavasse apaatiasse. Olin oma õpilaspileti pärast mures ja vast just seepärast tundusid need läikpaberist majad, suitsud korstnast tikksirgelt taeva poole tõusmas, mulle eriti vastikud.
„Noh, eks see nime-asi või ju ka homseks jääda,” püüdsin ma end rahustada, „ega ühe päevaga nii tähtsaid pabereid ikka valmis tehta. Tuleb ju ka kooli tempel peale lüüa ja…”
Järgmisel päeval selgus aga, et meie klassijuhataja oli haigeks jäänud… Teda asendas paralleelklassi juhataja.
„Aga kuidas ma tollele neid segaseid asju selgitan? Ju vist tuleb mul nüüd klassijuhatajale koju minna,”mõtlesin.
Ent ma olin aravõitu poiss, ja juba mõte klassijuhataja aadress kuskilt välja uurida ajas mulle hirmu peale.
Küllap saab õps järgmiseks päevaks terveks. Aga see oli juba päris murelik, eneselohutusemaiguline mõte.
Vaat sedasi ma siis öösiti lae poole jõllitasin, unetu ja süda valu täis.
Muidugi oleks mul tulnud emale kõik ära rääkida. Kohe päris kindlasti. Ta ajanuks kõik korda. Kuid hirmus piinlik oli tunnistada, et ma tunnis sedavõrd arg olin